Monday, April 02, 2012

You have your own blog? Your life must be all kinds of facinating

Mul täna ei ole sulle omateht pilte näidata, sest ma olen laiskvorst olnud. Aga see-eest võin ma šeerida ühte vahvat saiti ja sealt paari asja. Keda liikuvad pildid ikka täiega närvi ajavad, paha lugu.
Sait on siin: http://whatshouldwecallme.tumblr.com peaks vist hoiatama ka, et vb ei ole hea mõte sinna praegu vaadata, kui sa mõtsid kohe tuttu minna. Või asjalikus hakata. Segab veits.
See on näiteks siis, kui keegi teeb head nalja ja siis ütleb järsku midagi üleni kohatut:



Päevikufunktsiooni kah natuke. Vastab küsimusele: mida kuradit sa iga päev teed?

Hommikul oli see lapse kooli saatmise rutiin. Viimasel ajal on meil hommikuti praeleiba munaga. See käib siis nii, et mingi piparkoogivormiga (südamekujuline) lõikad leiva sisse augu, praed leiba mõlemalt poolt ja sis kukutad sinna augu sisse küpsema ühe muna. Soola ja pipart.
Kusagile hommikusse jäi suures vanaaegses hommikumantlis köögilaua taga kükitamine ja naabritüdrukuga kohvitamine.
Pärast ma panin ennast korraliku inimese kombel korralikult riidesse ja vudisin tööle. Mingi värk on koosolekutega. Ma ei suuda neil ennast üldse ülal pidada. Võinoh, suudan, aga väga halvasti. Pean end koosolekutel halvasti ülal. Hästi siiras nagu.
Veits sai tööd kah tehtud. Gennis lõunal käidud. Läbi lume sahiseva. Meil lund sajab, muide. Jep, ma tean, on aprill. Ära küsi. Gennis on, muide, täitsa söödavad lõunad. Isegi magustoitu sai ja seal on üleni ilus ja hea ja õige. Nagu koju oleks jõudnud.
Pärast käisin korraks trennis ka.
Koju jõudsin, oli mul kaks last. Vahel tulen ma koju, on mul kolm last. Mõni teine kord mitte ühtegi. Siuke elu ongi. Vahel ma tulen koju ja siin on ainult hulk kühmus kogusid, kes pärast lauset 'me vaatame starwarsi' ei võta enam üldse toru.
Sesmõttes on hea päev, mille kokkuvõttega siin uhkelt. Sest siis ma tegin süüa nendele lapstele ja sai hea söök. Ja siis me värvisime koos nende lapstega kaltsukast ostetud valgeid taldrikuid sätendavate keraamikavärvidega. Kõik tulid suht mökerdised. Minu oma oli selline minimalistlik mökerdis. Igale poole, kuhu punast värvi kogemata määris, tegin lillad tedretäpid. See nagu tegi heaks.



See on see, kui ma jõuan pärast pikka tööpäeva koju ja selgub, et külmkapis pole midagi süüa:




Püüan siin ükspäev ühele tüübile selgitada, et tema jutt kõlab veits hulluna ja tahaks hoopis tema mõistliku poolega mingisse arutellu laskuda vahelduse mõttes. Üritan talle ettevatlikult ääriveeri selgitada, kuidas võimetus ja tahtmatus alternatiivseid süžeesid näha läheb minu raamatus küll näiteks kinnisideena kirja. "Aga Murca," hüüab ta kurblikult, "kas sina siis ei ole kunagi armastanud?!" Khm.
Armastus on ses mõttes nunnu asi, et me võime teda kuidas iganes defineerida ja diagnoosida. Sellest on vist juttu ka olnud. Mulle teeb natuke meelelahutust see, kuidas mõni kord on armastuse piisav ja tarvilik tingimus peast segi olemine. Pöördes olemine. Kellegi järele hull olemine. Arust ära. Kui seda ei ole, sis pole armastus. Siis on midagi muud. Midagi vähemat ja pisemat võibolla koguni. Aga kui on ikka pea-otsast-ära-plahvatamas-kontrollimatu-hulllus, siis on kindel värk, et armastus.
Ja teiselt poolt jällegi läheb see kenasti sinna kergesti toodavate vabanduste loetellu. Tervet hulka asju võib äkitselt kukkuda tegema või tegemata just armastuse pärast. Üldse pole nii äge, kui sa teed mingeid asju nälja pärast või kiima pärast või igavusest. Aga kui armastuse pärast, siis muidugi.


Kui keegi hakkab mingit cheesyt hala minu kuuldes ajama.
Nemad:

(Aga meie armastus on nagu tuul. Ma ei näe seda, aga ma tunnen seda.)
Mina:




Keegi ei ütle, et ta oli kogu kooliaja populaarne. Kõigil on alati lugusid sellest, kuidas nad olid ühe või teise kooliaja taga kiusatud või sellised üksildased veidrikud või nisugused omaettehoidvad väheste sõpradega hallid hiirekesed.

Kuigi teoreetiliselt seal peaks ju olema inimesi, kes olid terve kooliaja populaarsed. Kelle jaoks oli sõprade leidmine alati lihtne ja keda grupp imetles ja järgis ja kelle jaoks seltsielu keerukus ja ebamugavused oli küll viimane asi, mille pärast kooli vihata. Peaks olema siuksi inimesi ka olemas. Aga sugugi ei kohta kusagil neid. Müstika ju. Kus nad on kõik? Miks kõik alati oma kurba kurba tõrjutud pardipoja lugu räägivad.
Ma näen, et seal on kolm võimalikku seletust.
Esiteks – ma olen liikunud ühiskonnas niisugusele huvitavale positsioonile, kus kõik inimesed minu ümber on neetult lahedad ja kõik teavad, et lahedad inimesed olid noorena taga kiusatud ja pole üldse ime, et ma ühtegi üleni algusestlõpuni poppi ei tea. Sest need kunagised popid on praeguseks kusagil pätid ja kaabakad. Joodikud. Liiderdajad. Ja kellele neid vaja. Või mingi teine teooria, miks ma neid inimesi ei tea. Nad elavad kõik vb Iirimaal või Tallinnas. Erinevad teed nagu.
Teiseks – populaarsus on niisugune sündroom, mida inimene ise endal diagnoosida ei saa. Ükskõik kui populaarne sa olid, sa räägid alati teistele, kuidas sul polnud sõpru ja sa olid niisugune üksildane loomake. Sest kellel on iial nii palju sõpru, kui tal ära kulub? Alati võiks paar tükki veel olla. Sest kelle puberteet sujub konfliktideta? Siis ongi, et kõigile tundub, et nemad küll need lahedad ei saand olla.
Kolmandaks – neetud hipsterid, raisk. On normaalne öelda, et sa oled ebanormaalne. Veider on uus norm. Imelik on uus lahe. Kui sa ka olid kooli ajal üks lahedatest, pead sa seda praegu hoolikalt varjama, sest see pole enam lahe. Lahe on hoopis olla skisofreeniapiiril sootunnusteta introvert, juuksed puntras ja ketsipaelad lahti. Näppida oma lomokaamerat ja kanda erinevast paaris kindaid ja teha obskuurseid vihjeid eelajaloolisele kinokunstile. Mh ma olengi imelik, kuidas te aru ei saa.


Koristamine.
Sest mul on igav:

Sest inimesed tulevad külla:



Võiks olla nii, et tasuta kallistused ongi lissalt tasuta. Mitte mingite hüpikutest teismeliste poolt peale sunnitud.

3 comments:

  1. Mattias00:37

    Mida popim sa oled, seda vähem sõpru ongi. Sest popp olemine on nagu impeeriumi ehitamine, ei saa endale lubada neid (nõrkuse)hetki, mis sõpruse võimalikuks teevad. Keegi võib neid kasutada sinu vastu. Mingil hetkel kiusatud olemine on seega inimeseks ja sõbraks saamise eeldus ja komponent. Aga kui see koht on ära olnud, siis tuleb muidugi küsida, et what's next.

    ReplyDelete
  2. see cheesy crapi visuaal ajas mind küll naerma.

    ReplyDelete
  3. Ma tean kolme kena ja tarka inimest, mõni neist kusjuures täielik nohik, kellel oli kooli ajal tore, sest juhtumisi oligi selline tore kool või tore klass, kus kellelgi ei olnud päris halb.

    Siis tean paari sellist õnnelikku edukat ekstraverti, kellel kukub suhtlemine isegi nii muu hulgas, vasaku jalaga tehes hästi välja, mitte suure vaevanägemisega nagu enamikul inimestel. Neil õnnelikel oli kah tore.

    Siis tean mõnda, keda koolis küll vahel kiusati, aga positiivseid mälestusi stiilis "mida lahedat me sõpradega tegime" on siiski rohkem ja kelle noorpõlve kolemälestused pärinevad mingist muust kontekstist.

    ReplyDelete