Saturday, March 17, 2012

I want peole to be afraid of how much they love me

Käisin oma naisega Annelinna kaltsukates ja pilved panid hullu.

Kuidas ma peaksin teadma, kas inimene on päriselt hea, kui ta on ilus.
Sest ühelt poolt me kõik ju teame, et head inimesed paistavad ilusad. Head inimesed selles mõttes, et meelepärased, lähedased, kallid. Need on kõik ilusad inimesed. Sest ma näen neid. Nagu nende khm 'sisemine ilu' paistaks väljapoole.
Samas teiselt poolt on taju nii värdjalt kokku pandud, et ilusad inimesed tunduvad head. Seal on ju objektiivselt ilusaid inimesi. On olemas mingi klassikaline ilu. Või noh, enamasti juba piisab sellest, kui olla proportsionaalne, sümmeetriline, füüsiliselt terve ja normaalse kehakeele ja miimikaga. Ongi ilus. Ja kui on ilus, tundub, nagu oleks hea. Ma olen jumalast palju kordi tabanud end mõttelt: kuidas ta sai ometi nii halvasti teha/öelda, ta on ju nii … nii ilus. Ilusad inimesed ei saa ju halvad olla. Kuigi saavad. Aga ei tundu, nagu see võimalik oleks.
Seega. Olgu meil inimene, kes paistab ilus. Tahaks teada, kas ta on sitapea või mitte. Aga vot. Point ongi. Sa ei tea, miks ta paistab ilus. Kas selle pärast, et ta on hea või selle pärast, et ta ongi lissalt ilus. Ja kuidas sa sis peaksid teadma, kumb ta on.
Häda ja viletsus nende ilusatega.

Vene noortele läheb täiega peale mu hüüdnimi. Seltskonnas on mingite eesti pifide tutvustamine, suva need triinud ja liisad, sest o! murca!? Nagu Murca mjäu mjäu?
Kohe annab käppa ja vaatab silma ja on üleni niimoodi kontaktis, nagu eesti noored väga harva võõraste inimestega olla oskavad.

"Siin oli see tüdruk, kellesse kõik kohe ära armuvad, kui näevad. Ei, mitte Meeta. See teine."

Ja lisaks ilusate inimeste sitapea või mitte olemisele on mul dilemma seoses õppimisega ka.
Kui ma olen olukorras, kus mulle tundub, et mul pole siit midagi õppida.
Kuidas ma peaksin teadma, kas mul on juba kõik omandatud ja midagi pole enam õppida või ma olen ennasttäis enda vigu eitav tüütu beib, kes otsib õppimiskeskkonnast ainult kinnitust enda ägedusele ja on võimetu tunnistama, et tal on arenguruumi.
Sest paratamatult on asju, mis mul peaksid olema käpas. Ja kindlasti on nende asjade hulgas niisugusi, mille kohta ma ei tea päris kindlalt, kas nad on mul käpas või mitte. Teadmatus ja kahtlus täiesti ise sõltumatult käpasolemisest. Seega, kui peakski juhtuma, et ma satun olukorda, kus ma pean seda asja õppima, pole mul midagi õppida. Sest ma juba tean. Ma tean, ma tean. Mul kõik olemas ja pareminigi veel, kui kellel iganes minuga samas positsioonis olijatel. Ja kindlasti paremini, kui sellel õnnetul, kes seda kõike õpetada püüab.
Aga samas on seal ju hiiglama palju asju, mida ma sugugi ei tea. Või tean poolikult või valesti. Ja kindlasti on nende asjade hulgas niisugusi, mille kohta mul on hoiakuid, et ma peaks üleni pro nendes olema. Seega loomulikult, kui keegi tuleb üritama mingit õpetust anda, ma hakkan vastu punnima. Naeran ta välja. Lajatan talle oma üüratusuure kogemuste pagasiga. Sean tema väiteid kahtluse alla. Jonnin ja punnin. Mitte selle pärast, et ma oleksin kõiketeadja, et mul oleks õigus parajasti möliseda. Vaid just selle pärast, et ma ei taha tunnistada enda mittetäiuslikkust. Kasvõi selles osas. Ja õppimine oleks ju selle tunnistamine, et ma ei tea, ei oska, ei saa ja vajan abi ja ni piinlik.
Keeruline.

Seda pifi hakkasin ma kuulama aint selle pärast, et mulle natuke meeldis tema laul Jungle Drum. Kuidagi nunnu nagu. Aga kõiki teisi laule kuuldes sain järsku aru, et see pole üldse tema sorti laul. Ja et tema sorti laulud on hoopis head ja meeldivad mulle oluliselt rohkem kui Jungle Drum iialgi.

Kuigi tegelt ühendus mul just hiljuti midagi ära just selle järgmise lauluga. Video kohta ei tea, see on üldse omaette kummaline.

"It shouldn't hurt me to be free."

Alati, kui ma näen tänaval mõnda hästi segaduses ja eksinud ilmega vanainimest, vaatan ma tema jalanõusid. Kui need vastavad aastaajale ja ilmastikutingimustele, pole põhjust muretsemiseks.

Vahel ma leian rahulolu, kui ma võrdlen seda, kui palju teised inimesed endast välja lähevad ja seda, kui vähe mind kogu asi kõigutab. Aga see ei ole selline puhas rahulolu. See on see räpane. Aga muidu ikka.

Ja siis ma jälle mõtlesin sellest ka, kuidas kahtlused käivad. Et kumba pidi see on.
Üks variant on see, et kahtlused lähevad ära. Alguses kahtled, aga aja jooksul koguneb kogemus ja arukus ja nende peale ehitad üles vaistu ja veendumused. Siis teadki. Õiged vastused tulevad. Küsimused lähvad ära.
Teine variant on see, et mõni inimene või teema jääbki alatiseks lahtiseks. Kogemus ja arukus või mitte, kogu aeg on üleüldine hämming. Pole õrna aimugi. Kahtlused ja kõhklused ja küsimuse alla seadmised ja täesti väljapääsematu eksinud olemine. Paratamatult ja igavesest ajast igavesti.
Edasi saab juba nuputada, kas need variandid on inimtüüpidena midagi kaasasündivat ja väga raskesti muudetavat või hoopis kultuurist ja/või isiklikest valikutest tulenevad.
Rääkimata sellest, kuidas nüüd me oleme jälle selle julgus-leppimine-tarkus teema juures. Sest kui kahtleja olemine on miski, millega me lissalt paratamatult mingi juhuslikkuse tahtel sünnime, võiks lissalt maha rahuneda. Tunnistada, et kahtlused ei lähe kunagi minema ja proovida sellest hoolimata elu ja otsustega toime tulla. Aga samas, äkki need ikka lähevad, kui veits ennast väänata. Võib-olla on hoopis võimalik kuidagi paremini tarkust ja kogemust omandada ja vaistu saavutada ja äkki pärast piisavat kogust muusasid ja gurusid ja meditatsiooni lõpuks tuleb see kahtlusteta rahu ka. Aga mõtle, kui ei tule.

Kui üks-kaks olukorda või inimest paistavad valesti, on tõenäoliselt asi neis. Kui suurem osa olukordi või inimesi paistavad valesti, on tõenäoliselt asi sinus. Sest normaalne on defineenitud esinemise sageduse järgi. Sest ökonoomne on muuta ühte inimest, mitte suuremat osa.
Ja sis on üleni vahva, kui järsku avastad, et suurem osa asju on su meelest ilged jobud, aga enda muutmine on täiesti välistatud. Siis ongi peppus nagu.



Käisin oma mehega elust ja asjdest rääkimas ja metafoorid panid hullu.

1 comment:

  1. Me ka hakkasime Kalaga kunagi teda guugeldama just selle "Jungle Drumi" pärast ja tõsi ta on, et tegelikult on tal hoopis teine stiil. Aga selline päris mõnus.

    ReplyDelete