Istun rongis. Rong hea. Netti pole, aga on seinakontaktid –
üks iga koha jaoks. Mis üksinda kahe koha peal laiutades tähendab, et saab
arvutit JA telefoni laadida. Eelmine rong, mille peale ma üritasin saada, ei
võtnud inimesi peale. Hästi imelik. Vagunisaatjad tulid välja, kõnelesid paari
sõnaga midagi ütlemata, naeratasid kohmetunult ja panid uksed tagasi kinni ja
rong sõitis kedagi peale võtmata pooltühjalt ära. Inimesed jäid lolli näoga
järele vaatama. Olevat streik olnud, võtke järgmine rong.
Raudteejaama lennujaamaga samas geograafilises punktis ei
olnud, nagu reisikorraldaja oli arvanud ja lubanud. Hoopis pidi 2.40 ühele toredale poisile
andma ja bussiga 2 peatust läbi linna sõitma.
Keegi ei räägi inglise keelt. Mis on suurte rahvaste ja
keelte juures nii levinud ja arusaadav, et see on juba peaaegu ok. Ise olen
ebaviisakas, et tulen suure tähtsa imelise Hispaania juurde ja keelt ei räägi.
Vähe mark ei ole vä?
Kuum on siin muidugi ka.
Kui su sihtkoht on Cadiz ja mingi värava või ukse peal küsib
vormis teenindaja sinult: kadi? Siis jääd maru rahulikuks ja teed jajah, yeah,
si.
Istun tervitusstseremooniat oodates ja saalis on nii õudselt
külm. Leidsin kolm Eesti tädi, kes on kõik tallinlased ja ei tahtnud
sünkroontõlke divaissi, sest selle eest võetakse idkaart hoiule ja neile on ema
õpetanud, et välismaal ei tohi kunagi mitte kellelegi oma isikutunnistust ära
anda.
Muidugi on osa seda asja hispaania keeles.
Hommikul mõtsin, et huvitav, mis kell neil siin valgeks küll
läheb. Pärast sain aru, et mul olid ju rulood ees.
Alguses olin veits pettunud, et ilm on pilves. Pärast sain
aru, et see ei tähenda midagi. Võinoh, tähendab. Tähendab, et pole tapvalt
kõrvetavalt surmavalt kuum vaid lihtsalt pigem palav.
Comments
Post a Comment