Friday, May 11, 2012

Las tõuseb ja raugeb meis torm



Tead, mis on vahva mäng. Tervet gruppi või klassi õpetades kujutada ette, et õpetad ühte inimest. Kujutled individuaaltundi, kus Õpetaja ja Õppija istuvad kahekesi nt ühe laua taga ja toimub vahetus suhtluses õpetamine. Lihtsalt, kui kujutleda terve klassitäis noori täiskasvanuid selle ühe õpilase koha peale, on see niisugune koomiline vaatepilt. Sest kujutle, et sa räägid kellelegi midagi ja see ei vasta su küsimustele. Ei anna mingit tagasisidet, kas ta saab aru ja millest ja kui palju. Sa ei tea ühelgi ajahetkel, kas asju peaks selgitama kiiremini või aeglasemalt või üldse. Või kas ja mis küsimusi tal on või mis talle huvi pakub. Maitea, lissalt lased mingis suvalises tempos või kujutad aegajalt ette, et sul on telepaatilised võimed. Ta ei naera su naljade peale, ei reageeri pöördumisele. Oluliselt isegi ei liiguta. Vahel justkui noogutab, aga sul ei ole mingit viisi saamaks teada, miks ja mille peale ta just noogutas. Teinekord pomiseb endamisi või vaatab midagi arvutist ja noh kuidagi veider on ka inimest tülitama minna, kui tal tegemist on. Samas justkui, siia on ta tulnud, niiet ilmselt ta midagi tahab teada saada ja siin me nüüd siis oleme... Niiet samahästi võiks ju õpetada. Küsida talt, et kas ja mida ja kuidas või üldse mingit koostööd planeerida pole mõtet, sest ta ei vastaks niikuinii.
Selline üleni intensiivselt häirivalt veider olukord. Nii üleni, et juba jumalast naljakas on. Kui mul oleks näiteks järeleaitamistundides mõni kooliõpilane, kes käitub nii, nagu üks klass, oleksin ma umbes pärast esimest niisugust veidrat kohtumist üleni ära hullumas ja laudu flippimas ja nii. Kirjutaks ta emmele kohe kurja e-maili, et ma ei saa niisuguse inimesega töötada.
Aga näe. Ei tõmba laudu ümber ja ei kaeba emmedele. Rüüpan kahvet, vaatan aknast puhkevat Toomemäge ja mõtlen endal parajasti käsil olevatele dilemmadele või värskelt avastatud analoogiatele ja sekka sellest, et mul on ikka suht äge töö.
Noh ja sis blogin ka, sest teadagi.



"Võeh, ma näen välja nagu rase sellega." Miks sa ei peaks tahtma välja näha nagu rase? Lapseootel naine on ilus, kõik teavad. Kiirgab niisugust ürgset sära ja tuleviku energiaid. Janoh, kiirgab just tänu sellele kontekstile, kuhu tema punu on asetatud, mitte nagu päris-päriselt. Seega miks sa ei peaks tahtma niisugust jumalikku muljet endast jätta?
Sa tahad välja näha nagu sa oleksid 10 aastat noorem. Tahad välja näha, nagu sa oleksid täiega hea tervise juures (põsepuna?) ja suurepärases füüsilises vormis. Tahad jätta endast muljet, nagu sul oleksid, maitea, sügavalt kastanipruunid luksuslikult voolavad juuksed ja loomulikud lokid ja täiega hirmuäratavalt pikad varsaripsmed ja reipalt kikitavad tissid. Sa tahad, et su välimusest võiks välja lugeda, et sa oled oma elus edukas ja õnnelik. Kõik selleks, et lihtsate võtetega skoorida teiste inimeste austust, imetlust, huvi, heakskiitu.
Miks sa siis ei peaks tahtma inimestele muljet jätta, nagu sul oleks tita kõhus.
Ja see ei ole kuidagi mark või räpane. See oli mark ja räpane ja häbiväärne vanasti. Kui noor veel tanu alla saamata tüdruk käis kõigi nina all häbematult ja oma patu vilja varjamata ja väkk. Aga enam ju ei ole nii. Praegu me võtame rõõmuga omaks peaaegu et iga uue elu.
Niiet äriidee - kõhusuurendajad, mida märkamatult oma riiete all kanda ja dieedinõuanded usutavalt ümara punu saavutamiseks. Fitnessprogrammid vajaliku rühi ja kõnnaku saavutamiseks. Ja kõigile vähegi punnitava punuga pliksidele liibuvad lillelised kleidid selga ja niisugune õnnis uimane tobe naeratus näkku. Ja, usu mind, võõraste asjasse mittepuutuvate inimeste armastus ja hool tuleb mühinal.

Mühinal on hea sõna. Tundub niisugune iidne. Kõlab enda moodi. Nagu ka sõnad krõps, plaks, hoog, vihin, põnts, tuul, laul, ...
Kui ma kunagi laulma õpin ja oma bändi (pande) teen, sis mul tuleb üks laul, milles öeldakse hästi mitu korda: 'tuulehoog.' See on niisugune loitsiv laul, kus on looduslikust materjalist rütmipillid ja rastasoengutega tedretäpilised naeruväärselt ilusad noored, kes on paljajalu ja kannavad linaseid haaremipükse.

Ohtaevas, võibolla ma ei peaks sellest kirjutama, sest Internet on igavene ja lapsed kasvavad kõik suureks ja minesatea. Aga. Siiski. Mu laps (poeg, 7) on hakanud vaatama siukest multikat nagu My Little Pony - Friendship is Magic. Neile, kes pole nii kursis popkultuuriga kui mina: My Little Pony on joonistatud multikas ponidest, kes on niisugused suurte nunnude silmadega ja ebapraktiliselt ilusate pikkade lakkade ja sabadega. Mõned nendest ponidest on ühtlasi ka ükssarvikud ja mõnel on lisaks veel seljal tiivad. Ja nad on nagu roosad ja tähnilised ja üleni vastikult nunnud.
--------------------
Vahele näidisdialoog Mattiasega.
Murca: uh, ma siin vahepeal muretsesin, et äkki ma olen oma last liiga soostereotüüpselt kasvatanud, aga pole vist hullu
Mattias: oledki, lihtsalt vale sugu.
--------------------
Täna hommikul siis oligi, et laps soovis mitte vaadata Scooby Doo järjekordset osa, vaid nõudis seda ponimultikat. Vaatasin siis ka. Ja tead, ma ei saanud hommikusööki teha, sest ma täiega tahtsin teada, mis edasi saab. Ja siis me pakkisime kooliasjad eriti kippelt, et saaks enne kooliminekut teise osa veel vaadata, sest põneva koha peal jäi pooleli.


Woah, kell on juba ni palju ja ma pean kinno vudima, sest me lähme vaatama seda superkangelaste vilmi ja pärast on ju veel see koomiksikirjanduse üritus ja keegi olevat mingit seina maalid, mida peab üle tsekkama ja pärast pidi ju seda Sõpruse Puiesteed ka antama ja.

Muusikat täna ei soovita. Hangi endale muusikamaitse ja otsi ise. Suur inimene juba. Kaua võib.

1 comment:

  1. Ma tahtsin ütelda, et kui mina seitsmeaastane olin, siis vaatasid need poisid, kes said (tüdrukute kohta ma ei tea, sest kes siis ikka esimeses-teises klassis tüdrukutega sõbrustab) saksa pealt Sailormooni. "Said" all mõtlen ma seda, kellel oli kodus saksa kanal või sõpru, kellel see kanal olemas oli. Ja Sailormoon peaks järele mõteldes ka vist selline suhtkoht tüdrukute värk olema tegelikult.

    ReplyDelete