"It's not that the man did not know how to juggle, he just didn't have the balls to do it."

Ma tegelt täiesti mõistan neid inimesi, kes laovad oma ignorantsele kassivolaskile kuhja puuvilju või mänguasju või misiganes kodus leiduvaid asju peale ja siis teevad pilti. Ma näiteks katsin kassi ükspäev sallidega. Ma tõesti ei oska öelda, miks. Lissalt, kuidagi... juhtus nagu. Ja sis ta istus seal ja ei teinud mitte midagi. Vaatas mind aint. Siis ma lisasin veel mõned sallid.

ära küsi

Hakkasin Hichhiker's Guide to the Galaxy't kuulama. Ma olen muidugi seda kunagi ammu lugenud, aga mis siis. Eriti sest autor ise loeb seda ette ja siis ma saan palju korrektset hääldust ja mõnevõrra korrektset lauseehitust nagu muuseas. Mulle meeldib ette kujutada, et see teeb mind kuidagipidi paremaks või targemaks. Palju seda raamatut muidugi ei jõua korraga kuulata, sest selle absurdsus on väsitav ja kõik huumori mõttes lisatud kõrvalepõiked hajutavad tähelepanu pidevalt ära. Aga natukesekaupa. Natukesekaupa on hiigla mõnus.

Täna näiteks oli selline lugu, et mul pidi olema kell 10 mingi täienduskoolitus. Kappasin sis rõõmsalt kesklinna, ostsin kohvi ja värki ja kohe Lossi tänavale. Hakkan õiget ruumi otsima ja vaatan järsku, et kalendrisse ei ole ju ometigi Lossi tänava aadress kirjutatud. Muidugi – see on ju keelekursus. See peab ju keeltemajas olema. Ilma pikemalt arutlemata vantsisin keeltemajja, teepeal rüüpasin kohvi ja kuulasin raamatut. Päike paistis ja puha. Jõuan kohale ja äkitselt – hmm… see siin on ju Näituse tänava õppehoone. Siin ei ole ju keeli enam. Ma pean hoopis Jakobi tänaval olema. See, et tänav ei ole Lossi, ei tähenda, et ta peab kohe Näituse olema. Meil on teistel tänavatel ka õppehooneid. Ma olin just enne õiges hoones. I’m fucking retarded:) Ja siis ma kõndisin tagasi. Võttes arvesse, et ma oleks Näitusesse kenasti soliidselt hiljaks jäänud, võid ette kujutada, kui hiljaks ma tagasi kesklinnas olin.
Koolitus on muidu äge. Meile õpetatakse ingliskeeles suhtlemist ja paistab, et õppejõud on kunagi Eestisse tulles rohkem kui mõne kultuurišoki saanud. Nüüd ongi nii, et kolm esimest loengut kulutatakse selle peale, et meile smalltalki olulisusest rääkida. Ja õpetada, kuidas seda õigesti tehakse. Ja kuidas valesti oleks. Ja et normaalsetest kultuuridest inimesed tajuvad kohe asja kallale asumist, ilma eelnevalt ilmast lobisemata, šokeeriva ja pealetükkivana.
Rääkimata siinsetest kohalikest tutvustamisrituaalidest (Psst. Kes see oli? Sa tead teda vä?)

Tööpäevad on üleni distsiplineerivad lõuna söömisega seoses. Ma olen üleni korralikult sööma hakanud. Põhinipp on selles, et söömas tuleb ära käia kaheteistkümnese loengu jooksul. Siis ei jää kindlasti ilma ja loengu ajal pole kohvikus tudengeid. Mitte et mulle tudengid ei meeldiks. Tudengid on üleni tore. Mulle lissalt ei meeldi järjekorras toitu oodata ja lärmakad rahvarohked sööklad. "Ma kohtasin sind tühjas söögimajas."

Heh, ja sis on seal veel siuke teooria virsikutest ja kookospähklitest. Et osa inimesi on pealt kõvad ja raskesti läbimurtava koorega, aga seest tegelt suht pehmed - kookospähkel. Ja teised inimesed on pealt üleni pehmed, aga sees on kõva kivine - virsik. Virsikud on kergesti sõbrunevad ja avatud olekuga. Kookospähklid on endassetõmbunud ja aeglased üles soojenema.
Kellele see kahe kihiga arvestav süsteem liiga keeruline on, võin pakkuda ühe lihtsama. Osa inimesi on kõvad nagu kivid. Ja teised on pehmed nagu mingi üleni pehme asi. Banaan. Maasikas. Ei ole siin mingit sisemist ja välimist kihti. Kõiki asju saab jumala rahulikult võtta nii, nagu need paistavad. Sest lõppudelõpuks on sul opereerimiseks aint see info, mis sul on. Mitte see, mida sa võib-olla võiksid saada, kui sa natuke rohkem urgitseksid.
Samal ajal iseendast kui sibulast mõtlemine.


Ma vaatan inimeste e-maili aadresse ja annan neile selle põhjal hinnanguid.