Niisiis. Ma olen kuidagi millegipärast Soomes korraks. Lähtudes arutlusest, et kui me juba nigunii Tallinnas oleme, võime samahästi Helsingist ka läbi astuda, sest siin on üks näitus. Ja kui me juba nigunii Helsingisse lähme, võime kokku saada nende tuttavatega, kes siin elavad. Me oleme nende tuttavate juures. Need on tore. Neil on kaks lapselapselast. Neil pole wifit.
Vestlesin konverentsi vastuvõtul (liiga palju pisikest toitu ja liiga palju veini) ühe ameeriklasega. Ma tavaliselt vestlen nendel konverentsidel välismaalastega, sest kõiki nende konverentside eestlasi ma juba tunnen. Välismaalastega suheldes on veel väike võimalus, et keegi äkki ütleb midagi, mida ta juba varem miljon korda öelnud ei ole.
Igatahes, nimet' ameeriklane, kuuldes, et ma vahel mõtlen, et võiks olla üks sitaks kõva ülikool, ma üleni läheks sinna doktorantuuri, teatab, et ma peaksin Columbia ülikooli ronima. Sest sealt saabki. Lubas mind kokku viia selle inimesega, kes asju ajab ja kõik korda ajab ja nii. Ja ütles mulle kõiki neid asju, mida vanemad mehed üle veiniklaasi noortele tüdrukutele ütlevad. Ma näen sinus niisugust potentsiaali. Sa oled just sellel õigel kombel eriline. Kui sa sinna lähed, hakkad sa suuri asju tegema, sind ootavad ees suured teod. Usu mind, ma olen oma elus palju tudengeid näinud, aga sinusugused tulevad esile väga harva. Sul on kohe niisugune pilk. Ma näen su hoiakust juba ära, et sa oled selline silmapaistev isiksus.
Õu õu, aga tead mis vä? Ma räägin sulle täiega uudist. Maailm on praegusel ajal hoopis teistsugune, kui see oli mõned aastad tagasi. Tehnoloogia areng on nii kiire ja see mõjutab meie igapäevaelu nii palju. Mäletate aega, kui meil ei olnud mobiiltelefone. Mõeldamatu. Ja kõik see tehnika areng – see on ju täiega hakanud mõjutama seda, kuidas me infot otsime, teadmisi omandame või kasvõi oma lähedastega suhtleme. Ma saan võtta Skype videokõne oma teisel pool maakera elavatele sõpradele. Asi, mis oleks olnud täiesti mõeldamatu mõned aastad tagasi. Ja meie õpilased on ka teistsugused. Nende jaoks see ongi normaalne. Vaadake, siin on veel üks pilt loengusaalist, kus kõigil on laptopid. Ja me ei tea, mis tulevik ka toob. See kõik on müstiline ja ette ennustamatu.
Täiega põnev ju. Ei… oot... las ma mõtlen, kus ma seda varem kuulnud olen? Ahjaa. Igal neetud hariduskonverentsil ja täienduskoolitusel, kus ma iial käinud olen, on heal juhul üks, tavaliselt mitu sellise sisuga ettekannet.
Vaadake, siin on igaks juhuks uuesti see video nutuste nägudega tudengitest näitamas kaamerasse käsitsi kirjutatud tekste esimese maailma muredega oma ülikoolist ja ülehinnatud lapakatest.
- Ma joon nüüd ühe pokaali valget hoopis.
- Sulle punane ei maitse?
- Ei, maitseb küll, aga see teeb mu huuled mustaks. Niiet ma joon natuke aega valget ja pärast uuesti punast. Sest selleks ajaks on mul juba suva, et see mu huuli mustaks teeb.
Kevad ka tuleb.
Ma pärast räägin.
Niisiis. Tulin just laevalt. Merel olid tuuled ja laev rappus. Mingi julma nalja mõttes olen ma nii hapralt kokku pandud, et mul läheb loksutamise peale süda pahaks. Veetsin reisi peldikus oksendades. Võinoh. Suurema osa ajast ma siiski ei oksendanud, vaid värisesin ja nutsin peldikupõrandale kägarasse tõmbunult, sest nii sitt oli olla. Või istusin ettevaatlikult, jalad ettevaatlikult pingile tõstetult, ettevaatlikult tualettide lähedal, hoidsin silmi kinni ja püüdsin maru rahulikuks jääda.
Pärast mõtsin, et huvitav, kas mul oleks nii sitt hakanud olla, kui see laev poleks nii öökima ajav (tänamatu ärahellitatud jõmpsikas) olnud. Sest kogu see muusika ja ekraanidelt mängivad videod ja muu sisevaade oli üleni okseleajav. Ja need söögid ja need lõhnad ja need purjus räuskavad eestlased, kes haisesid, olid üleni öök ja nii edasi. Ja siis ta veel loksutab ka. Proovi siis rahulikuks jääda.
Tallinna jõudsime, tundsin, et olen sattunud enesetapjate teispoolsusesse. Kõik on kõle ja hall ja tatine. Taevas on madalal. Keegi ei naerata. Kõik teed ja majad ja autod ja asjad on koledad vanad kulunud katkised rõvedalt värvitud ja mingi sitt sajab külgsuunas krae vahele.
Kuula vahepealt seda naist. On küll naine. Laulab ka üleni hästi.
Mulle meeldib
Pühapäevahommik Tallinnas oli hoopis teistsugune. Päike ja linnud kõik paistsid. Kakerdasime mööda vanalinna ringi ja püüdsime hoolikalt mingi itaaliapärase söögikoha otsa komistada. Esimest korda elus juhtus minuga, et Eestis asuva restorani teenindaja keeldub minuga eesti keeles rääkimast. Tahtis inglise. Ta olevat niimoodi rohkem harjunud..
Ei, muidugi oli ta venelane. Ja söögid olid täiega hea. Restoranikriitik valmis. Limoncello oli vist koha nimi. Vene tänaval. Pitsast jätkub kahele.
Nüüd olen ma juba (õnnelikult) oma kodus tagasi. Käisin õega Halebopp Singers kontserdil, millegipärast olid minu kätte ühed tasuta piletid sattunud. Koori-popp-muusika on üleni tore. Üleni kahtlen, et ma oleksin ennast viitsinud sinna vedada, kui mul pileteid poleks olnud. Ma olen väliste motivaatorite ja väljamõeldud kohusetunde loomake.
Homme hakkab nädal jälle. Olukord ja mingi lollakas missioonitunde näriline tõenäoliselt sunnivad mind sel nädalal ennast jälle ületama ja kokku võtma ja haridus-faking-revolutsiooni tegema. Aganoh, misseal ikka. Peab meeldima.
Lihtsalt üks pilt sealt näituselt. Siuke elu ongi.
Igatahes, nimet' ameeriklane, kuuldes, et ma vahel mõtlen, et võiks olla üks sitaks kõva ülikool, ma üleni läheks sinna doktorantuuri, teatab, et ma peaksin Columbia ülikooli ronima. Sest sealt saabki. Lubas mind kokku viia selle inimesega, kes asju ajab ja kõik korda ajab ja nii. Ja ütles mulle kõiki neid asju, mida vanemad mehed üle veiniklaasi noortele tüdrukutele ütlevad. Ma näen sinus niisugust potentsiaali. Sa oled just sellel õigel kombel eriline. Kui sa sinna lähed, hakkad sa suuri asju tegema, sind ootavad ees suured teod. Usu mind, ma olen oma elus palju tudengeid näinud, aga sinusugused tulevad esile väga harva. Sul on kohe niisugune pilk. Ma näen su hoiakust juba ära, et sa oled selline silmapaistev isiksus.
Õu õu, aga tead mis vä? Ma räägin sulle täiega uudist. Maailm on praegusel ajal hoopis teistsugune, kui see oli mõned aastad tagasi. Tehnoloogia areng on nii kiire ja see mõjutab meie igapäevaelu nii palju. Mäletate aega, kui meil ei olnud mobiiltelefone. Mõeldamatu. Ja kõik see tehnika areng – see on ju täiega hakanud mõjutama seda, kuidas me infot otsime, teadmisi omandame või kasvõi oma lähedastega suhtleme. Ma saan võtta Skype videokõne oma teisel pool maakera elavatele sõpradele. Asi, mis oleks olnud täiesti mõeldamatu mõned aastad tagasi. Ja meie õpilased on ka teistsugused. Nende jaoks see ongi normaalne. Vaadake, siin on veel üks pilt loengusaalist, kus kõigil on laptopid. Ja me ei tea, mis tulevik ka toob. See kõik on müstiline ja ette ennustamatu.
Täiega põnev ju. Ei… oot... las ma mõtlen, kus ma seda varem kuulnud olen? Ahjaa. Igal neetud hariduskonverentsil ja täienduskoolitusel, kus ma iial käinud olen, on heal juhul üks, tavaliselt mitu sellise sisuga ettekannet.
Vaadake, siin on igaks juhuks uuesti see video nutuste nägudega tudengitest näitamas kaamerasse käsitsi kirjutatud tekste esimese maailma muredega oma ülikoolist ja ülehinnatud lapakatest.
- Ma joon nüüd ühe pokaali valget hoopis.
- Sulle punane ei maitse?
- Ei, maitseb küll, aga see teeb mu huuled mustaks. Niiet ma joon natuke aega valget ja pärast uuesti punast. Sest selleks ajaks on mul juba suva, et see mu huuli mustaks teeb.
Kevad ka tuleb.
Ma pärast räägin.
Niisiis. Tulin just laevalt. Merel olid tuuled ja laev rappus. Mingi julma nalja mõttes olen ma nii hapralt kokku pandud, et mul läheb loksutamise peale süda pahaks. Veetsin reisi peldikus oksendades. Võinoh. Suurema osa ajast ma siiski ei oksendanud, vaid värisesin ja nutsin peldikupõrandale kägarasse tõmbunult, sest nii sitt oli olla. Või istusin ettevaatlikult, jalad ettevaatlikult pingile tõstetult, ettevaatlikult tualettide lähedal, hoidsin silmi kinni ja püüdsin maru rahulikuks jääda.
Pärast mõtsin, et huvitav, kas mul oleks nii sitt hakanud olla, kui see laev poleks nii öökima ajav (tänamatu ärahellitatud jõmpsikas) olnud. Sest kogu see muusika ja ekraanidelt mängivad videod ja muu sisevaade oli üleni okseleajav. Ja need söögid ja need lõhnad ja need purjus räuskavad eestlased, kes haisesid, olid üleni öök ja nii edasi. Ja siis ta veel loksutab ka. Proovi siis rahulikuks jääda.
Tallinna jõudsime, tundsin, et olen sattunud enesetapjate teispoolsusesse. Kõik on kõle ja hall ja tatine. Taevas on madalal. Keegi ei naerata. Kõik teed ja majad ja autod ja asjad on koledad vanad kulunud katkised rõvedalt värvitud ja mingi sitt sajab külgsuunas krae vahele.
Kuula vahepealt seda naist. On küll naine. Laulab ka üleni hästi.
Mulle meeldib
Pühapäevahommik Tallinnas oli hoopis teistsugune. Päike ja linnud kõik paistsid. Kakerdasime mööda vanalinna ringi ja püüdsime hoolikalt mingi itaaliapärase söögikoha otsa komistada. Esimest korda elus juhtus minuga, et Eestis asuva restorani teenindaja keeldub minuga eesti keeles rääkimast. Tahtis inglise. Ta olevat niimoodi rohkem harjunud..
Ei, muidugi oli ta venelane. Ja söögid olid täiega hea. Restoranikriitik valmis. Limoncello oli vist koha nimi. Vene tänaval. Pitsast jätkub kahele.
Nüüd olen ma juba (õnnelikult) oma kodus tagasi. Käisin õega Halebopp Singers kontserdil, millegipärast olid minu kätte ühed tasuta piletid sattunud. Koori-popp-muusika on üleni tore. Üleni kahtlen, et ma oleksin ennast viitsinud sinna vedada, kui mul pileteid poleks olnud. Ma olen väliste motivaatorite ja väljamõeldud kohusetunde loomake.
Homme hakkab nädal jälle. Olukord ja mingi lollakas missioonitunde näriline tõenäoliselt sunnivad mind sel nädalal ennast jälle ületama ja kokku võtma ja haridus-faking-revolutsiooni tegema. Aganoh, misseal ikka. Peab meeldima.
See naine on ka äge.
Comments
Post a Comment