Are you trying to suggest that my emotional problems are no different than those of a stupid person?


Mu paks agressiivne rohekollaste silmadega must kass istub arvutitooli peal. Kui ma üritan teda sealt ära tõsta, lööb ta mulle hambad sisse. Ja küüned. Ma tõmban käed oma taasleitud pruuni dressika varrukatesse ja võtan vastuhakust mitte välja tehes kassi sülle. Hoian teda rahulikult süles kuni ta mu hammustamise ära lõpetab ja nurruma hakkab. Siis istun, kass süles, arvuti taha ja kirjutan veits.

Võiks samal ajal piltidega tegeleda, aga maitea, millises kastis see neetud kaabel nüüd ongi.


Ma sain oma muusikakausta tagasi!!!111!1

Pliidi siiber on pidev. Selle väljatõmmatuse aste võib olla kuitähes täpne. Lihtsalt siiiikutad seda aeeeeglaselt ja võid saavutada lõputult palju erinevaid siibri avatuse tasemeid. Ahju siiber on binaarne. Tema jaoks eksisteerib täpselt kaks asendit – kinni või lahti. Suits kas läheb või ei lähe korstnasse. Tõmbab või ei tõmba. Ei saa nii, et natuke läheb. See siiber lissalt ei räägi niisugust keelt.
Ahjus on haavapuud ja need praksuvad.

Mul teeb süda trikka. Plõksib vahepeal. Täiesti ilma põhjuseta võpatab suvalistel hetkedel korraks hästi kõvasti. Nagu adrenaliinisööst. Kuigi normaalse adrenaliini juurde käib ka hingamise rütmi ja naha verevarustuse muutumine ja teabmis veel. Päriselt väljaspoolt mõõdetav reaalne oht või põnevus näiteks?
Jätsin kohvijoomise maha ja lubasin endale, et magan veel korralikumalt. Väikse tervisespordi harrastamisest ja vähem muretsemisest olen ka mõelnud, aga see tundub natuke ebareaalne, et juba paar nädalat füüsilist laiskust koos paari kuu imaginaarse stressiga kohe tervise niimoodi peppu keerab.
Onju?

Dieedi idee: söö ainult neid asju, mille eest sa ise pole pidanud maksma. Kui tasuta toitu käepärast ei ole, ära söö. Seega. Õunu jagatakse iga nurga peal tasuta. Vanaemal annab võibolla süüa. Lased endale välja teha. Degusteerid. Leiad. Teed hästi ajastatud külaskäike sõprade juurde. Võtad kellegi juurest ampsu. Leiutad miljoneid erinevaid viise, kuidas humanitaarabi jämedatest kaerahelvestest ja spagettidest kõhtu täis saada.

Trenni idee: tee täpselt nii palju trenni, kui palju sul on stressi ja leia igale stressi liigile vastav trennitegevus. Noh, tead küll seda tunnet, et tähtajad ajavad sind taga. Või seda, kuidas mõni olukord või inimene tekitab tahtmise midagi kolkida. Või kuidas osa asju on lihtsalt nii hirmuäratavad, et tahaks täiega kiiresti hästi kaugele joosta. Aga siis jookse, jookse nii kuis jalad võtavad. Ja kolgi midagi. Ja võibolla tõsta midagi, sest elu ongi raske. Ja lükka midagi, sest takistused on ees. Ja tõmba midagi, sest tahtmised on suured. Niisugune stressipõhjustajate teadlik äratundmine ja metafooridega oskusklikult ümberkäimine, et harjutused ikka enamvähem normaalsuse piiridesse mahuvad.
Aga ma arvan, et ei ole hea mõtte tohutu tahtmise juures joosta, peksta, põgeneda, lükata, kakelda hoopis
istuda laua taga ja vaikselt märkamatult oma ärevusliigutust teha ja kannatada.

Teine trenni idee, millega kaasnevad ka karmapunktid ja sularaha: hakka vanadele, haigetele, rasedatele ja laiskadele pakkuma puude tuppa toomise teenust. Puuküttega linnaosi on palju. Ilmad lähevad krõbedaks, trepid on järsud, vanureid on kõik kohad täis ja nii edasi. Turgu peaks olema. Võtad oma töö eest mingi sümboolse summa sulli ka, sest tasuta tööd teha tahtvad inimesed on kahtlased. Ja kõik kükitamise, tõstmise, astumise lihased saavad tööd. Ja hea inimese maine tekib ka juurde.

Ma olin vahepeal hästi pidur. Väljas ei käinud, pidudele ei jõudnud, tantsu ei vihtunud. Käisin tööl ja olin kodus. Muidugi mitte päris üksi, sest ma olen ikka sotsiaalne loomake. Töökaaslased ja naabrid ja see kõik ikka.
See nädal oli kõik teisiti.
Kolmapäeval oli meil filmivaatamine. Kohvijoomine. Veinijoomine. Niisama pläkutamine. Pärast mehed mängisid Munchkinit ja naised rääkisid vene ilukirjandusest ja üleni tore.
Neljapäeval oli Zavood, näpuotsatäis urglasi ja kõik, mis sellega kaasneb.
Reedel oli noortebändi värk Gennis. See algas nii neetult vara, et kell 11 koos alaealistega peolt ära minna tundus nagu kõige parem mõte üldse. Ja öeldes koos alaealistega, ma mõtlen, et nendega samal ajal. Koju tatsusin ikka üksi. Mul alaealiste peale ei tõuse.
Laupäeval oli Kõige Ägedam Sünnipäevapidu üle ma tõesti ei kujuta ette kui pika aja. Lissalt nii vahva. Ilusad inimesed ja muusika ja oh. Mis ma sulle ikka sellest räägin. Igatahes, pärast seitse koju saabumist ja umbes kaks ärkamist ja umbes neljani ettevaatlikult tiksumist on mul ikka rahulolev muie näos kinni. Hea pidu. Hea pidu.

Margaretiga aetakse mind jätkuvalt segi. Või üritatakse mult välja pinnida, kas me oleme õed või kuidas saab olla võimalik nii sarnane olemine. David Bowie on ka selles stiilis vestluse alustaja. Ainulaadne kordumatu äravahetamatu olemine ongi ülehinnatud.
Ja huvitav, kui rangelt gei mees väidab, et mingi naine paneb teda kahtlema tema seksuaalsuses, kas see siis tähendab, et see naine on oma naiselikkuses lihtsalt nii universaalselt ligitõmbav või lissalt seda, et tema naiselikkuse määr on juba nii väike, et see peaaegu enam ei loegi.

Õppejõud olles on tore see, et oma tavalise ebaküpse 'mis te minust arvate mis te minust arvate' rahutuse saab sujuvalt tõlkida 'ma sooviksin tagasisidet oma tööle.' Ja see on üleni tervitatav. Ja seda saab pool-kohustuslikuks teha.


Mida ma loen?
Mul on praegu pooleli see Kaja kingitud Ungari kirjaniku raamat "Kassimäng," on mõnus küll.
Suht värskelt alustasin, aga üllatavalt kiiresti läheb Smullyani kirjutatud 'The Tao is Silent,' see mulle laenati. Sobib väga hästi unejutuks, sest on ühelt poolt lihtne ja rahulik, teiselt poolt vahel sõkub loogikat ka. Enne magamaminekut loogika sõkkumine, rahulik olemine ja Taoism üldse on hea.
Vaata, ma suvel olin üleni vaimustuses sellest luuletusest, mis algas sõnadega 'They are playing a game...' Selle autor on R. D. Laing, kes on/oli tegelt psühhiaater ja kelle raamatuid on utlibis võimalik ainult hoidlast tellides saada ja ta mulle täitsa meeldib. Võtsin tema raamatu 'The Divided Self'', mis muidugi räägib skisofreeniast ja ni magustoidu mõttes lisaks tema need luuletuselaadsed, mis P.-E. Rummo kunagi Loomingus avadatult ära tõlkis.
Lohetätoveeringuga tüdrukule olen järjekorras. Ma püüan ilukirjandust alati Lutsust laenata, siis ei lähe värgid sassi ja see sunnib mind sinna ikka aegajalt minema, nii saab laps ka teinekord raamatukokku.
Imekaunis Laura lubas mulle Jaapani ilukirjandust ka soovitada. Elus esimest korda lugesin paberkujul mangat ka ükspäev.


Muidu läheb mul hästi. Juuksed on jätkuvalt punased ja kasvavad nii mis mühiseb. Eriti need, mida ma u korra kuus masinaga ära ajan.
Töö on äge, töökaaslased üleni armastusväärsed. Kui ainult õpiks oma halba huumorit klassi ees taltsutama ja paremini selekteerima südamessevõtmiseks mõeldud asju nendest teistest asjadest.
Laps vist hakkab kohe-kohe ka raamatulugejaks. Tal on hullult hea funktsionaalne lugemisoskus, sest tema lugemist motiveerib tahtmine teada saada, mitte tahtmine ette lugeda või oma sorava lugemisega eputada. Seega luges ta pikka aega omaalgatuslikult ainult tööjuhiseid, koostisosi, võõraid kirju, personaalseid vestlusi, tekstisõnumeid... ja mitte jutukesi või luuletusi näiteks. Nüüd umbes eile tabasin ta väga süvenenuna mingisse koomiksisse.



Ahjaa, kuula seda laulu ka. Päris lahe versioon sellest.

Comments

  1. Nii armas sinu postitust lugeda, üle hulga aja.

    Mul teeb süda trikka. Päriselt väljaspoolt mõõdetav reaalne oht või põnevus näiteks?

    Mõlemat, ütleb vana ja kõike kogenud südamega inimene sel puhul. Aga põnevus eelkõige.

    Ja seda, et paar nädalat füüsilist laiskust koos paari kuu imaginaarse stressiga keerabki ta sinnasamusesse, see on täiesti reaalne.

    BTW, WTF is Margaret? Tahan näha! Mõni pilt võiks ju ometi olla kuskil?

    ReplyDelete
  2. https://www.facebook.com/profile.php?id=574862416

    ReplyDelete
  3. kui ma pidin sel arvutitoolil tegema tööd ja sealt ägeda pilguga rohelised silmad vastu vahtisid, kui sinna istuda tahtsin, kallutasin ma julmalt nende omaniku sealt toolilt järsult maha, hakkamata teda meelitama ega temaga kaklema
    kui kolm korda olin seda teinud, pruukis mul vaid ligineda toolile, siis sabaelukas lahkus sealt ülbe näoga , et hea küll istu siis kui sul seda nii väga vaja on;))
    ja muide sel kõnealusel Margaretil puuduvad minu peened näojooned ning graatsilisus ja aristokraatne hoiak, mille oma tütrele olen geenide kaudu pärandanud, nii et need sarnasuse otsijad on leidnud vale ettekäände tutvust teha;)

    ReplyDelete

Post a Comment