Kss-kss.Kuulan seda laulu, joon kodust chaijooki ja hindan kursusi. Tuba on neetult külm.
Käisin Tallinnas.
Tallinn hea.
Avaldasin meele ära.
Külmetasin põie ära.
Vaatasin seda venda mul.
Vahepeal vaatasin filmisid ka ja lasin 2-keelsel 2-aastasel endale vene keelt õpetada.
Vahepeal ma mõtlen, et miks oh miks ometi ma selle jama endale kaela tõmbasin, et ma kursusi pean hindama. Aga siis tuleb mulle meelde. Ja siis ma mõtlen, et oh mind.
Nii läheb.
Tead, mis vahet on õppimisel ja töötamisel? Noh, mõned ilmselged nagu et töö eest saab raha ja et vanasti vähemalt oli tööd raskem leida kui õppekohta. Aga see pole veel kõik, oh ei.
Kui ma tudengina midagi untsu keeran, omab see mõju ainult minule. Mina sean endale ootused, annan endast parima või osa parimast, et neid täita ja mina kannatan tagajärgede käes. Sellel ei ole mingit mõju teistele inimestele. Pehme ja turvaline. Teen, mis tahan. Ise.
Kui ma töölisena midagi untsu keeran, omab see mõju igale poole ka asjasse mittepuutuvatesse süütutesse kõrvalseisjatesse. Terve ports ootusi tuleb väljaspoolt (kuigi ma oskan neid sisse võtta ka, ma olen ni osav) ja annan ma endast mis ma annan, kui ma feilin, kannatavad kõik. Asutus. Ülemused. Kolleegid. Tudengid. Tudengite vanaemad. Ülemuse naine. Kindlasti kellegi kass ka. Ma ei ole enam isekas iseendale rabeleja. Jumalast hirmus on.
Rääkimata sellest, kuidas ma ei tunne end üldse hästi tööasjadest blogisse kirjutades ja kui üleni mugav oli tudengina oma sessi või semestri (räpaseid) üksikasju lahata.
Kes on millestki ilma,
on sellest ka vaba.
See ümmargune on, muide, päike.Tead, kuidas vältida seda, et keegi sulle negatiivset tagasisidet annab? See on peen peen nõks, mille rakendamisel on kõige osavamad teismelised tüdrukud ja vanaemad.
Keera sitta, räägi taga, murra lubadusi ja korralda jamasid nii palju, kui süda lustib. Kui keegi tuleb midagi ütlema, tee nii:
Ära kuula üksikasju või sisu üldse. Kuula täpselt nii kaua, kuni on selge, et tegemist ei ole mingi rõõmsa jutuga vaid koguni millegi halvaga, suunatud otse sulle. Sellest juba piisab, et käivitada Parim Kaitse Maailmas. Hakka nutma (kontrollimatud nuuksatused), hakka süüdistama alusetus ründamises ('mida ma sulle teinud olen? ah? ütle?'), tee palju üldistavaid ennastkahjustavaid oletusi (ma olen alati kõiges süüdi, keegi mind ei armasta, kõik on minu vastu), nimeta teist inimest tänamatuks julmuriks ja ähvarda kõik suhtlemine alates kohepraegust kuni aegade lõpuni ära lõpetada ja mitte kunagi andeks anda, et ta julges sinu kohta midagigi öelda. Meeles tuleb pidada, et kogu protsessi jooksul tuleb jätkata nutmist. Kõik ütlused tuleb esitada ülepaisutatult ja võimalikult paljude üldistustega. Sobivad väljendid on: alati, mitte kunagi, kogu aeg, üldse, vahetpidamata, pidevalt, algusest peale. Vältida tuleks olukorda, et teine inimene saab oma lause või mõtte lõpuni öelda. Lisaks võib proovida asjade loopimist ja võimalusel näiteks kõne katkestada või ruumist väljuda jalgu trampides.
See on neetult efektiivne. Niisuguse meetodi täiustamine ja selle oma mainekujundusse integreerimine tagab, et mitte mitte keegi ei taha mitte kunagi midagi paha sinu kohta öelda. Neetult vahva. Kohe on poole rahulikum olla. Inimesed on kohe poole kenamad sinuga. Sest sa ju tegelt oledki kena inimene ja nad tegelt peaksidki.
Kui sa natuke mõtled, et mis ulmekat lugeda, siis Enderi mäng on näiteks hästi hea. Mulle meeldis. Poldki varem lugenud.
Kui sa natuke mõtled, et Tim Curry on lahe ja pole veel näinud, siis vaata filmi Clue.
Ja kui veits sünged ebatavalised (laste)filmid sulle peale lähevad, siis Where the Wild Things Are.
Peaks oma lugemispäeviku surnust üles äratama. Juba selle pärast, et siis oleks mul zombi-lugemispäevik, mis oleks ühtlasi suht lahe. Aga mitte selles esimeses kihis. Vaid umbes kolmandas.
Muud midagi. Kevad tuleb
see metsikutega on maru raamat. filmi ma veel ei tea.
ReplyDelete