Tuesday, March 06, 2012

Kus te küll käisite, kellega laulsite

Viimasel ajal on selline elu, et teisipäevane tööpäev on nii kokku pandud, et see tekitab õhtuks ilge tahtmise, et juba reede oleks.

Siuke kodulinn ongi mul


Tahad, ma räägin sulle, mis inimesed mind viimasel ajal närvi ajavad. Need pidurid koonrid lõbuvaenulikud inimesed, kes ei taha kunagi kusagile välja minna, sest 'ma võin samahästi kodus ka.' Kodus saab ka filme vaadata, pole vaja kinno minna. Kodus saab ka head süüa teha ja kohvi teha ja kooki küpsetada. Ja kui küpsetada ei viitsi, võib ju poest ühe tüki kooki koju vedada koos wcpaberi ja suhkruga ja siis ikkagi kodus kooki nosida. Kodus saab ka muusikat kuulata, kontserdil ongi nõme – palju inimesi ja lärmi ja hais pealekauba. Võin ennast kodus ka purju juua. Ongi odavam. Peabki vähem rabelema. Vähem planeerima. Polegi vaja kusagile minna.
Oh.
Vahel tahaks lissalt pussitada siuksi.
Aganoh, siis ma jälle saan endast jagu.

Vähe kõndimist-kiirustamist ja iga päev söömine tekitab kergesti selle üleküllastunud lukselu tunde, millega kaasneb kiire süü- ja häbitunne koos üleüldise tüdimuse ja hirmuga näiteks paksuks või lolliks minna. Seega hakkasin hiiiiglama korralikult trennis käima. Nüüd on poole vahvam. Jumalast tihti on täiega-täiega kiire, enamikel päevadel kusagilt midagi ikka valutab ja raha on ka vähem.
Lisaks hakkasin ühel Ladina-Ameerika tantsukursusel käima. Aga see ei lähe esialgu trennina arvesse, ma hingeldan hommikul ringutades ka rohkem kui seal tunnis. Samas see tõen veits muutub, kui ma pean hakkama võõra partneriga pachatat tantsima näiteks.

Ma olen vahepeal täiega huvitavaid asju lugenud ja kuulnud ja vaadanud. Näiteks oli üks artikkel selle kohta, kuidas nii elada, et koguaeg kiire poleks. Tegelt seal oli terve kari trikke, aga kõige rohkem meeldis mulle see soovitus asju teistmoodi sõnastama hakata. Selle asemel, et öelda 'mul pole aega' ütle hoopis 'see pole prioriteet.' Sa mõtled praegu küll, et vahet ei ole ja mida see ikka muudab, aga vaata mu geniaalseid näiteid.
"Ma ei kirjuta seda artiklit, sest mul pole aega." -> "Ma ei kirjuta seda artiklit, sest see pole prioriteet."
"Ma ei lähe oma seljavaluga arsti juurde, sest mul pole aega." -> "Ma ei lähe oma seljavaluga arsti juurde, sest see pole prioriteet."
Nägid? Nägid? Üleni erinev.
Sa võid jumala rahulikult öelda, et sul pole aega su sõprade jaoks. Poole koledam kõlab, kui su sõbrad pole järsku prioriteeetide hulgas. Või täpselt kuidas sa kujutad ette, et keegi järsku ütleb, et lapsega mängimine pole prioriteet. Samal ajal saavad inimesed igal pool kuulutada, kuidas neil ei ole aega, et seda või teist oma lapstega/meestega/koduloomadega koos teha.
Ja nii edasi.

"Mul ei ole aega, et hullukski minna." -> "Hulluks minemine pole hetkel mu prioriteet."

Üks teine veits otsapidi huvitav asi oli üks järjekordne TEDi video, kus üks ennasttäis võluva jutu ja naeratusega mees rääkis, et me oleme oma õnnelikkuse valepidi üles ehitanud. 'Meie' all mõtleb ta siis normaalseid edukaid heaolu lääne inimesi, kellel on tööd ja kodud ja riided ja soenguvahad ja mugavad trussikud ja puhas joogivesi ja autod olemas. Igatahes leidis see võluva jutuga ilus mees, et me tahame kõigepealt mingid asjad ära teha enne, kui me hakkame õnnelikud olema. Stiilis: kui ma teen rohkem tööd, siis ma olen rohkem edukas ja siis just siis olen ma õnnelik. Et õnnelik olemine on mingite mägede taha asetatud ja meil on kombeks neid mägesid koguaeg juurde ehitada, kui need ka ületatud peaksid saama.
Aga tal oli vahva mõte. Ta mõtles, et võiks inimesi õpetada, kuidas kohe õnnelik olla ja küll siis teised asjad nagu edu ja raha ka tulevad. Riburadapidi järele.
Nagu haned.
Prääks.

Vaata ise.

apseluutselt viimane võimalus hulle talvepilte postitada.


Oota. Oota. Ma räägin sulle paar asja, mida süüa teha ka.
Esiteks – sega kamajahu hoopis maitsestamata jogurtiga. Sest keefir ongi liiga vedel ja hapu. Lase sel natuke seal jogurti sees paisuda, onju. Suhkrut ka sipake ja ongi. Selline kohev ja kreemine. (Maitea, võib-olla on see mingi ainult minu teema või ainult kõhnade kahvatute inimeste teema, aga kui mul on kõht täiega täiega tühi, siis läheb mul süda pahaks. Kohe eriti sitt on olla ja midagi ei taha süüa või teha. Sellisel puhul aitab kama alati. Kama teeb kõik heaks. Väike topsitäis kama ja (elu)isu on jälle tagasi.)
Teiseks – pane igast värvilist juurikat potti ja pärast kalla ikka rammusa koorega üle. Näiteks porgand, porru, suvikõrvits, paprika, brokoli, lillkapsas ja misiganes veel värskete asjade letis värske välja näeb. Võta pulkadeks lahti ja keeda peaaegu et pehmeks. Võid aurutada ka, ma näiteks panen nad kõik hoopis metallist makaronisõela sisse ja sõela riputan äärtpidi poti kohale, mille põhjas on natuke vett. Vahepeal aurab vesi kõik juurikate sisse, siis kallan juurde. Aur küpsetabki, üleni tervislik ja peen. Ja noh siis pärast kallutad juurikad ikkagi potti ja valad paki vahu- või kohvikoort otsa. Segad ära ja mugid nagu muiste. Vb sool ka mingil momendil, vaata ise.
Kolmandaks – prae värke või sees. Näiteks keedukartuleid. Võid enne keetmist nad sektoriteks ka lõigata, siis on nagu restoranis. Hästi õhukese ja tulise panni peale mehine ports võid, või hakkab särisema ja kartulid kohe otsa. Aga just nii palju, et nad hunnikus ei oleks, muidu ei pruunistu. Teed mitmes satsis, see käib kiiresti. Veits seda hullu kartulimaitseainet ka, kui julged ja üleni üleni nämm tuleb.
Neljandaks on üks asi, mida saab teha kilude, äädika, soola, sibula ja õliga ja on samahea kui odav. Võibolla veits paremgi. Aga seda ma pole veel ise proovind.

Õhtuti salaja köögis naistest mõtlen ma.

Tänav tuleb sealt alt.


Okei, aga tegelt ka. Mis häält need haned siis teevad?

6 comments:

  1. Ei ole ainult kõhnade ja kahvatute teema, minul näiteks hakkavad käed ja jalad värisema kui kõht õudselt tühi on, tekib tunne, et jalad lihtsalt ei kanna enam.

    ReplyDelete
  2. Pussitada saab ka kodus, ei pea välja minemagi.

    ReplyDelete
  3. Kaks tuttavat tunnet kohe: 1) lukselu tunne (ja kuidas vaesemaks jäädes hakkab seletamatult parem, kuigi jamasid on rohkem); 2) tühja kõhuga läheb kõik silme eest halliks, ma muutun apaatseks ja ei taipa, mis mul viga on (kõht tühi) ja kuidas seda parandada (süüa).

    ReplyDelete
  4. Mulle meeldib see pilt, kus taevas on kaks kuud! :)
    Näljasena muutub silme eest tumedaks, nagu fotoka ava oleks vähendatud. Nõrkus ja ärrituvus samuti.

    ReplyDelete
  5. kui ma olen näljane, lähen kurjaks ja kompromissitult kärsituks
    tühja kõhuga mind ära rääkida ei maksa, aga muidu ehk õnnestub
    tühja kõhuga käib pea ringi, süda on paha..
    eriti kahvatuks ja kõhnaks mind ei peeta;)

    ReplyDelete
  6. Veresuhkur.

    Pühapäeval asendasin veresuhkru ajutiselt adrenaliiniga, püsti hoidis küll, aga järgmise päeva tüsistused olid päris hirmsad.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget