ja tihti öösiti



Mul on täna aint vanad pildid, sest ma mõtlen ja kirjutan viimasel ajal rohkem kui ma pilti teen. Maitea, mis mul viga on. On häbi. On küll. Üleni piinlik.

305/365
he’s flying
Lenda


Ma mõtlen ühte kleiti välja. See peaks olema niisugune, millel on nii suured taskud, et sinna mahub ära telefon, fotokas, rahakott, taskurätik, võtmed, taskunuga, lahtine raha, mündid, pliiats, väikesed kivikesed ja pärlid, linna kaart, nätsupakk, ... Ja see kleit on üleni puhvis ja kohev ja ilus ükskõik, kas taskutes on kõik need asjad või mitte ühtegi.
Ja kuna see tuleb niisugune kohev ja puhvis ja pealmine kangas peaks suht jäik olema, et hästi hoiaks ja kleit taskutes pungitavate asjade kuju ei võtaks, võib see samahästi juba mummuline ka olla. Tundub kuidagi loogiline.
Samas, kui see tuleb hiiglama äge ja praktiline ja nummikas, võiks see juba seelik olla, sest seelikuid ei pea nii tihti pesema. Võrreldes kleitide ja särkidega, ma mõtlen.


Kuu paistab Kastani-Riia ristil


Kuuvalgus täidab toa
ja sindki minu kõrval
näib, nagu mõistate te kaks
nii hästi teineteist
Siis äkki pöörad end
ja sosistad mul kõrva
et oli tema see,
kes nägi sinus esmakordselt naist
(laul on siin)




Ma keeldun kaasa tundmast tüdrukutele, kes läksid modellisaatesse ja kogesid selle käigus raskusi ja meelehärmi. Kui see mulle natuke rohkem korda läheks, võiks öelda, et ma tunnen midagi kaastundele vastupidist. Parastamist? Aga kuna nii palju ei lähe, siis tunnen ma ainult täielikku kaastunde puudumist.
Aga ta pidi ilma särgita poseerima! - Mhmh, väga vahva. Mida ta sis ronis sinna.
Aga tal lõigati tema pikad ilusad juuksed maha. - Mhmh. Mis ta sis ronis sinna.
Aga ta läks kellegagi tülli. Aga teda rünnati. Aga talle öeldi halvasti. Aga ta ju nuttis, kas sa ei näinud. Aga seal on nii kole konkurents. Aga neid vahatati sealt alt, see on ju valus. Aga tal on ju nii raske ja keegi ei mõista. - Ma jään oma eelmise väite juurde. Ise ta sinna läks. Ise ta tahtis.


See on üks teine kleit ühest teisest ajast üldse


See pole nagu ma ei saaks endaga hakkama või eelistaksin kuidagi mingites olukordades lootusetult abitu ja sõltuv olla. Aga ma lissalt tahaksin võtta hetke, et arutleda Tallinnas liiklemise üle.
Sest esiteks, nagu kõik teavad, ei saa jalgsi kusagile. Sa lissalt ei lähe Tallinnas jalgsi. (LOTRI meem siia) Kõik asjad on teineteisest rõvedalt kaugel ja isegi, kui ei oleks, sa ei teaks seda, sest ükski tallinlane ei anna sulle juhiseid kusagilt kusagile jalgsi minekuks.
Niisiis ühistransport. Ja, oh taevas, ümberistumine ühistranspordiga liigeldes. Kõik on üleni kena täpselt kuni ümberistumiseni. Ütleme, et ma tulen maha õiges peatuses ja pean järgmise asja peale istuma, edasi sõita. Sel hetkel pean ma täpselt teadma teadma:
  1. mis liiki asi see on, mille peale ma pean istuma - tramm? buss? troll?
  2. kus (ja mis nimega) see peatus on, kust ma järgmise asja peale istun, sest tavaliselt ei ole kõik peatused ühes, vaid natuke peab üle tänavate minema ja ringi ukerdama seal
  3. mis numbriga see asi on, mille peale ma pean istuma
  4. mis selle asja nina peale peab olema kirjutatud, et ma teaksin, et see asi läheb õiges suunas
  5. mis peatuses ma maha pean minema
Ja hoia siis vähemalt viit omavahel seostamata infoühikut peas samal ajal kõiki oma kodinaid silmas pidades, õigeks ajaks kohtadesse jõudes ja ilma vasta poste kõndimata, sest kõik on nii suur ja lärmakas ja võõras ja pidev suu ammuli ringi vahtimine ja segaduses olemine. 
Rääkimata sellest, kuidas trammid on minumeelest just täpselt Tallinn. Sest kui sa tuled trammi pealt maha, oled sa järsku keset teed. Keset faking autoteed, kus autod nagu sõidavad. Seal ei ole platformi või sebrat või mingit ohutussaarekest, sa oledki tee peal. Ja kui sul on plaanis oma järgmise sõiduvahendi peale elusana jõuda (ma ju ei tea, mis plaanid sul on), pead sa kohe just siis täiesti sekundimurdosajooksul pärast trammist mahaastumist teadma, kus ja kes sa oled, kuhu sa pead saama ja kuidas sinna saab. Ei mingit siiiirutaaaamist pärast pikka sõitu ega liiiinnukeste vahtimist ega ilma imestamist. Hops hops hops jalust ära, inimestel on siin kiire, mida sa vahid, mingi maalt oled vä?
Või nende viis asju selgitada, nagu Tallinna geograafia oleks midagi ürginimlikult loomulikku.
"Mine mõne trammi peale, mis sõidab kopli(?) poole." - Kopli poole? Ma ei tea, mida see tähendab. Kas see on tänav või linnaosa või mingi koht? Kas see kopli, millest sa kõneled, on sellisel puhul trammile peale kirjutatud või kuidas ma peaksin selliseid tramme ära tundma?
"Kas see on Põhja-Tallinnas?" - Hmm... raske öelda. Milline neist see Põhja-Tallinn nüüd oligi?
"Ei-ei, kas sa hulluks oled läinud? Sinna ei saa jalgsi minna, see on ju Mustamäel!" - Jap, ma üleni usun, et see lause tähendab sinu jaoks midagi. Mul on hea meel su pärast. Kus me praegu oleme? Sinu vihjete põhjal julgen ma oletada, et me praegu vist ei ole Mustamäel, onju?


Kõndisin täna Ülemiste jaamast teeninduskooli nagu boss.
Keegi, kes läheb hommikul Tallinna ja tuleb õhtul tagasi, on veetnud 5 tundi oma päevast, olles teel.


Peaks metsa minema. Kevadel on mets ilus. Ma ükskord käisin, ma tean. Igasugused värgid pungitavad ja niisugune mõnus surin on õhus. Umbes nagu see surin, mis siis on, kui kohe kohe tormiks läheb. Aga hoopis mitte kurjaga ähvardav, vaid heaga. Sa tead seda surinat?
See on muidugi mingi jaanipäevane mets, aga ikkagi


Ma hakkan muutuma üheks nendest õudsetest õppejõududest, kes konstrueerivad oma peas mingeid teistsuguseid tudengeid ja mingit teistsugust ülikooli ja mingit hoopis teistsugust ühiskonda, mis siis kõik sobiks suurepäraselt kokku nende õpetamismeetoditega. Ja küll siis oleks lust tööd teha. Selle asemel, et konstrueerida õpetamist, mis sobiks kokku nende tudengite, selle ülikooli ja niisuguse ühiskonnaga. Vingub olukorra üle, selle asemel, et ennast kokku võtta.
Hakkan muutuma ja hirmus on.
Aga õnneks mul on inimesi (mina sealhulgas), kes mul silma peal hoiavad. Ja rumalate mõtete korral kohe vasta kukalt. Ühel või teisel moel.


Ma praegu mõtlen, et võiks leida endale niisugusi tegevusi, mis kas võtavad aint hästi natuke aega või kui kaua aega võtavad, siis on täiega toredad ja nende eest saab raha. Või feimi. Feim on ka tore. 
Vabalt võtaks kevade puhul paar siukest tegevust üles.


Mulle ei meeldi lapsed. Okei-okei. Meeldivad mõned ja mõned niimoodi natuke ja teatud kogustes ja olukordades. Aga lissalt, mida vanemaks mu oma laps saab, seda rohkem ma näen, kui palju mõttetut jura on seoses lastega. 
Juba see, kuidas seal on terve hunnik asju, mille koha pealt sa ei tohi lapse emaga eri arvamustel olla. Kas sa kujutaksid ette, et sa ei tohi kellelegi öelda, et tema sõber on veits paks või et tema naaber on natuke ebaviisakas. Või et sa kuulaksid tõsise näoga tundide kaupa kedagi kirjeldamas ühte sinist asja, kuigi iga normaalne inimene näeb, et see on roheline. Aga kui lapsed on, läheb selline jura kohe loosi.
Ja mingid teised asjad ka. Näiteks mingid aastased lapsed mingil täiskasvanute asjal nagu kontsert või teater. Näiteks mingid inimesed, kes teevad lastest kordades rohkem lärmi, kutsudes neid korrale, tänitades nende kallal, käskides neil ilusti käituda ja tasa olla. Või need, kes jooksevad kontsade klõbinal vabalt ringikakerdavale lapsele järele, et ikka kindel olla, et mitte mitte keegi ei saa kontserti kuulata ja see laps kindlasti kõigest sellest ahistamisest ja piiramisest röökima ka pistaks. 
Ükskord keegi lasi oma tital nutta peaaegu terve aktuse. Läbi kõigi kõnede ja etteastete ja tasustamiste. Mitte et ma oleksin tahtnud neid kõnesid kuulda või üldse seal olla. Aga mille kuradi pärast pidi see tita seal olema? Tal ei olnud seal ju hea. 
Niiet need ei ole otseselt lapsed, mis mulle pinda käib. Vaid lastega inimesed ja see imelik lastekasvatamise kultuur, mis ühelt poolt lapsi piirab ja teiselt poolt neid tähtsamaks teeb, kui nad ilma mõistust kaotamata välja kanda suudavad.


Õu õu, aga tead mis teeks? Hoiaks täiega ennast tagasi nii, et kunagi oma inimestele ei ütle, mis nende käitumises või sõnades valesti on. Lissalt oleks vait. Noogutaks võibolla veel julgustavalt kaasa. Et neil jumala eest aimugi ei oleks, kui närvi või õnnetuks või murelikuks või vihaseks mõni nende teguviis ajab. Peaks siukest süsteemi üleval nii noh... nädala või paar. Äkki isegi kuu. Lissalt kogu aeg mitte midagi öeldes ja samal ajal hapusid mõtteid kogudes. Igal juhul hoidudes igasugusest vahetust tagasisidest. Sees pulbitsedes ja väljas täiega muretuna paistes.
Ja siis. Ja siis. Kui kõik need nädalad on piineldud ja oma seisukohta vaka all hoitud, tuleb ühel üksildasel ööl kokku koguda kõik sapp ja paranoia ja ülereageerimine, mis vähegi leidub ja kõik see valada näiteks e-maili või blogipostitusse, mis on kellkolmhommikule vastavalt üleemotsiooniv ja hüsteeritsev. 
Jep. See kõlab nagu täiega tervislik lähenemine inimsuhetele.
Ja siis nad järgmine kord teavad, et lissalt selle pärast, et ma midagi ei öelnud, ei tähenda, et mul midagi öelda pole. Siis nad teinekord teavad targemad olla. Kirjutan kogu maailma muutvaid vesiseid tekstisõnumeid ja täiesti legendaarselt dramaatilisi e-maile kõik kohad täis. Ja paras siis neile.


Oh. Tuli ära. Aga et vähegi positiivsemas toonis lõpetada, siin on üks kiisu:
Mulle meeldib mõelda, et ta mõtleb seal, et ta on täiega ninja

Comments

  1. thii, ma jälle olen laste koha pealt nõus.

    ReplyDelete
  2. Ma natuke tean Tallinnat, nii et küsi teinekord, kui vaja on kuhugi minna. Umbes poole tunni või natuke pikema jalatee raadiuses kesklinnast oskan ka jalateid. nt bussijaamast jala kesklinna minna nii, et ei peaks mööda Tartu maanteed käima.

    vat Lasnamäed jah ei tunne.

    ReplyDelete
  3. Äkki läheks üle hulga aja 12.-13. mail kommuuniga rappa või kuhugi?

    ReplyDelete
  4. Kommuuniga rappa on üleni hea mõte. Aga 12-13 on meil juba kinni pandud ühe kanuumatka jaoks.

    ReplyDelete
  5. Keeruline teema on nende laste ja aktuste ja avalike kohtadega. Praegu on ühiskond üles ehitatud eeldusel, et normaalsetel inimestel ei ole lapsi. Või äärmisel juhul on lapsi 1-2 ja needki on pagendatud kuskile lastele ettenähtud kohta, nagu lasteaed või kool või kodu. Päris keeruline on toime tulla, kui sul on rohkem lapsi või oled muul viisil keskmisest erinev. Ja siis tekib mõte, kas üldse peab kellegi teise poolt kehtestatud reegeleid täitma, kui minusuguste huvidega üldse arvestatud pole...

    ReplyDelete
  6. Üldiselt mulle lapsed meeldivad, eriti hästi kaugelt. Enda lähedale eelistan ma omi lapsi või äärmisel juhul väga vaguraid teisi lapsi, kes kuulavad veatult sõna ja on ilusate pikkade ripsmetega - või beebid. Beebid on lahedad ka ilma sõnakuulmiseta.

    Aga sügavat, kirglist õetunnet tunnen ma hoopis igasugu laste emadega ja sitta sellest, et lapsel ei ole kuskil kontserdil hea olla, vahel on tema emal vaja inimene olla. Ja kõigil ei ole lihtsalt sellist kohta ja inimest, kuhu oma laps hoida anda, kui emal on kodust surmavalt kopp ees ja kui kohe kuskile välja ei saa, tahaks endal küüntega kõri välja kraapida.
    Lapse emal on igasugune moraalne õigus täiskasvanulikes kohtades käia vahel.

    ReplyDelete

Post a Comment