Tuesday, August 07, 2012

kui palju lilli te olete minule toonud

Hakkab neiu pangateller mulle eriti tõsiselt rääkima, kuidas mu penss on üleni vales sambas ja pealegi see penss, mis kunagi teise panka kogunes, enam ei kogune. Pigem seisab seal. Koguni, see võib hakata kahanema, sest mingid halduskulud võetakse ju minu kogutud rahast. 
- Võib juhtuda, et 40 aasta pärast ei ole sellest rahast enam midagi järel, sest halduskulud on nii palju võtnud.
- Kui palju seda raha seal oligi?
- 52 eurot
- Viiskümmend kaks eurot! Kas te tahate öelda, et võib juhtuda, et neljakümne aasta pärast mul ei olegi enam seda viitekümmend kahte eurot? Mida ma siis küll peale hakkan?!


ööd on sametist

Mõnes mõttes peaks nagu kohvi tegema, aga samas.

Oi, mul saab varsti kaks kuud šampooni mitte kasutamist. Mäletad, ma ükskord suve alguses ütsin, et jätsin šampooni kasutamise maha. 
Esiteks muidugi selle pärast, et ega tähelepanu end ise ei hoora. Ja ma ei usu tähelepanuhooramismeetoditesse, mis toetuvad ühele üksikule lõpetatud asjale, mis ma kunagi ära tegin. Pigem üritan aeg-ajalt ette võtta elustiilimuutusi, et siis asjatundlikul ilmel seltskonda minestuse äärele šokeerida. Ni tore. Eriti see 'oh sa oled nii julge' hoiak, mis inimestel alati välimusega seotud muutustega tekib. Siis nad tunduvad nii armsad. Et niisugune julgus saab ka olemas olla.
Teiseks karjub minus kusagil mingi mahe-öko-loodus inimene, kes aegajalt kipub metsa poole. Eriti, kui nendes poodides käia või teinekord laatadel mingite kergelt opakatega vestelda. Seal on olemas mingi taimetarkus ja talupojamõistus ja vanaemade õpetussõnad, millel on kogemus ja põhjendatus teinekord taga. Ja inimene ei ole tegelt niisugune habras abitu olevus, et peaks kohe pooleks surema, kui kodukeemiat piisavalt palju ja tihti peale ei raputata. Näiteks juuste pesemine. Seda on vist kõik tähele pannud, et mida sagedamini juukseid pesta, seda sagedamini peab juukseid pesema. Nagu pesemine pesemise pärast. Võiks ju olla, et keha toimib kuidagi iseseisvalt ka. Kasse ja väikelapsi ei pea ülepäeviti šampoonitama, püsivad ise puhtad. Ja nii edasi.
Kolmandaks on see kergelt paranoiline vandenõuteoreetik, kes tegelt ei tea ja just selle pärast, et ta ei tea, ta pelgab ja hoiatab. Mis üldjuhul on päris naljakas, kui neid inimesi kuulata. Aga ikkagi. Natukene ikkagi. Šampooni sees on mingi jura, millest ma aru ei saa ja mis on õudselt rõveda maitsega ja teeb silmadele täiega haiget ja seda ei tohi veekogudesse ega haavadele lasta ja ma isegi ei tea, kust või kellelt see kõik tuli ja miks. Ja siis sellise kahtlase kraamiga ma ennast määringi igapäevaselt vabatahtlikult? Surun alla oma impulsi tugevalt lõhnavaid asju vältida ja olen hääästi ettevaatlik, et selle ohtliku lögaga endale liiga ei teeks ja kõik ainult selleks, et olla nagu teised. Või sest ma ei tea paremini ja arvan, et see on ainus viis. Rääkimata kõigest sellest plasttaarast, mis tekib.
Igatahes jamh. Siuke elu siis. Ei, point ei olegi niivõrd šampooni mittekasutamises vaid üleüldse vähem pesemises. Niiet jutud soovitused sellisest ja teistsugusest toiduainetest tehtud möginatest või imeseepidest on täiesti üleliigsed. Ma saan ise ka. 
Ja muidugi ma mõistan, et inimestega koos töötamine nõuab teatud normidele allumist ja haisemine, kuigi levinud, ei ole kontoris väga kõrgelt hinnatud harrastus. Niiet ma ikka natuke jälgin end selle pilguga kõrvalt ka.

Kuivadesse juustesse räpasemate kohtade peale nisujahu ja siis peenikese kammiga välja kammida ja pärast ühe munakollasega pesemine teeb head ja üleni täiega puhtaks. Pikaks ajaks ka.
Lihtsalt üks 3-4-tunnine hennarituaal teeb peaaegu et imesid. Sädelevaks ja puha. A seda ei viitsi iga nädal teha.
Soodaga juuste pesemisest ma ei ole veel aru saanud, minumeelest see ajab kogu tasakaalu veelrohkem peppu kui pantene faking provee.
Selle psst-psst palsami pudelisse segasin õunasiidriäädika lahuse, läheb märgadesse juustesse. Eriti otstele.
Seebipähkel läheb täna katsetusele.

Nii. Nüüd on ilublogimise osa selleks korraks tehtud.

Ah, ei. Läheb ikka edasi. 
Mis värk teil kõigil on noor paistmisega? See ei ole ju päris normaalne sisseehitatud kartus surma ees ja klammerdumine elu külge. See on mingi jabur klammerdumine mingi lapsiku ea külge. Noored inimesed on ju lollid. Ja kogenematud. Ja saamatud. Ja noh, olgem ausad, veits naeruväärsed. Miks peaks keegi tahtma niisugust muljet endast jätta. Mis sul on kuidagi halb sellest, et su nõuandeid kuulda võetakse? Või kuidagi üleni tüütu on, kui sind tõsiselt võetakse ja su arvamust austatakse? Igatsed kuidagi taga oma võimete alahindamist ja üleüldist pisike abitu hädapätakas olemist? Ah, mis? Selles on asi, jah.
Ma määrin endale seda kreemi näkku, siis mu kortsud lähevad ära ja inimesed hakkavad jälle arvama, et ma olen arulage ja harimatu.
Peaks ikka juukseid uuesti tumedaks toonima, muidu keegi hakkab veel arvama, et mul on mingi elukogemus.
Pigistan end sellesse noortepärasesse hilpu, siis saan äkki jälle süütute poistega seksida, see on alati vahva.


Kommid läksid tordi peal sulama

Mille kuradi pärast on nii paljud koolitused ja konverentsid ja suvekoolid kusagil keset metsi? Mul on nii kopp ees sellest. Miks me ei võiks neid asju, mida me peaksime hakkama oma igapäevases töös ja elus kohe rakendama, õppida mingis keskkonnas, mis natukenegi sarnaneb meie igapäevase töö ja eluga. Niisugune distanseerumine tekitab ju teatava khmm... distantsi nagu. 
Lähen kusagile metsa, üleni endast välja kusagile mujale kellekski teiseks hoopis teisiti ja kogen ja õpin igasuguseid uudsusi. Mille kuradi pärast te kujutate ette, et ma suudan saavutada sedasama olekut ja esile kutsuda neid teadmisi mingil tööpäevahommikul oma kabinetis istudes? See ei käi päris nii. Ilge nuss on kusagil mujal kellegi teisena ekstreemoludes kogetud seisundeid oma organiseeritud struktureeritud rutiinsesse argipäeva importida.
Okei, heaküll. Võibolla on teistsugustes oludes lihtsam õppida, sest siis on vanad raamid eemal ja uued ideed kinnituvad vabamalt. Aga need raamid tulevad ju tagasi, kui me tagasi tuleme.
Pealegi, mulle ei meeldi bussiga sõita.

Mh. Vist ikka kisub kohvi poole, ma olen ni pahur täna.


See on üks Bremeni lillepott, mida ma oma telefoni vintaaž-fotokaga pildistasin

Mul on viimasel ajal kolm poega. Sest naabritel on kaks ja üks on minu omaga ühevanune. Siis nad mängivad kogu aeg koos. Lissalt selle vahega, et nende lapsed lähevad kell üheksa magama ja minu oma läheb siis, kui tal uni on. Nad on toredalt head lapsed ka, poole lihtsam hallata kui ühte last. Näiteks praegu just soovitasin neile, et nad läheksid vihma kätte mängima. Andsin vihmavarju ka. Üleni nõus olid kohe. Üks laps on tavaliselt oluliselt pidurim nähtus kui kolm.
Laenatud lapsed on selles mõttes tore, et need on oma lapsele head mängukaaslased, natuke nagu vennadõed, aga neid ei pea ise sünnitama ja võib tagasi anda, kui ära tüütavad. 


Tahtmine on parem kui saamine. Vahel on nii hea selgelt tunda, et tahad midagi. Päriselt tahad. Tahtmatus on õudne koorem. Ja saamine on harva nii intensiivne, kui see tahtmise osa, mis sellele eelneb. Analoogselt, vahel on parem, kui igatsemist on rohkem kui koosolemist. Ajaliselt. Või misiganes muus ühikus. Ja täiesti teadlik olles teatud inimeste anoreksikuradarite undamisest - nii hea on näljane olla. Täis kõht on igav. Üleni haigutama ajav. Aga natuke just piisavalt palju erksaks tegevalt näljane olla on hea. Tervislikud kogused ükskõik millist nälga on üldse hea, paneb liikuma. Tõmbab käima.
Selle pärast on vahel hea oma igapäevaseid mõnusaid harjumusi ajutiselt maha jätta ja siis nende järele januneda ja igatseda ja tõmbuda. Näiteks joomine ja söömine ja suitsetamine ja kohv või misiganes maiseid naudinguid keegi harrastab. Aga mitte niimoodi  maha jätta, et kiusatust ei ole. Et isoleerid ennast kusagile ja teed hingamisharjutusi ja ignoreerid ja väldid neid asju. See on igav ju. Vaid just niimoodi koos kiusatusega ja võimalusega, tähelepanelikult oma ihade tahtmiste suhtes.

3 comments:

  1. oot, kõigil ei ole midagi nii suurt tahtmist noor paista. Varateismeliseed pingutavad kõigest väest, et vanemad paista, tähendab, kõige populaarsem iga, kus tahetakse paistvat olla, on fertiilne iga. ilmselt seotud tahtmisega keppi saada ja hirmuga, et äkki muidu ei anta.

    ReplyDelete
  2. a "tahtmine on parem kui saamine" asjale ma kirjutaks pmst alla - aint et viimasel ajal on tulnud tunne, et äkki peaks harjutama seda, et saamine oleks kah hea. Või lausa, et saamine oleks vähemalt sama hea kui tahtmine või isegi parem.

    Ma ei loodagi, et see saamisemõnu läheks tööle, kui kõigepealt suurt tahtmisemõnu ei oleks, mind you.

    ReplyDelete
  3. Lugesin su mõtteid emaliku uhkusega.

    ReplyDelete