Saturday, June 09, 2012

Kui sa, Notsu, mõistad, mida ma öelda tahan.

Taara pst
(vaata suurelt ka, seal on õhus siuksed sädelevad täpikesed hõljuvad)



Loen mingit täienduskoolituse materjalil ja mõtlen, et parajad eided ikka.
Just ükspäev arutlesin, et vahel on hea, kui sul on mõlemast soost inimesi, kellele oma muresid sõnastada. Sest vahel on täiega tervislik oma värke arusaadavaks teha ilma rõvedaid nõretavaid metafoore kasutamata. Rääkida asjast nii, nagu see on, mitte teha seda olulisemaks või suuremaks või traagilisemaks ja seejuures hägusemaks ja ilusamaks ägedate kõnekujunditega.
"It's like an emotional roller-coaster. Tõusud ja mõõnad. See on nagu minu teine mina. Ma olen nagu pooleks kistud. Mu hing piinleb." Ehk siis - mul pole õrna aimugi, mis mul jälle viga on, aga ma võin sulle värvikalt kirjeldada, mis tunne see on. 
Minu jaoks on asjade niimoodi lahti seletamine lihtsama vastupanu tee. Või siis märk sellest, et ma pole veel kuigipalju jõudnud seda asja lahata ja arusaamad toimuvast on alles poolikud ja niisugune üleliigse kirjandusliku effortiga pask. Pask on hea metafoor.
"Seminaride üldine eesmärk on luua ruum ja aeg õppijatevaheliseks pühendumiseks ja seda nii idee, indiviidi kui ka sotsiaalsel tasandil." Oot, mida? Kust otsast see on praegu normaalne eesmärgi sõnastamine? Kuidas peaks keegi aru saama, kas see eesmärk saavutati või mis kuradi moodi peaks keegi sellise häguse pasa suunas üldse töötama? 
Või näiteks mismõttes ma peaksin mõtlema seminarist kui vaasist. Seminar ei ole vaas. Pole isegi vaasi moodi. Ma ei saa seda vaasiks mõelda, ükskõik kui heaks metafooriks keegi seda peab.

"Niisuguses kogukonnas kerkib teadmus pinnale ja on õppijate sotsiaalses interaktsioonis ellu äratatud."

Selle pärast läheb eitedele hästi Freud ka peale. Sest ta käib meisterlikult ümber metafooridega.
Selle pärast on hariduse inimesi ja inimesi üldse hästi lihtne igasusuges jamas veenda, et sageli nende kriitikameel töötab umbes poole peale aint. Hmm... ta sõnastas selle nii ja tegelt eks see vist kõlab päris õige jutt, seega nii nende asjadega ongi... ♫ ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale

Eit on loomulikult niisugune mõiste, mis ei ole otseselt seotud inimese füüsilise sooga. Rohkem tema harjumusega oma emotsioone hallata või haldamata jätta ja tema võimega vajadusel ratsionaalselt arutleda.


Heh, üks mees(?) kirjutas naistest, keda üldse ei pea austama või võrdsena pidama, lissalt ostad talle uued lokitangid ja jälle rahu majas. Ma kohe mõtlesin, et mind saaks jumalast kaua niimoodi ohjes hoida. Et ostad mulle ilusaid asju. Minu tähelepanu on täiega kergesti hajutatav sädelevate vidinatega. Niikaua kui otseselt ei peksta ja vabadust ära ei võeta, ma mõtlen.
Aga samas, mida mina ka tean.


See on siis, kui päike tõuseb köögiakna taga. Paberist draakonid lendavad, üks on juba oma peast ilma jäänud..

Saad sa aru, kirjutan mina päeval pika jutu liigsete kõnekujundite ja metafooride liigsusest ja hops! siuke öö kohe otsa. Kohtasin ühte  nendest inimestest, kes muidu üldiselt minu vanemate ealiste inimeste jutustustes ainult olemas on. Tead küll, hakkavad (vana)inimesed (veini kõrvale) rääkima, kuidas kunagi elas Tartus üks mees, kes oli hull ja joodik ja narkomaan ja kirjanik ja luuletaja ja skisofreenik ja sellised põsesarnad ja hukutavad naerulohud ja pilk ja, kas ma mainisin, hull. Aga nende jutustuste peategelased on kõik elanud kunagi ammu ja on praeguseks kõik ennast ära tapnud või abiellunud või ära kirjutanud. Poldki näinud ühtki endaealist sedalaadi olevust.
Ma lähen ära. - Kuhu sa lähed? - Oma südame pimedusse.
Need silmad... need oled sa küll Aphroditelt saanud.
Ma räägin, ma olen kahekordne kiskja.
Ma käisin ringi nagu dekadentsis mõisnik... ma otsisin ennast igalt poolt... ma ei leia.
Mul on vaja ainult ühte lauset, et kogu mu maailm segi paisata.
Kas sa aitad mul selle saladuse lahendada?
See on laenatud aeg, millest ma elan. Ma peaksin ammu surnud olema. Ma olen väga vana.
Ja nii edasi. Ja just niisuguses esituses, et kui see on näidend, on see üks kuradi hea näidend.
Või sis, mis kõlab ka usutavalt, õnnestunud happetripp.



Ma mõtlesin sellest ka, et mida sa teed, kui sa näed tänaval mõnda blogijat, keda sa tegelt ei tea eriti, aga kelle blogi sa loed ja kes su blogi loeb. Mis sa siis ütled, mis oleks kohane asi, aga ikkagi väärt ütlemist ja mida ta juba lugenud ei ole. Või mida sa küsid, mida ta juba kirjutand pole. Eriti polegi nagu millestki. Ei hakka ju mingi... 'öh, ma lugesin su seda ja siis ma ei viitsind kommida, aga jah... üleni, onju...'
Siis saab muidugi seda asja teha, mida 'kuulsustega' tehakse. Lissalt kõva häälega üks nimeline tsau karjuda ja paar lihtsat kildu vahetada ja edasi kapata. Siis kõik näevad, et sa tead seda ja tema teab sind ja ni äge. 
Ma teen Mercaga seda kogu aeg.


Feispuki inimesed võiksid ikka natu rohkem mõelda. On küll lahe panna ühte staatusesse häid ja halbu uudiseid, aga nii ei saa ju keegi seda laikida. Ja kommenteerida oma laiki täpsustavate detailidega on ju üleni leim.

1 comment:

  1. Sul on ju selles mõttes hea blogi, et sa ei kirjuta tavalisetl sellest, mida sa TEED, vaid sellest, mida sa MÕTLED. Ma ka tavaliselt oma eraelust eriti ei kirjuta, vaid pigem igasugu muudest asjadest, muidu ongi sihuke olukord, kus saad sõpradega kokku ja siis räägid vanaema sünnipäevast.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget