Monday, May 21, 2012

there is no wisdom to your freedom

Mingid asjad kasvavad selle sambla sees, mis kasvab puu peal.


oot oot mul oli tegelt ka üks mõte just.


See on see, kui lähed mööda tänavat ja hakkad äkitselt tundma, et sind vaadatakse kuidagi mingi kindla hoiaku või eelarvamusega. Ühelt poolt võib see olla puhtalt sinu paranoilise kujutlusvõime või kaugele arenenud sotsiaalse ärevuse vili (nt need inimesed, kes alati enda selja taga naermist kuuldes arvavad, et naerdakse nende üle). Teiselt poolt jällegi, sa ju oled ka ühiskonna liige ja suudad ennast mingi keskmise tavalise inimese positsioonile seada ja ennast kõrvalt vaadata. Niiet teinekord võib sul õigus olla, et inimesed vaatavad sind näiteks hukkamõistuga, kui sul on väike laps ja sa ropendad kuuldavalt. Või hoiavad teatavat distantsi kui sul on lihavad reied ja sa sellest hoolimata kannad võrksukki kell 11 kolmapäeva hommikul. Sest sa ju tead, mis norm on. Ükskõik, kas sa sellest end kõigutada lased või mitte.
Aga mis ma praegu mõtlema hakkasin, on kontsad ja maikad.
Sest vaata. Tookord, kui ma lõppude lõpuks tööd sain ja ära tabasin, et see on ju kontoritöö mõnes mõttes, ostsin ma endale kontoritibi kingad. Mustad matid kontsadega õuuuudselt kõvasti klõpsuvad. Seega ma teinekord jumala usutavaks tibiks maskeerun.
Ja too teine kord, kui inimestele omadusi kätte jagati ja mina unustasin tisside järjekorda minna, sest tol hetkel jagati ju hoopis teises kohas tedretäppe. Noh, ma otseselt poiste riideid ei kanna, aga lesbide hulka liigitatakse mind küll, sest maikad ja ketsid ja poisipea (ma tõesti ei oska seletada, miks need kaks asja praegu ühte lõiku said).
Ja sis ma just täna mõtsin, et kui ma lähen mingit tehnikat kuskile auditooriumisse üles panema ja peaks täiega asjalik olema, et kas inimestes tekib rohkem usaldust minu tehnilise taibu suhtes, kui ma kannan kontsade ja kleidikese asemel tenniseid ja maikat ja pikki lotendavaid pükse. Ja et kas ma pean kleiti kandes rohkem vaeva nägema, et mind tõsiselt võetaks.



Ma siin mõtsin... võib-olla peaksin koostama kogumiku tobedatest asjadest, mida vanemad oma lastele ütlevad. See oleks sis nagu selline pisike ühekülgne lapsemanuaal negatiivsete näidete pealt.
Näide 1. Seisab pisi-pisike u 3-4 aastane (see on nagu umbes meetri pikkune) poiss poe kassa juures kommiriiuli ees ja näitab õnnetul ilmel näpuga mingi värvilise pakendi peale. Lapse isa seisab tema kõrvale ja ütleb (nii meetri kõrguselt ülalt alla kõneledes) lapsele õpetlikud sõnad: "ära siis teinekord vali niisugust asja, mida sa pärast ei taha." Mhmh, täiega eakohane õppetund. Seda järgmine kord teemegi.
Näide 2. Seltskonnaga kaasa tulnud 3 last on lõpuks sõbrunema hakanud ja mängivad mingit omaleiutatud mängu, milles on ühest toast teise jooksmist ja külmkapi nurga tagant ootamatult välja hüppamist ja draakoni hääle tegemist. Vana(vana)ema jälgib seda tegevust mõnda aega rahutult niheledes ja hõikab siis üle köögi ühele 2-aastasele: "ära müra nii kõvasti." Ja ma olen nagu... Naine, kas sa ise ka kuuled, mis täielikku mõttetust sa suust välja ajad? Täpselt kuidas sa kujutad ette, et see 2-aastane sinu tööjuhiseid praegu järgima peaks?
Või siis need korrad, kui keegi nähvab lapsele: käitu ilusti. Kuidas on ilusti käitumine? Milline käitumine praegu ei olnud ilus? Kuni ilusti käitumist ei ole üheseltmõistetavalt ja saavutatavalt lapse tasemel ja kuuldes defineeritud, ei tähenda  ega muuda niisugune korralekutsumine mitte kui midagi. Ahjaa, see annab selle, et laps õpib mitte välja tegema igasugusest sisutust mölast, mis sa tema suunas näägutad, sest see ei ole tähenduslik ega saavutatav ega loogilisi tagajärgi omav ja see on nigunii kogu aeg taustal ketramas.

Huvitav, kas ma peaksin muretsema hakkama, kui juba mitu inimest on omavahel konsulteerimata jõudnud selleni, et nad mu kaaslast kirjeldavad sõnadega 'tore väike loomake.'
Sest muretsemine täiega aitaks siin ju.

Ma olen, muide, täiega totaalselt üleni nälga suremas praegu, sest kell on juba peaaegu üks ja ma sõin kell pool kaheksa ühe praemuna ja teise viilu sepikut tomatiga.
Mis omakorda tuletab mulle meelde nende inimeste jutu, kes alati räägivad sellest, kuidas nad on Sõltumatud, sest neil on õnnestunud vältida mingeid asju, millest pärast täiega Sõltud ja mis võtavad ära su Vabaduse.
Näiteks pangalaen. Või töökoht. Või päris oma enda kinnisvara. Või lapsed varajases eas. Või vastassoost partner.
Sest mismõttes sa oled ilma pangalaenu võtmata rohkem vaba? Sa pead nigunii tööd tegema, sest su elustiil juba dikteerib sulle selle, et sul on kogu aeg raha vaja. Pangalaen selleks ongi, et sulle vabadust anda. Et sa saaksid neid asju, mis sul vaja on siis, kui sul neid vaja on mitte alles pärast aaaaaastate pikkust kogumist. Üüri pead sa ju ikka maksma. Või arveid. Või süüa ostma. Niikuinii on sul iga kuu mingid vältimatud väljaminekud ja lokaalne maailmalõpp, kui ühel päeval enam sisse ei tule. Ma ei näe, kuidas pangalaenu paaniline vältimine sind palju vabamaks teeb.
Sest mismõttes sa oled vabam, kui sul ei ole kellaajast kellaajani töökohta või ametit üldse? See ju enamasti tähendab, et sa oled üleni kellestki teisest sõltuv abitu nutsakas, kes ei saa ise oma lauda kaetud või on üleni lihtsalt juhuslikkusest sõltuv oma elu üle mitte mingit kontrolli omav.
Kinnisvara (erinevalt rahast) päris puu otsas ei kasva. Seega peaks selle saavutamiseks kas sitta kanti vedama või pangalaenu võtma. Ja tead, mis värk on kinnisvaraga? See on kinni. Ühes kindlas linnas, ühe kindla tänava peal kinni. Sa ei saa (reeglina) võtta oma kinnisvara kaenlasse ja kõiki põrgusse saates minema jalutada. Ja kuna see on sinu, siis oled sina selle küljes kinni. Minumeelest ei ole küll enda elukohta isikliku varana omavad inimesed oluliselt vabamad üüritud pesaga inimestest.
Noh ja tegelt ei olegi küsimus selles, kes on rohkem vaba. Vaid lissalt see imelik trend millegipärast uskuda mingitesse asjadesse kuidagi üleromantiliselt ja läbimõtlemata.

Ega ma tegelt suurt midagi tahtnudki öelda, lissalt.

Nojah, aga kuna blogger on täna iseäranis tujukas ja mind ootab ees äkiline lõunapaus päikese ja muru käes, siis nii esialgu jääbki.

Et kui sa teinekord mõtled, et mis oleks hea koht kassi magamisaseme jaoks.





2 comments:

  1. See "käitu ilusti" mõjub vist umbes nagu see, kui mina oma koertele "hmrph" teen kõva häälega - ega nad aru ei saa, mida nad tegema peaksid, aga nad saavad aru, et see, mis nad parajasti teevad, miskipärast ei sobi, ja siirduvad üksteise tagumiku nuusutamiselt või köögis ringi jooksmiselt mõnele ohutumale tegevusele, mis tavaliselt urisemist kaasa ei too. Enamasti see valik kvalifitseerub "ilusti käitumise" alla.

    ReplyDelete
  2. mul isiklikult on palju head öelda mitte-kellast-kellani töötamise kohta, näiteks võimaldab see mul töötada ajal, mil ma olen töövõimeline ja mul ei ole süda paha.

    Kellast kellani töötamine olevat üldse kerjuste karistamiseks mõeldud sunnitöömajadest pärit ja sellisena ajalooline anomaalia. Suurem osa ajast on ikka töötatud siis, kui töötamine mingil põhjusel sobib - kas on hea ilm või töötegemise tuju. v.a orjad muidugi, aga vabaduse diskursuse raames pole neist mõtet rääkida.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget