sinu jutud, sinu huuled, sinu mängud isemoodi

Järesekapsad hämarduvas metsas


Aga tead, mis on vahva tegevus (ja 'vahva' all mõtlen niimoodi vahva nagu on vahva hullunud hüääni kombel naerda röökides oma pead vastu kiviseina taguda) - vaielda üle-emotsionaalse inimesega.
Sest emotsioonid ja loogiline mõtlemine on vastastikku välistavad. Kui mitte inimeseti, siis ajahetketi. Seega, kui sul on parajasti üleliia palju emotsioone igal pool, oled sa võimetu loogiliselt arutlema. Samal ajal kipub olema, et kui keegi minu läheduses väga ühte äärmusse hullub, kipun ma automaatselt võtma teise äärmuse. (Näiteks väga ärevate inimestega suheldes olen ma äkitselt täis mingit ürgset endalegi ootamatut rahu ja kindlust. Ja mida rohkem närvi nad lähevad, seda rahulikum ma olen - hingamine muutub sügavaks ja peaaegu olematuseni aeglaseks ja kõik väljaöeldud sõnad on täis lõputut tarkust ja järelemõeldust ja ma olen üleni tähelepanelik ja kõikehaarav.)
Seega pole midagi imestada, kui tülitsedes või vaieldes väga emotsionaalse inimesega olen ma äkitselt üleni täiega analüütiline ja loogiline. Point on lissalt selles, et niisuguse paarina vaieldes muutub olukord täiega kiiresti üleni koomiliseks. Ja kui mul peaks seejuures veel olema peas mingi naiivne kavatsus inimesega ära leppida või mingit kompromissi leida, võin ma samahästi ka pead vastu kiviseina taguda ja ni vahva.
Sest vaata. Mida nad teevad. Nad on üleni endast väljas ja siis nad esitlevad oma pointi nii: Kõigepealt esitatakse üks väide, mis ei vasta tõele. Siis järeldatakse sellest valesti üks teine väide, mis samuti ei vasta tõele. Seejärel tehakse valesti üldistades üks üldistus, mis on nii kaugel tõest, et tekib küsimus, kas ma mitte ei ürita just ära leppida mingi täiesti arulageda mõtlemisvõimetu lollpeaga.
Näiteks. "Sa vaatasid mind seal niisuguse pilguga (ei vaatand), see tähendab (isegi kui oleks vaadanud, ei tähenda), et sa oled mu peale vihane (ei ole). Järelikult sa pole mind kunagi armastanud (dafuq)."
Niisiis. Pärast niisuguse asja ilusti hästi kasvatatud tüdruku kombel vahele segamata lõpuni kuulamist, tekib mul mõte esitleda nende väidete tegelikku tõeväärtust. Alustades algusest, lükkan ümber esimese väite. Jätan hoolikalt esialgu vahele valesti järeldamise ja püüan ümber lükata teist väidet, aga kuna meil on tegemist hullumeelsega natuke haavatud inimesega, ei saa ma oma juttu lõpuni rääkida, sest sellele järgneb järgmine sarnaselt konstrueeritud pullikaka. Jälle vale väide. Jälle valesti järeldamine järgmise vale väite peale ja veel jaburam üldistus minu, meie, kogu maailma ja asjasse puutumatute kolmandate osapoolte kohta.
Eem... Mulle just tuli meelde, et mul on vaja ühes teises kohas olla. Pärast räägime.

Oot. Ma võtan endale kohvi.

Rents, pai tüdruk, tuletas mulle meelde mu püha kohustuse praegu sessivatele inimestele rõõmu teha piisavalt sagedaste postitustega. Ise olin juba ära unustanud, sest  (nän-nän-nää) mul ei ole sessi. Kuigi natuke tahaks sessi, sest sess oli ka mingis mõttes tore. Poole toredam, kui vastutuse võtmine mingi saja noore inimese soorituse eest ja kodutööde kontrollimine ja eksamitööde kontrollimine ja kontrolltööde kontrollimine ja täiega konstruktiivse tagasiside genereerimine ja...
Ei midagi.



Mu kass on täiega imelik viimasel ajal. Sesmõttes, et imelik isegi kassi kohta ja imelikum, kui ta tavaliselt on.
Esiteks on ta hakanud eriti sageli naabrite juurde kippuma. Millest polekski midagi, kui ma poleks ainult õigepisut armukade ja kui naabritele kassid meeldiksid. Aga neile ei meeldi. Ma tean, mulle ka ei mahu see kuidagi pähe. Ja ma tegelt ka tahaks, et mu kass hoopis mind armastaks ja üldsegi teiste juurde ei kipuks. Nii palju, kui kassid üldse mingit armastuselaadset asja kogevad.
Teiseks on ta hakanud kaalus alla võtma, sest ma ostsin talle ühte teistsorti sööki, mis talle vist eriti ei maitse ja mida ta nüüd vastavastatud hobi korras vahetult pärast söömist igale poole oksendab. Aganoh, ta oksendas seda eelmist sööki ka juba.
Mõnes mõttes peaks teda ju siis kassiarsti juurde viima, aga eelmine kord oli see nii traumeeriv kogemus meile mõlemale, sest esiteks pidin ma kuulma, kuidas see armas südamlik loomaarst oma assistendi peale karjus ja teiseks oli kass täiega šokeeritud sellest kõigest ja pärast kakas mulle kappi. Niiet ma nüüd ei tea. Ütlen loomaarstile, et ta minu kuuldes oma assistenti ei ründaks?

Kui mingil teadlasel on mingi täiega imelik omadus, mida ta eksponeerib igapäevase suhtluse/töötamise käigus ja mida mõned inimesed võiksid koguni häirivaks pidada, hakkan ma kohe arvama, et see peab olema täiega edukas ja hea ja võimekas teadlane. Sest lissalt keskpäraseid inimesi, kes on imelikud, ei kannatata keegi välja. Millegagi pead sa oma veidrused heastama.




Comments

  1. Meie loomaastil Kastani tänaval (peaaegu Võru nurga peal kaltsuka kõrval, nimi on Päike!) ei olegi assistenti, kelle peale karjuda. Ja kass ja mina olime väga rahul.
    Traumeerimata.

    ReplyDelete
  2. ma kunagi loobusin oma lastega hambaarstist, kes oma assistendi peale mu laste kuuldes karjus;)

    ReplyDelete
  3. Anonymous21:12

    Äkki on tal karvapalli probleem? Kui ta köhib mõnikord, siis võib küll olla.

    ReplyDelete
  4. Et siis rangelt kassiteemaline kommentaariruum...

    Köhib ta aint oksendamise puhul. Arst arvas ka, et tõen. karvad. Ta mul paras karvik ka. Kass siis, arst mitte eriti. Aga ma sain nagu aru, et seal on yks rohi, et annad (kassile) sisse ja karvad kaovad kõhust ära. Pealegi pidi lahtine karv olema liiga hea elu/söögi kõrvalmõju ja seda muret meil enam pole ju.

    ReplyDelete
  5. on jah mingi selline rohi, kasside maltoosa (KatzenMalt oli peale kirjutatud), siuke pruun siirup, mida tuleb talle suhu lörtsatada.

    ReplyDelete

Post a Comment