God wouldn't have given you maracas if He didn't want you to shake 'em

[Kumm oli müstiliselt tühjaks läinud ja ma pidin Annelinnast koju kõndima. 
Rüüpasin kohvikest koogikesega, mõtlesin omi mõtteid 
ja tegin üliliigahipstereid pilte sellest kõigest.]
Nii. Blogib.


Istuvad koos mitu täiskasvanud meest, libistavad õlut, kiitlevad oma elumees olemisega ja räägivad uhkelt, kuidas nemad küll kunagi suureks ei saa ja alati poisikesteks jäävad. Mulle tuleb kohe meelde see rahvapärimus, et kui noorel koeral varakult munad maha võtta, arvab see ka kõrge vanaduseni, et ta on alles kutsikas. Niimoodi võttes tundub ju natuke imelik oma vehkida oma võimetusega (või soovimatusega) küpseda.

Lugesin Internetist (see võis mingi kyydiga.ee näiteks olla) hääletaja meelespead. Mõtlesin, et tore ju, kui inimesele jagatakse näpunäiteid, kuidas hääletamisel käituda ja olla. Aga siis, minu üllatuseks, olid seal niisugused nõuanded, mida mina küll inimestele ei annaks. Või õigemini, kui ma nende nõuannete peale tuleks, siis ma ainult nendega küll ei piirduks. Põhimõtteliselt eeldavad need, et iga autojuht on potensiaalne sarimõrvar-vägistaja-peletis.
Teata oma lähedastele, kui auto peale saad. Saada neile auto numbrimärk ja mark ja värvus ja kirjeldus. Tee seda autojuhi nähes. Teata oma lähedastele, kui oled tervelt kohale jõudnud. Ole üleni maksimaalselt ettevaatlik ja täiega pipar ja üleni kahtlustav.
Mitte sõnagi sellest, et küsi suitsetamiseks luba. Või ära ava pakiruumi ilma autojuhi nõusolekuta. Pea meeles, et tema teeb sulle teenet. Et tal on tõenäoliselt kiire, seega pole mõtet peatunud auto juurde loivata, ikka hops-hops. Tagaistmel vedelev poolik viin ei ole sinu jaoks. Autojuht võib su suvalisel kohal maha panna ja sa pead selleks valmis olema. Tee ääres läheb tõenäoliselt terve igavik, võta veepudel kaasa. Kui seal on palju hääletajaid, asu seisma nende rivi lõppu, mitte esimese hääletaja nina alla. Lase muusikal olla ja ära näpi ilma loata võõra inimese raadiot. Ära ürita sõitvast autost välja hüpata (keegi rääkis mingit lugu mingitest lastest, kes seda tegid ja pärast olid pead ja luud kõik puru).
Einoh, muidugi võib su autojuht olla rõve peletis. Tõenäolisem on siiski, et ta on lissalt üks tavaline inimene ja sa oled talle üleni tänulik, et ta sind sõidutab.

Keegi võiks teha hoopis nõuanded hääletaja üleskorjajale. Sest tema võtab ka ju riske. Tal on, eksole, asju ajada. Ega ta niisama mööda maanteed ei vura. Kohti, kus olla, inimesi, kes teda ootavad. Tõenäoliselt on see tema perekonna auto, millega sõidutatakse lapsi kooli. Või tööauto, mida peab hoidma ja mis pole naljategemiseks. Auto ise on tihedalt täis isiklikke väärtuslikke asju – dokumendid, raha, mobiiltelefonid. Samal ajal, kui tee ääres seisev töllakas pole millegagi seotud, kusagil kinni, mingite kohustusega, aega vabalt käes. Anonüümne ja puutumatu potensiaalne kaabakas. Või sarimõrvar-vägistaja-peletis. Mõtle, kui hirmus. Ja niisuguse pead sa laskma oma isiklikku ruumi, oma isiklike asjade keskele. Võiks ju olla mingeid julgustavaid nõuandeid ja ettevaatusabinõusid. Et vähem hirmus oleks.

Oot, kes siin vahepeal nagu poolest saadik vingus, et mittttte kui midagi pole toimunud. Careful what you wish for. Toimumised.

Niisiis. Migreen. For no apparent reason. Kusjuures täiskomplekt, sisaldades konkreetset virvendamist ja poole nägemisvälja hämardumist, tapvat peavalu silmade taga ja meelekohtades ja umbes viie meetri raadiuses ümber pea, tahtmine kassile kallale minna ja igale küsimusele maksimaalse mürgisusega vastata. Ja sesmõttes, et kui ma räägin peavalu, siis see ei ole see, mida võib samahästi tõlgendada tüdimuse või naiseliku ettekäändena seksimise asemel raamatut lugeda. Miski, millest saab mõtteid eemale juhtida. Ma mõtlen niisugust peavalu, mis on nii valus, et pisarad tulevad silma ja ühtegi mõistliku mõtet või kujutluspilti või undki selle kõrvale ei mahu. Kirsiks tordi peal veel iiveldus ja üks oksendamise episood.
Vaibumine võtab ka umbes pool ööpäeva aega. Pool ööpäeva, mille jooksul ei ole hea teha äkilisi liigutusi, kummarduda ega valjusid asju kuulda. Sest siis äsab jälle. Vanade aegade mälestuseks. Silmade taha.

Niisiis. Päiksepõletus. Ja ma hommikul arvasin, et võibolla otsast natunatukene ähvardav põiepõletikulaadne toode on mu maailma lõpp. Natukeseks randa. Natukeseks merd vaatama ja naisi ja nii. Ilusti vaheldumisi kõhuli ja selili ja koguaeg silmas pidades, et küll keha märku annab, kui liiga kuum on ja aeg varju minna. Üldsegi mitte kaua, sest rannas hakkab kiiresti igav ja kõht läheb tühjaks ja targematki teha. Ja siis. Koju tagasi jõudes. Mul on päiksepõletus. Täpselt selle kujuga, mis viitab, et ma sain selle viimase 15 minuti jooksul, kui ma vasakul küljel olin. Alaselg, parem külg, parem kannikas ja üldse kõik kannikad ja reied ja sääred. Umbes ilusate trussikute värvi punased ja tulikuumad ja valus.
Neiu apteegileti taga tegi minestamise häält, kui talle oma seisundit esitlesin. Selline õrn õhku ahmiv hele 'aaah!'
Nojah misseal ikka. Pantenol ja niisked rätikud ja kõhuli magamine.

Füüsiliste piinade juures on tore see, et ma tean faktina, et need lõppevad. Päevade või äärmisel juhul nädalate küsimus ja mul pole sellest midagi järel. Haavad paranevad ära, nahk paraneb ära, valud lähevad üle. Kõik saab korda ja märkigi ei pruugi jääda.
Aga kui hing on haige, ei veena mingi jõuga, et see läheb üle. Et sellest midagi järele ei jää. Siis on täpselt selline tunne, et nüüd saabki alati nii sitt olema. Üldse ei usu, et ära paraneb. Sest iga hingevalu on uus ja seal ei ole kogemust, et eelmistel kordadel on üle läinud, läheb seekord ka. Ja nii edasi. Tead küll.
Ei, ega mai mõelnudki sellega kusagile jõuda.

Tead, mis peol ma käisin? Alguses oli see niisugune tavaline mingite abiturientide võrgutamine, et nad astuksid mingisse ülikooli. Tasuta alkoholivaba tervitusjook ja üliaktiivne barbiroosa õhtujuht ja snäkilaud ja piiiiinlikud tutvumismängud. Vahepeal oli väidetavalt mingi ip-op esineja ja diskor, aga selle me asendasime sujuvalt jalutuskäiguga vanalinnas.
Aga pärast. Kui see lapsukeste meelitamise värk läbi sai. Kujutad sa ette. Kuuba. Nad panid käima just niisugused puusadele hakkavad Ladina-Ameerika rütmid, tegid üliseltskondliku kiirtantsutunni paaride vahetamise ja erinevate trikkide õppimisega üleni võluva tantsuõpetajaga seejuures ja siis me tantsisime. Kuigi osa aega olin ma lissalt platsi kõrval, tegin suuuuuri silmi ja üleni Baby filmist Dirty Dancing. "Where they learn to do that?"
Videoillustratsioon. Umbes midagi sellist.
Sesmõttes, et flirt on üle toa kellelegi paljutähenduslikult naeratamine. Või joogi väljategemine. Naerdes tema käsivarre või põlve kerge puudutamine. Aga. Oma puusade surumine partneri omade vastu ja siis nende ühiselt keerutamine või põlvest kõverdatud jalad vaheliti ja kerged vaevuaimatavad nõksatused koos kätega mööda keha ringi libistamisega – mina ütleks küll selle kohta eelmäng.
Ma arvan, et ma oleks suht ükskõikseks jäänud, kui seal oleks (teeme nüüd tantsupõrandale natuke ruumi) professionaalsed kinnimakstud piitspeenikesed päris võistlustantsijad oma ülelakutud soengute ja viisteist aastat vanade sätendavate esinemiskostüümiga. Polnud. Olid tavalised inimesed küll lühikeste seelikute ja kontsadega, aga igasuguste pikkuste ja kehaehitusega tegemas nauditavat vaatepilti, sest nad saavad. tahavad. Neile meeldib. Nad on sellised.
Ok, teeb siis reklaami ka. Tallinlased on kindlasti kõik üleni 'ah, seda kohta teavad kõik.'



Ma pildistan päris palju. Ma natuke mõtsin, et võiks rohkem vehkida nende piltidega, mis ma ise iga päev teen. Sest kõik ei mahu sinna pildiblogisse ära. Kuigi, võimalik, et ma kasvan sellest välja ja jätkan nummide kiisude ja muu netist saadava pahnaga.

Iga kord, kui ma Tallinnast tagasi tulen, on mul oma kodu vaadates kerge kultuurišokk. Tõmban ninaga ja mõtlen mõningase õõvastusega 'kes elab niimoodi?' Siis tuleb paar päeva niisugust koristamist, mis läheb sinna peseks-või-sokke prokrastineerimise põhjalikkusega samasse kategooriasse. Vann ja kraaninupud ja veekeetja jäid täna näiteks ette. Lapse voodist panin ka kõik asjad pessu.
Aga siis ma paari päevaga harjun ära ja siin on ikka ülimalt muhe ja kodune ja akent võib ju lahti teha.

Söögiisu ei olnud, jätsin toidu ostmata lissalt. Isegi kohviisu polnud. Nüüd lugesin natuke kõhupeki kohta mitmest kohast (ei viitsi linke, guugelda ise) ja tuli ilge juurviljade ja seemnesepiku isu. Lisaks mulle meeldis, et wikipedia ütles, et kõhulihaste harjutused ei võta tegelt kõhupekki ära. Kõhulihaste harjutused ongi lollid. Kõik teavad.
Ja see siin ei ole üldse minu anoreksia esimesed ilmingud, kus ma hakkan oma S riidesuuruse ja alakaalulisuse piiril kõikuva kehamassiindeksi juurde kompleksidega naise juttu ajama. See on siin üldhariv jutt. Kõigil on kõhupekk.


Üle kolme lehekülje ikka ei kirjutaks ju.

Comments

  1. Minu hirmutas tuttav ameeriklane päikesepõletuse osas täiesti ära, kui esitles mulle uuringuid, mis kinnitasid seda, et kuigi normaalne päevitamine on isegi kasulik (mõistlikus koguses), siis iga põletus suurendab seda riski hüppeliselt. Ehk siis, kui sa suvi otsa igal nädalavahetusel ka korra rannas käid, pole hullu, aga kui kogu suve jooksul korra end ära põletad, on perse majas. Minu jaoks oli kole see, et olin end oma rumalusest järjest ca kolm korda ära põletanud ja tema üliaktiivne paranoia (ta ei pane telefoni ka kõrva juurde, sest kardab ajuvähki) hirmutas mind nii ära, et uurisin tükk aega iga sünnimärki, et ega mingeid muutusi näha ei ole.

    ReplyDelete
  2. Anonymous14:59

    Apteegitibile kes tänapäeval panthenoli soovitab tuleks päevapealt koht üles öelda. Juba päris palju aastaid on räägitud, et see on halvim mis sa oma põletusele võid teha. Panthenol tekitab põlenud naha peale kile mis hoiab soojuse ilusti sinu kehas ja laseb sellel järjest sügavamaid kihte kahjustada selle asemel, et väljapoole ära jahtuda.

    ReplyDelete

Post a Comment