(öine kirjutamata reegli eiramine kirjutades)

Kui mõjuv on minu sõna?

The first lie of teaching: If I say it then they will learn it.
(Esimene vale õpetamise kohta: Kui ma seda ütlen, siis nad õpivad selle ära.)

Seletan ühte asja umbes kahes või kolmes erinevas praktikumis. Toon näiteid. Seletan näiteid. Toon lisaseletusi ja -näiteid. Ilmekalt. Rahulikult ja selgelt. Tulevad kodutööd ja neis on tüüpviga selle ühe asja koha peal. Kirjutan igale tööle selle vea juurde, miks see on viga ja kuidas seda õigesti teha ja annan võimaluse uuesti esitada. Seletan pärast tööde kätteandmist praksis, et oli üks tüüpviga. Seletan uuesti üle, mis viga see oli, miks see on viga. Seletan uuesti, kuidas seda peaks lahendama. Praksi lõpus tuleb tudeng: 'Mul on mure, ma ei saanud aru [umbes see asi, mida ma praksi alguses seletasin].' Seletan talle ka uuesti. Ilmutab aru saamise märke.
Tulevad kodutööde vigadeparandused ja arva ära, mida ma näen.

*taob pead vastu lauda*

Küsin hommikul lapse käest, kas tal on kehaline. Ongi. Küsin, kus ta dressid on. Ei tea. Võtan asendusdressid ja näitan talle. Panen dressid koolikotti. Meil on sellest vestlus. Nendest dressidest. Sellest, et need on koolikotis. Mitte ühepoolne. See on vestlus, laps räägib omalt poolt isegenereeritud lauseid sellesse teemasse. Ma olen veendunud, et ta saab aru, et tal on need nüüd olemas.
Õhtul. Vaatan korraks e-kooli, seal on märkus: puuduvad kehalise riided.
'Mis juhtus?' - 'Ma unustasin.'

*taob pead vastu lauda*




Also: 9gag.com
Sest öösiti magamine ja arukas ajaviide on mingitele teistele inimestele ilmselt.

Comments

  1. Mul tuli selle postituse peale üks nunnu õpetajanali meelde. Õpetaja kurdab: "Mis lapsed need küll on? Seletan ühe korra - keegi ei saa aru. Seletan teist korda - ise hakkan juba aru saama, lapsed ikka ei saa aru!"

    ReplyDelete

Post a Comment