Thursday, May 10, 2012

as slippery as your mind is

Viimasel ajal on järjest sagedasemad sellised päevad, kus halvad asjad ei ole nagu lissalt mingi mööda hõljuvad iseenesest hajuvad pilvekesed. Samas pole need ka ühed nendest päevadest, kus raskused on sellised ülbed müürid, millest lihtsalt kiusu pärast tahaks üle ronida ja sealjuures veel võidurõõmsat sõjakisa teha.
Käivad nende asemel hoopis sellised päevad, kus igasugused ebamugavused ja -meeldivused on vastikud niisked nartsud, mis jäävad talla alla. Natuke käid nendega, tald naksub igal sammul rõvedalt maa külge kinni. Teinekord tõstad jala üles ja, vastikustundega kõrvale vaadates, raputad seda äkiliste liigutustega, äkki kukub sitt küljest ära. Ei kuku. Võib-olla ripub pisut. Või pritsib ümbruse ka täis.
Võeh.

Mina olengi metafoorigeneraator.

Üldiselt - head ja halvad päevad erinevadki omavahel selle poolest, et headel päevadel asjad tulevad ja lähevad. Halbadel päevadel asjad tulevad ja mõõdavad sind lõplikult ära, panevad paika ja determineerivad igaveseks. Sellised 'ju ma siis ilmselt olengi lihtsalt lootusetu'- tüüpi päevad

Vaatasin ükspäev seda Tallinna ja mõtsin, et kuidas saab keegi seda armastada. Ma vahel püüan end seada kellegi teise kingadesse. Kellegi muu nahka. Püüan asju teiste inimeste silmade läbi vaadata. Ja ma püüdsin seda linna armastada. Minumeelest on Tallinn üleni kole. Jaa-jaaah, seal on vanalinn ja tegelt vist Kalamaja on ka põmst nummikas ja kindlasti veel kohti. Aga üldiselt. Nii enamasti tänaval ringi vaadates on minu arvates Tallinn täiega kole ja räpane ja kurb ja vastik.
Ja ma sain aru, kuidas inimesed saavad Tallinna armastada. Tallinna armastatakse nii, nagu koer armastab oma peremeest, kes teda peksab. Või sellisel kombel nagu madala enesehinnanguga inimene armastab alandust. Niisugune vastik valus ebaterve armastus. See on ainus seletus.

Tahtsin just ükspäev hakata loetlema põhjuseid, miks kass on ägedam kui koer. Seejuures mõtsin kõva häälega juurde mainida, et mul pole kunagi (teadliku elu jooksul) oma koera olnud ja samal ajal niimoodi ettevaatlikult juba varjuma valmistudes kõikide koerainimeste häälekate vastuargumentide eest.
Sest näiteks esiteks juba - minumeelest koerad haisevad.
Aganoh, seal see läks. Ärkan hommikul üles - kass on köögipõrandale oksendanud. Tulen õhtul töölt - kass on köögipõrandale ja aknalauale ja lapsetoa vaibale oksendanud. Just sain mõelda, et nitore, et meil eriti vaipu pole. Hakkan ennast tasapisi poodi sättima - kass tõmbab end mingisse värdjasse krõnksu ja oksendab esiku põrandale.
Eem... Siia. Ja... sinna. (Gandalfi noogutused)
Sis just siis tuleb naabrilaps ja, püüdes hoolikalt mitte okse sisse astuda, taganeb teise okseloigu sisse. Tennistega küll.
 Loomaarst ütles, et las nälgib ööpäeva ja pärast seda vaatame. Kass siis. Mitte naabrilaps. Seda peab ikka söötma aegajalt.


Ma täna rohkem ei kirjuta, sest see mustand on juba kolevana ja kortsus. Panen uuemad mõtted uuemasse postitusse, siis ongi hea.
Kuulap laulu oopis:

4 comments:

  1. Teise nurga alt - koerad ka vahel oksendavad, õnneks enamasti mitte voodisse. Küll aga kusi koer üks päev mulle voodisse. Mitte solvumisest, vaid ebatavalisest toidust tingituna (jõi harjumusest sama palju vett peale kui krõbinatele ja oli lõhki minemas).

    ReplyDelete
  2. Ahjaa, mu point oli, et kõik loomad, lapsed ja inimesed tekitavad vahel tunde, et OMG, WHY??? Pole hullu, pärast hindame mõnusat elu jälle rohkem.

    ReplyDelete
  3. irw @ Tallinna armastus, no ma oskan enda eest rääkida. mina olen Tln-s elanud ja läheks veel. armastan Tln-t sellepärast, et seal on palju põnevaid ja ilusaid kohti, palju avarust, õhku, tuult, hääli, ägedaid inimesi ja mu parimaid sõpru. nii et ära seda küll arva, et Tln armastus = kahtlase massohosmiga, pigem võiks Tartu armastust nii kirjeldada. :D igaüks räägib oma kogemusest lähtuvalt.

    ReplyDelete
  4. miks loomi voodisse laskma peab?

    ReplyDelete

There was an error in this gadget