Friday, July 15, 2011

Moon of my life



Minu muusikakaust. Saad sa aru, see oli mul aastate pikkuse kogumise tulemus. Mul oli seesama muusikakaust juba eelmise välise ketta peal ja sellest ajast peale muudkui täienenud. Mul oli seal kõiksuguseid asju. Isegi neid asju, mida enam kellelgi või kusagil pole. Ma üleni arrrmastasin oma muusikakausta. Sest seal oli noh... muusika. Minu muusika. Ma tundsin seda kausta üleni, see lähenes kogu aeg täiusele. Ma sain sealt vasaku käega une pealt ka kokku panna playlisti igaks sündmuseks ja tegevuseks. Seal olid asjad, mida mina tahan kuulata ja mis mulle meeldivad ja meeleolu teevad. Aastate jooksul kogutud sisu, mõistad sa. Kõik läinud. Lissalt. Puff.

Eile avastasin 10 minutit enne kaheksat, et ma tegelt parema tahtmise juures jõuaksin küll kesklinna sellesse poodi, kus võibolla on roosat juuksevärvi. Jõudsin. 2 minutit enne sulgemist. Väga terve ja tasakaaluka inimese kombel hingeldava ja õhetavana kaasas kummalised erisoovid. Neil ei olnud. Ma küsisin.
Täna avastasin 20 minutit enne toidupoe sulgemist, et elamise ainus raseerimisvaht läks Tallinna elama ja peaks uue ostma. Aga kohe. Enne kui hilja.
Maitea, miks sul oli vaja seda teada.

Ma ei ole mitu päeva kohvi joonud. Ükspäev jõin mingi kummalise meeleolu ajendil musta kohvi. Võib-olla on asi selles, et mul on head kohvi, aga poldki kõige kohutavam. Tavaliselt ma ei julge isegi küljega läheneda kohvile, mille maitse pole üleni ära maskeeritud erinevate värkide poolt. Aga maailm vajab avardamist. Avardumist? Avarakstegemist ja -saamist.

See on, vaata, nagu selle reisimisega. Et kui vahepeal kodumaalt välja saad, näed, et igal pool on huvitavaid ja lahedaid asju ja inimesi. Aga kui kaua ühes riigis elada, tuleb siuke rassismilaadne sallimatus peale. Need inimesed seal teiselpool piiri on ikka päris kentsakad. Siis elad kaua ühes linnas ja vaikselt hakkab tunduma, et see Tallinna rahvas on ikka vähe teistsugused. Kuni selleni, et ausõna, Supilinna inimesed on puhta imelikud ja need meie maja kõrvaltrepikoja inimesed on teada kahtlased.
Nagu ringide kaupa järjest väiksemaks. Mida kauem ühe koha peal oled. Selle pärast tuleb ringi käia. Oma ringidest väljas käia. Või vähemalt endale aru anda, et koha peal passimine tekitab kallutatud taju kaugemast ümbusest.
Võinoh, eks see on kallutatud niikuinii, selles nagu taju mõte ongi, aga siis nagu ühes kindlas suunas. Konkreetses sallimatuse kaares.

Tead, miks hiidlased kunagi üle 5 kana korraga ei pea? - Siblivad, raisad, saare laiali.

Oot ma teen kohvi.

Üks niisugune kruus oli, mille voolija oli huumori ja/või müügiedu mõttes mitmest kohast lömmi vajutanud. Kruus oli ilusti ära glasuuritud ja pidas vedelikke sees, sangaga ja puha. Ühe sellise peale oli mingi eriti tabav Niagra joa kohta asi kirjutatud. Teise peale oli kirjutatud 'I love you with all your faults.' 

Tookord, kui mul selline juba vaibuv migreen oli ja ma juba ettevaatlikult enamvähem püstasendis olin ja teed jõin, oli see tass. Tee oli taimetee ja ilma suhkruta. Tundus kuidagi kohane. Sest ma olen nii haige nii haige ja õnnetu ja joon kogu selles traagikas ja enesehaletsuses ilma suhkruta (mmõru) teed. Sest elu polegi magus. Või minaeitea. Võibolla hoopis selle pärast, et mingid teepeded alati räägivad ilma suhkruta teest.
Vaatasin tassile peale ja otsustasin tema väidet tee kohta rakendada. Kallis ilma suhkruta kahtlane taimetee, ma armastan sind koos kõigi su vigadega. Päris hea tee oli. Ja sis. Siis käis klõps ära.
See on mingi sallivusee või avatuse või oma maailma avardamise teema. Niimoodi teha. Lubada endale ja millelegi, et võtad ta koos kõigi tema vigadega. Nagu mingi uus lahtiütlemise tase. Niisugune vabadus tuleb kohe peale. Muidu on alati, et peab olema Täpselt See Õige ja veatu ja suurepärane, sest muidu ei tööta. Aga ei pea. Võib koos vigadega ka. Üheskoos vigadeega. Mitte vigadest eraldi, mitte vigu ignoreerides või eitades, mitte neid ette heites või muuta püüdes. Vaid lihtsalt nendega koos. Nii ilus.

Umbes siis ma hakkasin (neetud migreeni ja tee teraapia, eksole) tähele panema inimeste jutus neid kohti, kus nad räägivad oma armastatutest ja nende vigadest. Näiteks kuidas naine võib öelda naerdes, hellusega silmis, et tema mehega on täiesti võimatu koos elada.

Vahel on mul tunne, et kasvamine pole asjade oskuste ideede arusaamade juurdesaamine vaid nendest lahti saamine. K
usagilt korjavad kõik inimesed uskumatult palju komplekse üles (puberteet?) ja edasine arenemine on lissaalt nendest ühekaupa vabanemine. 
Näiteks juuksed. Nii paljudele naistele teeks head üks juustest lahti ütlemise episood. Sest nad on muidu üleliigselt klammerdunud neisse. Sinu juuksed ei ole sina. Sinu välimus ei ole sina. Su juuksed ei tee sinust naist, armukest, ema. Sul ei ole juukseid vaja. Tegelikult.
Või mis iganes teine tarbetu kinnismõte.

Vahel on mul tunne, et ma olen taandarenguga. Okei-okei, taand- vist viitab taganevale arengule. Aeglase arenguga. Viivitatud küpsemisega. Sest hullult tihti juhtub, et ma jagan mingi matsu jälle välja maailma kohta ja siis saan järsku aru, et seda sama asja on juba aastaid mulle üritanud öelda mitmed mu Õpetajad, raamatud, filmid, olukorrad. Siis imestan, kuidas ometi mul nii kaua läks.
Või siis näiteks need eksistensiaalsed eneseotsimise küsimused, mis takistavad inimestel kõrgharidust saamast. Ja mõnel keskharidust. Vaata, on selliseid. Peatuvad keset kooliskäimist ja hakkavad ringi vaatama ja igasuguseid rumalusi küsima.
"Kuhu see mind viib? Milleks mulle kõik see? Mida see tähendab? Kes ma olen? Kuhu ma jõuda tahan? Mida kogu sellest jamast mulle päriselt vaja on? Aga kõik need teised miljonid alternatiivsed teekonnad? Ja üldsegi, kas sellist haridussüsteemi me tahtsimegi? Mida ma selle paberiga teen? Milleks üldsegi just niisugune õppekava?"
Niimoodi keset kahtlusi ja lõputuid sisemonolooge ei lähegi järgmine hommik kooli. Küsimusi poleks hakanud esitama, oleks võibolla lõpuni käinud.
Ma ei tulnud selle pealegi, et niisugusi rumalusi küsida. Ilusti sõnakuulelikult ja alandlikult. Pole ma veel selles eas, et nii suurtest asjadest mõelda.

Normaalsuspunktid. 

Vaata, me anname meestele punkte. Mitme telje peal. Mõned on niisugused puhtad näitajad. Näiteks pikkus või vanus. Segamata ja selged. Otse mõõdetavad. Teised on niisugused kombineeritud. Näiteks huumorimeele sees võib olla suur lugemus ja head lingvistilised võimed ja võibolla mingi imetabane sotsiaalse olukorra tunnetus. Normaalsus on kombineeritud mingist sageli esinevast kogemuste komplektist ja vaimsest tasakaalust. Kindlasti veel millestki. Keskoolis käinud olemine on oluliselt normaalsem kui koduõpe näiteks. Normaalne on hea (ei hakka praegu mingit hipikunstniku juttu ajama).
Just ükspäev mõtsin, kui palju normaalsuspunkte annab juurde näitaja 'on käinud sõjaväes.' Mõtle natuke. Onju.

Tahaks teha ühte õpetamisega seotud pointi ja selle käigus luua paralleel seksiga, aga õpetajad (nagu ka vanemad, vanavanemad ja inimesed üle 30. eluaasta) ei seksi.
Point ise on üleni põimitud lausega ühe õppematerjali sissejuhatusest. "You are here to learn, not to be taught." (Sa oled siin, et õppida, mitte õpetatud saada.)
Onju.

Ahjaa. Ma ei oska ju hispaania keelt ka. Ehk siis see igipõline teema, et mulle meeldib laulu kuulata, aga ma ei taha selle võõra inimese muresid minu mõttelõnga segama. Seega on vaja muusikat, mille sõnadest ma aru ei saa. Enne oli prantsuse ja vene. Aga kuna ma olen kõik kaotanud ja pean otsast algama (traagiline ohe), võib juba samahästi midagi uut ka avastada.



Mõned siin muidugi käivad ja usuvad siiralt, et ma õpin varsti vene keele ära. Venekeelseid unenägusid ma juba näen.



Game of Trones. Hea sari. Kõrgelt sõltuvusttekitav ja väikelapsevaenulikult graafiline. Üks hooaeg aint ongi. Tervet suve ei võta ära.



1 comment:

  1. Mul on igav. Kirjuta midagi veel, palun!

    ReplyDelete