Tuesday, April 24, 2012

Haamer on bussijuhi juures.


Tead seda, kui keegi ütleb häälekalt oma väikelapsepedagoogika argumendi väärtuse tõstmiseks: "Ma olen 2 (või misiganes mitu) last üles kasvatanud!" Üles kasvatanud. Üles kasvatanud. Jättes esialgu kõrvale selle väikse asja, kuidas kogemus ühe lapsega ei ole tavaliselt ülekantav kogu maailma kõikidele teistele lastele olukordadele..
Aga ma alati muhelen, kui sellise lause ütleb mõni mees. Mhmh. Muidugi sa kasvatasid need n last üles. Ise. Täiega olid osaline seal.



Jõe ääres


Kust te võtate, et kui keegi kirjutab lõputööd, siis tal on kohustus/õigus/võimalus hulluks minna? Miks me niisama oma lõputöid ei võiks kirjutada? Täiesti ilma hulluks minemata. Kui te nii väga tahte hulluks minna, miks te juba enne ei läinud? Lõputöö kirjutamine on üleni halvasti valitud aeg hulluks minemiseks. Sel ajal võiks ju olla targematki teha. Kusagile mujale oma energia suunata. Minge hulluks hoopis suvel. Või semestri alguses. Siis on aega küllaldaselt käes igasugusteks rumalusteks. Aga lõputöö kirjutamise ajal? Ei, tupsud. Ei-ei.
Ja see ei loe, et palju on teha. Või et stressi on palju. Tibukene, sul on täpselt nii palju teha ja täpselt nii palju stressi, kui palju sa seda võtad endale.
Võinoh, välja arvatud sel juhul, kui sa juhtud olema üks nendest armsatest loomakestest, kes käibki kogu aeg ringi, radarid püsti võimalikeks enam-vähem aktsepteeritavateks vabandusteks. Siis suurt vahet ei olegi, mis ebaküpsus sul parajasti käsil on või millega sa seda välja vabandada kavatsesid. Siis muidugi lase lissalt edasi.

Ja siis mul läheb alati tuju ära, kui inimesed räägivad, et tänapäeva noore tähelepanu-ulatus on mingi masendavalt väike. Võinoh, sitta mul neist tänapäevanoortest, eksole. Aga kui kohe selle järel hakatakse rääkima, et õppetunnid ja -materjalid ja üldse kogu õpetamise protsess peaks olema jagatud mingiteks masendavalt väikesteks ühikuteks, mis kõik on täiega värvikirevad ja kellade ja viledega varustatud, sest muidu hakkab tänapäeva noorel kohe hirmus igav. Siuke jutt võtab mul küll eluisu ära.
Sest esiteks. Ma ei taha, et täiskasvanud inimesed oleksid võrdsustatud lastega. Esimese klassi lapse tähelepanuulatus on 20 minutit. Mulle tundub õudne mõelda olukorrale, kus minu ümber on hästi palju täiskasvanu kehaga lapsearulisi olevusi. Kas sa tahaksid iga päev vaimupuudega inimeste keskel olla, ilma, et vaimupuudega inimesed oleksid otseselt su kutsumus?
Sest teiseks. Mul on kopp ees inimeste kujutlusest, et kõik peab olema kohest naudingut pakkuv ja kui see seda ei ole, siis see on valesti ja parem olgu olemata. Inimesed, mis teil viga on? Kas teile siis ei ole raamatutes ja filmides ja elus räägitud, et on olemas ka keerulisemaid ja sügavamaid tundmusi, mille saavutamine võtabki rohkem aega ja vaeva ja mis ongi selle võrra ägedamad? Või kas me jõuame jälle arengupeetuse teemasse, kus vaesel (mingi kurva õnnetuse tõttu potsti! otse pea peale kukkunud) olevusel on emotsioonid diferentseerumata ja tal on korraga ainult hea või ainult halb ja mingeid keerukamaid tundmusi pole mõtet oodata?
Sest üldsegi. Ma olen täiesti kindel, et noor 18-20 aastane on võimeline keskenduma ühele asjale päris pikalt. Tal ei ole vaimupuuet lissalt selle pärast, et ta teab, mis Internet on ja talle on teinekord videomängud meeldinud. Inimesed, kas te pole noori näinud? Noored inimesed loevad raamatuid, mängivad pilli, kirjutavad programme, arutlevad valitud teemal tundide kaupa, lahendavad ja tekitavad probleeme, teevad igast aegavõtvaid asju. Nagu nomaalsed inimesed. Pole neil häda midagi.
Küsimus ei ole stimulatsiooni sädelevaks tegemises või ühiku ajalises kestvuses või neetud tulnuk-kristall-põlvkonnas. Küsimus on aint tahtmises.
Oskaks inimesi tahtma panna, olekski tehtud.

Ei saa midagi. Peab ikka teadlaseks hakkama.

Roheline värk

Viisin oma roosa ratta parandusse. Kumm oli veidi töss. Remondimees hakkas kohe lõugama, et sellel on ju kett läbi ja tuleb kett välja vahetada. Politsei nõuetele vastavatest helkuritest rääkimata. Homme saan kätte. Viiskend eurot. Nojah, misseal ikka. Raha ongi kulutamiseks. Mida muud temaga ikka teha? Koguda vä?

Reedel oli sünnipäevapidu, mis oli niii hiiiiglama vahva, et mul oli täiega nii tore, et mitu asja, mis tore oli, kohe esialgu ei mäletagi. Laupa läksime lõkkeplatsi üle vaatama, et ikka kindel olla, et korda sai ja siis kohe tuli spontaanne Supilinna päev otsa. Nii ilus. Päike kõrvetas ja väikesed lapsed müüsid oma vanu mänguasju ja kaneelisaiad ja pannkoogid ja kutsad ja päike ja muusika ja ilusad hipid igal pool vedelemas. Pühapäev läks üldiselt selle peale, et oma laps tagasi tuua ja ühele teisele lapsele matat õpetada.
Kolmapa on öölaulupidu, kuhu tuleb tingimata minna. Neljapa pean üheksa juba Tallinnas olema. Oh, varahommikune rong, mu arm. Reedel tuleks jällegi hommikust peale kodus olla, sest see poeg mul ja need kohustused ja. Aganoh, misseal ikka. Aeg ongi kulutamiseks. Mida muud temaga ikka teha? Koguda vä?

Tegin peol ühe pildi vaatega jõele

Lisaks kõigele ootab meid kõiki ees niii pikk nädalavahetus, et kolmapäevani välja ja saab täiega sisse ja välja magada ja niisama tillitada ja raamatuid lugeda ja maiteagi - nädalat vahetada.



5 comments:

  1. Ma väidan, et põnev info on oluliselt tõhusam kui igav info.
    E. esitamine ikka loeb ka. Ja ei ole nii, et surmigav Kristeva on kordades rohkem väärt, kui huvitav Lotman nt. Hästi paljude jutumärkides sõnadega kirjatud keerulisi pooleleheküljelisi lauseid sisaldav tekst ei tarvitse üldse olla (ja minu kogemuse järgi ka ei ole) kuidagi imeliselt rohkem väärt loetavast ja arusaadavast tekstist, mille autoril on olnud nii palju oidu, et vahel ka punkte kasutada semikoolonite asemel ning leida oma terminiteks mingid nendeks sobivad loogilised sõnad, mitte sõnad, mis tähendavad tavakeeles midagi hoopis muud, aga lõpp tore on inimestel juhet kokku ajada.
    Elik - hästi esitatud huvitav info jääb palju paremini meelde ja on palju arusaadavam kui igavalt esitatud info. See ei tähenda, et sellist infot eelistavad inimesed on idioodid või alaarenenud, nad on lihtsalt praktilised - miks minna ringi, kui saab ka otse?

    ReplyDelete
  2. Jaa. Seda ka muidugi.

    Aga samas ma olen näinud noori ilusaid inimesi Lotmani loengus magamas või videomängu mängimas või poole pealt välja kõndimas. Ja ma kujutan elavalt ette tervet karja inimesi, kes ütleksid, et see on üleni Lotmani SÜÜ, tehku rohkem tsirkust, maailm on edasi läinud, noored on nüüd kõik keskendumisvõimetud hüpikud.

    Ikka tuleb oma materjal söödavaks teha. Aga kas peab ette ära ka seedima selle?

    ReplyDelete
  3. mhh misassja, lõputöö pärast lolliks minemine on pool kuradi lõbust ju. dramaatiliselt üürata ja ahastada asjade üle, millel päriselu skaalal pole otsest tähtsust, kui sa just maitea, vähiravimit ei avasta.
    ja sul on aega ja kohta ja vabandust ja ei ühtegi päriselu kohustust (noh- kellel ei, kellel ja) hulluks minna sest SA KIRJUTAD LÕPUTÖÖD /viskub teatraalselt toolile/
    ma tunnen ennast kohe tähtsana kui ma saan ahastada sõnade tekstiiliPIND ja VÕTE ja võte pinnas ja pind võttes semantilise erinevuse pärast.

    ReplyDelete
  4. jaa, lapsekasvatamine. ise kasvab. ja see kahe lapsega.. ainlt üks rohkem ju, see pole argument mu jaoks.

    ReplyDelete
  5. Hähh, ma küll tean mehi, kes on nii öösel lapse pärast üles ärganud, kui haige lapsega koju jäänud, potitanud, valutava põlve puhul öelnud, et ega tglt nii väga ei valutagi jne. Ja ei ole kõik nooremast põlvkonnast. Nii et on ikka küll neid isasid, kes on nii mõnegi lapse üles kasvatanud. Tõsi küll, ükski neist, keda mina tunnen, ei hõõru seda kunagi kellelegi nina alla. :D

    ReplyDelete

There was an error in this gadget