Lange

Teritasin pliiatsit ja ni.

Vahel ma taban end mõttelt, et ma olen äkki liiga tark, et olla tõeliselt üleni õnnelik ja muretu. Aga siis ma mõtlen, et see mõte on kindlasti väärt Päeva Lollima Mõtte auhinda. Sest kamoon. Noh ja seoses sellega, et ma olen võimeline nii põhjalikult lolle asju mõtlema, ilmselt ei saa ma olla liiga tark.
Mina olengi iseenda loogika väänaja.

Ise oma õnne sepp.
Ise ilu tegija.

Kohv.

Vesi läks laua peale ja moodustas kolmesilmse kolli. Teravus on millegipärast peegelduse peal.

Siis ma ükspäev mõtsin, kuidas ma oma südame headusest ja austusest selle ameti vastu ei taha praegu ühtegi psühholooogi-nõustajat pühendada oma siseasjadesse. Sest minu nõustamine ei ole saatus, mida ma kellelegi sooviks.
Sest vaata. Kuidas ma saan teada, kas see inimene on tark ja sobib oma ametisse? Panen ta proovile. Viskan vimkasid. Testin teda. Ja kui ta mu kavatsetud vimkasid läbi ei näe, kuidas ma saan uskuda, et ta saab aidata mul läbi näha neid vimkasid, mida ma iseendale viskan.

Vimka on sesmõttes šef sõna.

Sõpradega on teist moodi. Sõbrad on juba proovile pandud. Ja nende töö ei ole minust jagu saada minust üle olla.
Ma ei tea, miks ma arvan, et nõustaja töö on.

Nüüd ma ei saa ühtegi metafoori või Tarka Õpetussõna Elu ja Selle Kõige Kohta tuua, sest siis sa kohe mõtled, et mu esialgne emotsemine on sellega seotud. Ja seda me ei taha. Mõtlevad lugejad on umbes kõige hullem asi, mis saab juhtuda. See ja halvaks läinud kohvikoor. Brr...

Niisiis. Sündmustikud.

Leidsin spordiklubi omale. Hõissa ja pudel rummi. Ülikooli akadeemiliseel spordiklubil on fitness klubi. Fitness on loll sõna. Ja seal on terve posu igast rühmatreeninguid, millest saab kenasti endale nädala kava kokku panna. Rääkimata sellest, et see asub tegelt jumalast mõistlikus asukohas ja neil on hästi paljudel erinevatel aegadel erinevaid trenne. Korra käisin proovimas ka, olid ilusad rõivistud ja suur töökorras saal. Olid küll. Mulle meeldib.
Palka saan, teen nendega ühe diili. Odav on seal ka.

Akne on selles mõttes tore asi, et sa tead selle olemasolust põhiliselt peeglisse vaatamisest. Välja arvatud need korrad, kui mõni salakaval värdjas otsustab just kõige õrnema koha peal mädanema põletikustama kasvama hakata, niiet pool nägu tahab peast ära plahvatada. Muul ajal nagu. Kui enamvähem rahulik on. Peeglisse vaatad, siis tead. Muidu mitte. Seega saab hoida end ühes õndsas paigas, kui osavalt peegleid vältida.
Saad sa aru, ma olen vahelduva eduga ühe nahaarsti juures käinud 10 aastat. Ja alles eelmine nädal tema juures istudes jõudis mulle äkitselt kohale: tal ei ole kunagi aknet olnud. Tal pole õrna aimugi.
Ja samas, muidugi ma saan aru, et see on väike mure. Mõnel inimesel on vähk ja osa inimesi ei saa kunagi mitte kunagi joosta. Või lapsi. Või pikki juukseid.
Aga tead mis? Ma võin teha lokaalse maailmalõpu ükskõik millisest asjast mu elus. Sest see on mu oma asi. Sest lokaalsete maailmalõppude põhjus ei olegi lõppudelõpuks oluline.
Kunstküüne kaotamine on sama suur asi kui akne on sama suur asi kui vähk on sama suur asi kui külm tuba on sama suur asi kui invaliidsus. Igalühel on oma skaala ja erinevate inimeste skaalad ei ole kõrvutatavad.
Võinoh, sa muidugi võid, kui see sul meelt lahutab. Või kui see aitab sul oma kunstküüne kaotamisest üle saada. Tee, mis tahad, ma mõtlen.

Õu õu, kas sa tead seda nalja, mis on nii naljakas, et kui sa naerad, su tissid kukuvad külj... aa... hmm... paistab, et keegi on sulle juba rääkinud.

- Ja siis ta ütles, et ma olevat tuntud mõttetu jutuga meestesse äraarmumise poolest.
- Kas ta tahab öelda, et ta on mõttetu jutuga mees?
- Tead. Ma oleksin seda talt peaaegu küsinud.


Me tegime siukse asja, et köögis on nüüd riiul. Riiulu peal on kannmikser, pisike kohvimasin, kohviveski, röster ja veekeetja. Selles järjestuses. Riiul on just täpselt juhtme paksuse jagu seinast eemal ja riiuli alla on kinnitatud pikendusjuhe. Kõikide asjade juhtmed lähevad riiuli alla ja on statsionaarselt pikendusjuhtmes. Kusjuures seda pole peaaegu üldse näha, sest riiuli esiserva alla on kruvitud üks harjavarre moodi puupulk. Puupulgast on läbi puuritud augud ja aukudesse on pandud pliiatsid. Kusjuures, pliiatsid on natuke püsti, umbes 45 kraadise nurga all riiuli esiservast ja nad on parajalt nagilühikesed. 7 cm võibolla. Pliiatsid on värvilised. Oranžid ja kollased ja. Pliiatsite otsa riputame kruuse sangapidi. See on tassinagi. Laua kohal. Hommikusöögimasinate all. Täiesti wonderfulaarne.
Mina plaanisin. Miki ehitas. Miki on lahe.

Miks on kahekolme-liikmelisele perele vaja mingi kümmet tassi, ma ei ole päris kindel.

Marvan, et me teeme täna pitsat. Ja ma kütan jälle ahju. Eile kütsime. Üleeile kütsime. Homme kütame ka. Ahi võib soe olla, aga tuba on juba külm. Mõned aknad on servadest jäätunud. Seestpoolt. Jää on toas. Mul on plastaknad. Maitea.

Kui arvuti kõrvale panna šokolaad, saab sellest varsti šokolaadipasta. Sest arvuti puhub sooja. Võiksin sinna muidugi hoopis kohvitassi paigutada. Aga kellel on sellist aega.

Tagantpoolt alates: Tänavalatern. Aken. Toataimed. Mattklaasiga uks. Vari.

Ma tahaks võtta värvid ja joonistada seina peale suuuure rohelise ja oranži ja kollase ja pruuni muinasjutumaastiku. Imelike kõverate puude ja täpiliste viljadega. Ja võib-olla üks rohtukasvanud kiik. Või unustatud tugitool.

Viimane pilt ei ole minu tehtud. Võetud hoopis sellelt lehelt (soovitan).

Aga see pilt on nii ilus. Sest vaata, mida valgus teeb. Sa ei pea päikest nägema, et teada, kui madalal see on. Et varsti tuleb öö, tulevad öised putukad ja ritsikad hakkavad siristama. Ööbikud võibolla. Läheb jahedaks ja kaste tuleb maha. Ja sa oled kusagil keset mittekusagit mingi maantee ääres ja bussipeatuse silt ütleb sulle: "Lange."