Iga kord, kui ma lendan (mitte et ma nüüd siis nii tihti ka lendaksin), imestan ma inimeste üle.
Näiteks juba lennujaamad. Need on ju lissalt ootesaalid. Varustatud infoga reisijatele ja varustatud aja veetmise viisidega. Ja kui selle peale veits mõelda, on ikka päris põhjalikult tobe, et selleks aja viitmise viisiks on ostlemine. Meil on ju igasuguseid teisi tegevusi, mida me saaksime teha sel ajal, kui me ootame. Näiteks võiks lennujaamas olla hiiiiiiglasuured lugemissaalid ja raamatupoed lugemispesade ja -kiikede ja -nurkadega. Või näiteks väikesed trennisaalid, paar kõnnimasinat või joogagi. Võiksid olla pisikesed kinosaalid või kasutute armsate näputööoskuste kiirkursused. Keeltekursused, tihti reisivatele inimestele pikemad või mitmeosalised. Videomängude pesad. Videolaenutus, sest kõigil on ju läpakad. Soojemates piirkondades saaks olla päevitusala. Magamiskohad, et ei peaks pingil tukkuma. Ja nii edasi. Aga ei. Millegipärast tundub kõigile mõistlik, et kui sul on paar tundi lennujaamas parajaks teha, siis on igati normaalne minna käekelli ja lõhnaõlisid šoppama. Kõigist asjadest, eksole. Kõikidest mõeldavatest ja tehniliselt võimalikest aja parajaks tegemise viisidest - käekellade ostmine.
Teine asi, mis ma alati imestan, on mõned inimesed. Okei, jätame need kõrvale, kes selle uimerdavast jalutuskiirusest veel aeglasemalt liikuva raja peal paigal seisavad. Need ajavad närvi, me räägime praegu lissalt imestamisest, eksole. Seal on näiteks inimesi, kes seisavad lennuki vahekäigus ja pläkutavad mitte selle ajani, kui mikrisse öeldakse, et istuge maha, me hakkame maanduma, vaid täpselt selle ajani, kui mõni neiukene tuleb ja neid õrnalt katsub ja palub neil isiklikult ka maha istuda. Nagu enne poleks aru saanud. Või restoranis, kus on kandikute ära viimise koht ja kõik vabad lauad on lookas rokastest äraviimata kandikutest. Või poole maailma pikkune saba BurgerKingi leti ees, kui sealsamas kõrval saab viie euroga ja täiesti ilma järjekorrata suure suurepärase pitsa, mis on pealegi soe ja ananassidega näiteks. Või inimesed, kes on lennujaamas kogu aja õginud ja õgivad järgmises lennujaamas, kusjuures neis kõigis on tualetid, kuhu pääsemiseks ei ole vaja üle teiste inimeste ronida ja möödudes nende vastu oma perseid hõõruda, kuidagi ei saa need kaks lennutundi ilma söömata ja kusemata olla.
Rääkisin social eventil ühe Austraalia tädiga, kes on õppejõud ja juhendaja ja pedagoog ja õudselt tore. Aga mitte ainult tore vaid ka vaimukas ja tark ja elukogenud ja suurepärane vestluspartner ja üleüldse kena inimene. Nagu ka eelmine Austraalia tädi, kellega ma juhtusin rääkima. Peaaegu hakka või arvama, et nad sellised ongi.
Tagasitulekuga oli muidugi vahva. Kõige kõige esimene rong väljus pool seitse ja kohale jõudes olime üllatuslikult täiesti bussitud, kuigi kohe oli lennukiaeg. Seal pidi buss olema, aga oli ainult peatus ja kari segaduses inimesi. Jagasin mingite Inglise härradega taksot ja taksoarve tuli 22 eurot. Taksomeetrit ei paistnud olevat. Ma ei tea, kust taksojuht selle numbri võttis, võibolla laest. Sest taksolaes oli üks silt, mille mina tõlkisin küll kui: sõidu hind selles taksos on maksimaalselt 20 eurot. Suht inspireeriv silt muarust. Vabalt võib sealt ideid ammutada.
Vahel ma mõtlen, miks üldse ühes kollektiivis inimesed peaksid omavahel kõigist omavahelistest asjadest rääkima. Piisab ju, kui oma mõtteid mingil teemal väljendada veits negatiivsemal toonil või vingus näoga kellelegi kolmandale ja juba paari tunni pärast on ta vudinud (tip-tip-tip) selle inimese juurde, kellest jutt oli ja talle kõik ja rohkemgi ette kandnud.
Karta on, et kui piisavalt vingus nägu ei tee, siis ei taipa vudida ka.
Ei, aga heas mõttes. Kuidagi peab ju teada saama. Ökonoomne ka.
Näiteks juba lennujaamad. Need on ju lissalt ootesaalid. Varustatud infoga reisijatele ja varustatud aja veetmise viisidega. Ja kui selle peale veits mõelda, on ikka päris põhjalikult tobe, et selleks aja viitmise viisiks on ostlemine. Meil on ju igasuguseid teisi tegevusi, mida me saaksime teha sel ajal, kui me ootame. Näiteks võiks lennujaamas olla hiiiiiiglasuured lugemissaalid ja raamatupoed lugemispesade ja -kiikede ja -nurkadega. Või näiteks väikesed trennisaalid, paar kõnnimasinat või joogagi. Võiksid olla pisikesed kinosaalid või kasutute armsate näputööoskuste kiirkursused. Keeltekursused, tihti reisivatele inimestele pikemad või mitmeosalised. Videomängude pesad. Videolaenutus, sest kõigil on ju läpakad. Soojemates piirkondades saaks olla päevitusala. Magamiskohad, et ei peaks pingil tukkuma. Ja nii edasi. Aga ei. Millegipärast tundub kõigile mõistlik, et kui sul on paar tundi lennujaamas parajaks teha, siis on igati normaalne minna käekelli ja lõhnaõlisid šoppama. Kõigist asjadest, eksole. Kõikidest mõeldavatest ja tehniliselt võimalikest aja parajaks tegemise viisidest - käekellade ostmine.
Teine asi, mis ma alati imestan, on mõned inimesed. Okei, jätame need kõrvale, kes selle uimerdavast jalutuskiirusest veel aeglasemalt liikuva raja peal paigal seisavad. Need ajavad närvi, me räägime praegu lissalt imestamisest, eksole. Seal on näiteks inimesi, kes seisavad lennuki vahekäigus ja pläkutavad mitte selle ajani, kui mikrisse öeldakse, et istuge maha, me hakkame maanduma, vaid täpselt selle ajani, kui mõni neiukene tuleb ja neid õrnalt katsub ja palub neil isiklikult ka maha istuda. Nagu enne poleks aru saanud. Või restoranis, kus on kandikute ära viimise koht ja kõik vabad lauad on lookas rokastest äraviimata kandikutest. Või poole maailma pikkune saba BurgerKingi leti ees, kui sealsamas kõrval saab viie euroga ja täiesti ilma järjekorrata suure suurepärase pitsa, mis on pealegi soe ja ananassidega näiteks. Või inimesed, kes on lennujaamas kogu aja õginud ja õgivad järgmises lennujaamas, kusjuures neis kõigis on tualetid, kuhu pääsemiseks ei ole vaja üle teiste inimeste ronida ja möödudes nende vastu oma perseid hõõruda, kuidagi ei saa need kaks lennutundi ilma söömata ja kusemata olla.
 |
| tõh tõh tõrukesed Palamusel juba |
Rääkisin social eventil ühe Austraalia tädiga, kes on õppejõud ja juhendaja ja pedagoog ja õudselt tore. Aga mitte ainult tore vaid ka vaimukas ja tark ja elukogenud ja suurepärane vestluspartner ja üleüldse kena inimene. Nagu ka eelmine Austraalia tädi, kellega ma juhtusin rääkima. Peaaegu hakka või arvama, et nad sellised ongi.
Tagasitulekuga oli muidugi vahva. Kõige kõige esimene rong väljus pool seitse ja kohale jõudes olime üllatuslikult täiesti bussitud, kuigi kohe oli lennukiaeg. Seal pidi buss olema, aga oli ainult peatus ja kari segaduses inimesi. Jagasin mingite Inglise härradega taksot ja taksoarve tuli 22 eurot. Taksomeetrit ei paistnud olevat. Ma ei tea, kust taksojuht selle numbri võttis, võibolla laest. Sest taksolaes oli üks silt, mille mina tõlkisin küll kui: sõidu hind selles taksos on maksimaalselt 20 eurot. Suht inspireeriv silt muarust. Vabalt võib sealt ideid ammutada.
Vahel ma mõtlen, miks üldse ühes kollektiivis inimesed peaksid omavahel kõigist omavahelistest asjadest rääkima. Piisab ju, kui oma mõtteid mingil teemal väljendada veits negatiivsemal toonil või vingus näoga kellelegi kolmandale ja juba paari tunni pärast on ta vudinud (tip-tip-tip) selle inimese juurde, kellest jutt oli ja talle kõik ja rohkemgi ette kandnud.
Karta on, et kui piisavalt vingus nägu ei tee, siis ei taipa vudida ka.
Ei, aga heas mõttes. Kuidagi peab ju teada saama. Ökonoomne ka.
mina mõtlen lennujaamades alat et kuidas nad ei suuda seda asja nii korraldada et sa ei peaks 2 tundi varem kohale tulema et 2 tundi kohapeal maha molutada. Kamoon noh.
ReplyDeleteMina mõtlen, et lennujaamades on ju kõik väga hästi korraldatud. Ikka võib ju inimesel ootamatult tulla miski häda peale, näiteks on tal viivitamatult vaja ära süüa üks toitev ja tervislik hamburger. See on nagu s*tahäda, mis võib sind samamoodi tabada just siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Ning selleks ongi need peldikud ja söögikohad seal valmis ja ootamas igal pool.
ReplyDeleteJa samamoodi võib sul ju ootamatult peale tulla näiteks käekella ostmise häda. Täpselt sama vastupandamatult. No ja kuidas sa oled seal lennujaamas õnnetult selle hädaga. Õudne ju. Loomulikult on vaja, et seal müüdaks kellasid, kuidas siis muidu.