my name is murca. i live on the second floor

- Kas me ostame veini ka?
- Oot oot mitu alkoholivaba päeva pidi nädalas olema? Neli?
- Vist jah, aga täna on alles esmaspäev.


See on see tilluke kiisu, kes meil Räpinas on. Ilge paharet

Minumeelest on nende inimeste hulgas, kes arvavad, et meile on haridusRevolutsiooni vaja, hästi suur osa neid kutte, kelle meelest peaks iga asja õpetamine olema kuidagi põhjendatud. Ei tohi õpetada niisama. Või inertsist. Või igaks juhuks. Ikka mingi hea põhjusega.
Mitte et ma arvaks, et nad eksivad.
Aga.
Millegipärast arvavad liiga paljud inimesed, et ainus tõeliselt hea põhjus millegi õppimiseks ja õpetamiseks on selle asja praktilisus. Seda on vaja. Sellega saab midagi teha.
Ja siis mina ütlen, et seal on üks teine põhjus ka asju õppida. Näiteks sest nii mõnus on. Puhtast tegemise avastamise mõtlemise mõistmise teadasaamise naudingust.
Siis mind vaadatakse mõistmatul pilgul.

Igatahes. Mis ma öelda tahtsin. Sisuliselt meile polegi mingeid hullu uusi aineid või uusi ainesisusid vaja. Vaid asju tuleb hakata uut moodi serveerima. Mõni asi on praktiline. Mõni teine asi on lissat mõnus. Vahva. Huvitav. Ja ei tohi valetada mõnusate asjade kohta, et neid on hullupööra vaja juba ülehomme kasvõi poodi minnes.
Mitte et ma üldiselt õpilastele valetamise vastu oleksin. Lissalt. Selle kohta nagu pole mõtet.

Oot ma vaatan korra seda seepi, sis kirjutan edasi. Kuula seni seda laulu.


Õuõu ja siis üks mingi maiteamitmes imelik asi, mis ma öösel enne magamajäämist mõtlesin, käis jälle naiste ja meeste kohta. See, kuidas naine võib jumala rahulikult oma totaka käitumise kohta hiljem kommentaariks öelda: "Kuidas sa siis siiamaani aru pole saanud, et kui ma niimoodi hakkan käituma, siis see tegelikult tähendab, et ma tahan hoopis [midagi muud]."
Nii. Ja nüüd kujuta ette, kui mees midagi sellist ütleks. Väljendaks selget soovi, et tema lähedased tema krüptitud käitumisest salasoove välja loevad. See oleks mõeldav ainult juhul kui: a) tegemist on väga stereotüüpselt gei mehega või b) tegemist on sarkasmiandega õnnistatud mehega.
Ainult naine võib hakata täiesti siiralt endale ette kujutama, et täiesti hullunud müstiline käitumine on õigustatud ja veits pettuda, kui inimesed tema ümber pole piisava aja bullshiti talumise tulemusena õppinud seda tõlkima.


Ükspäev oli see päris äge, kuidas me läksime Tasku Rimisse ja otsisime pakendiprügikasti. Sest teatavasti on seal üks reegel, et iga poe juures peab olema koht, kuhu saab pakendid tagasi tuua. Töötlevad ümber või teevad nendega midagi. Aga vot Rimi juures ei olnud sellist. Jah, jah, ma vaatasin sinna bussijaamapoolsesse räpasesse soppi. Seal ei olnud plast- ja metallpakendile midagi. Suurem osa neid kaste olid üldse lukus või sildistatud. Ja turuhoone taga on klaastaara kast.
Igal juhul. Küsisin siis ühe Rimi töötaja käest ja... võta näpust. Tema ka ei teadnud, kuhu pakendeid saab tagastada. Küsis paari kolleegi käest, käis tagaruumis kusagilt uurimas ja ei mõelnudki välja. Sai aru küll, et seaduse järgi nagu peaks olema. Ja kliendid peaksid olema teavitatud ja nii.
Lõpuks jäigi, et ma andsin oma jogurtipudelid ja konservikarbid talle näppu ja ta lubas neile õiglase puhkepaiga leida.
Sis ma veits itsitasin, sest ni tobe ju.

Vaata. Sest minumeelest tehakse seadusi, eeskirju, reegleid kahte moodi. Üks on see, kus kirjeldatakse eriti rangelt ja üheseltmõistetavalt ära, kuidas asjad niikuinii toimuvad. Et kui keegi tahaks teada, kuidas tehakse, siis sealt saab vaadata. Niikuinii sõidavad jalgratturid üle vöötraja, aga autojuhid ei pruugi neid alati märgata ja ise teavad. Läheb seadusse kirja, eksole.
Teine moodus on niisugune reguleerimine ja korraldamine. Ümbersuunamine ja -sättimine. Et saaks parem. Et oleks kooskõlas mingite teiste asjadega või et ennetaks mingeid kolmandaid.
Ja sis vahel on ni vahva vaadata, kuidas suure hurraaga tuleb mingi uus reegel, mille pärast pooled asjad orgunnitakse ümber ja kohe leiduvad mõned leidlikud selle auke ära kasutama jne. Ja siis veitsa aja pärast lähvad asjad ikka edasi nii nagu nad on alati läinud.
Näiteks avalikus kohas suitsetamine.
Näiteks pakendiringlus poodide kaudu.


30rock. Ma vaatan seda sarja ja see on üleni äge. Esimene võrdlusmoment tuli Ally McBealiga, sest peategelane on ka natuke sotsiaalselt kohmakas ja sari kirjeldab tänapäeva 30ndates läänemaailma naiste elu ja kannatusi ja tegevus toimub ka kontoris jne. Aga tegelt on see palju teravmeelsem. Ja eneseiroonilisem. Ja tempokam. Oluliselt vähem draamat. Või kui, siis niisugune kiirestimööduv kergdraama. Sestnoh, üks on sitcom ja teine on draama.
Ja Ally puhul mind alati häiris, kuidas ta on nii miniatuurne ja alakaaluline.
Ja 30rocki puhul meeldib mulle, et peategelane on ka kirjutaja sellele sarjale.
Seega umbes natuke sarnane, aga tegelikult parem.

Mis kõhn olemisse puutub, sis tead, mis mind üleni häirib? See, kuidas inimeste ving ei lähe vahel üldse kokku turuolukorraga. Naisteriietest räägin. Vinguvad igal pool, et kõhnad pikad inimesed on vähemuses, neid ei tohiks seada niisuguseks normiks ja normaalse kehaga inimesed ei leia ju niimoodi endale riideid ja eneseväärikust ja meelerahu, kui kõik siin kõhnasid kummardame.
Aga mille kuradi pärast siis, öelge mulle, on S suuruses maikad kümme sentimeetrit lühemad L suuruses maikadest? Mai saa ju palja nabaga käia taevas hoidku. Miks te siis ei tee pikkadele kõhnadele inimestele riideid? Ah? Mis?

Sellise eriti hullult ägeda pildi tegin ükspäev turu peal selles neetult ägedas poes.


Vahel, kui keegi teeb mingi väga väga halva labase nalja ja ma spontaanselt kogemata selle peale naerma hakkan, püüan ma jätta mulje, et ma tegelt naersin selle inimese üle, et ta nii labast nalja mõtles teha. Minumeelest tuleb jumala usutavalt välja.

Comments

  1. see jama, et kõhnadele pikkadele riideid pole, on kogu aeg olnud
    minu koolivorm lotendas üle õla ja oli seljas, kui jahukott, kui pikkus paras oli, kui aga laiusest parajaks sai, tükkis aga pepu paljaks jääma;)
    tuli õmmelda ise või ümber teha, kitsamaks õmmelda, pikkust juurde anda
    kõik mu pluusid ja kleidid oli küljeõmblustest ümber tehtud, seelikutele lisatud volange...
    mõnda neist mu pluusidest kannad sa isegi praegu;)
    kord ostsin edale valmis kostüümi,tahtsin väga seda kostüümi ja tegin sellise tembu, et vahetasin eirnevate kostüümide jakid ja seelikud ära, mille seelik oli paras, selle jakk kukkus üle õla ja vastupidi, mille jakk oli paras selle seelik ei läinud selga:olin siis juba 4 lapse ema aga üsna sale
    ega paksudelegi midagi ole, mis kõhust paras, kukub üle õla, mis õlast paras, ei mahu ümber keskkoha
    niiet armas õmblumasin avita;)

    ReplyDelete
  2. Mitte kellelegi ei ole riideid.

    Mina puutun pidevalt kokku hädaga, et kitsaste õlgadega naistele ei ole rindu ette nähtud - ega ka käsivarsi - õlgadest on parajad ainult mingid lastenumbrid, mis ei tule eest kinni ja mille pikaks mõeldud varrukad on pooletoobised.

    Ühtlasi ei tohi kitsaste õlgadega inimesel olla pikka keha, muidu on kõik pluusid nabapluusid ja normaalseks pluusiks kõlbavad enamasti ainult kleidiks mõeldud asjad. Seda pluusistatud kleidi trikki soovitan kõigile pika kehaga peenikestele inimestele.

    Peale rindade ei tohi pika vilaja ülakehaga inimese küljes olla ka puusi ega tagumikku.

    ReplyDelete
  3. tegin praegu järelduse, et meie probleemil (kuigi ma pole väga pikk ega väga kõhn inimene, vaid siuke pirnikujuline pigem) võib olla sama juur: pikkadele kõhnadele riiete tegijad arvavad, et pikad kõhnad inimesed on pikad ainult jalgade arvelt, st pikad jalad pisikese keha küljes. Aga naiste puhul on enamasti ju vastupidi.

    inimlikkuse kontrolli salasõna on seekord "lepunc". prantsuse word verification vist.

    ReplyDelete

Post a Comment