Saturday, November 24, 2012

Don't matter if we lose our way It's written that we'll meet

Mõtlen õhtul enne voodisse minekut rulle pähe keerates (tehniliselt vist papiljotid öeldakse nende kohta), et ma küll ei lubaks oma naisel rullidega voodisse tulla. Keelaks täiega ära. Saadaks sohvale magama. Sest rullide kandmine teeb harva kedagi ilusamaks. Välja arvatud Beyoncé. Ja lõppudelõpuks on rullid selleks, et homme kellelegi teisele ilus olla. Kellelegi muule. Karjale võõrastele. Ja kui nendega kole olla ja siis veel niimoodi voodisse ka ronida, on see teistele ilus olemise soov justku selle inimese arvelt, kes seda vaatepilti voodis taluma peab. Samas kui kogu rõõmu kogu sellest jandist saavad omale need tuhat võõrast, kes neid kauneid kiharaid järgmisel päeval kogevad. Niiet reetmine.
Teemasse veel see koomiks.
Ja muidugi peab naine ilus olema. Milleks teda siis üldse pidada?

üks mutukas tuli mind töö juurde vaatama


Ostsin toorikuid. Ei leia. Asjad kaovad. Kuhu asjad kaovad. Kuhu küll. Kurat küll.
Aga võib-olla nad siis tekivad ka. Sest loogiline oleks ju. Et kaovad. Ja siis tekivad.
Võib-olla kõik asjad, mis kaovad, tulevad tagasi kõhupekina.
Seletaks nii mõndagi.


Muusikaõpetaja kirjutas, et laps olevat oma joonistuste põhjal väga originaalse mõtlemisega. Ühelt poolt nagu jei, tänks, muidugi ta on. Aga teiselt poolt jällegi - huvitav, mida hullu ta siis joonistas.

Mul on üks niisugune tore hobi, et ma vaatan moefotodel olevaid modelle ja rakendan elutervet (?) kriitikat. Üldiselt kipuvad need naised välja nägema, nagu neil oleks pissihäda. Seljavigastus. Randmevigastus. Ora kannikas. Süda paha. Või kõik need korraga. Sest see seletab nii toredasti, miks neil on suu paokil ja silmad valulikud ja ebamugavalt ette lükatud õlaga käsi vajutab mingis väärakas asendis vastu külge või kõhtu.
Näiteks vaata seda ruudulist piffi, kes praegu Tartus kaupsi peal on. Kui ma näeks mõnda last niimoodi seismas, oleksin ma kohe mures. Kas sul on pissihäda? Kas sul valutab kuskilt? Kas sa neelasid midagi alla? Ega sa püksi ei teinud? Sesmõttes, et see naine ei näe seal pildil välja nagu temaga oleks kõik päris korras.
Rääkimata sellest pifist, kes kaupsi juveelipoe plakatitel oma kaenlaalust nuusutab.
Ei, muidugi ma saan aru, et kunst ja fotograafia ja kui ma sellest räägin ja seda märkan, ju siis töötab ja mõjub ja selles selle mõte ongi. Ja et niisama käedkõrval jalad kõrvuti seisvaid inimesi on igav vaadata. Ja kõik see.
Ega ma sis ei pea kogu aeg rakendama seda kõike, mida ma tean.


Käisin pika objektiiviga Elistveres ja mängisin ühe kiisuga luuramist.


Tüdrukud, kes käivad igapäevaselt ringi mingi eriskummalise silmatorkava ise teadlikult valitud 'alternatiivse' välimusega (lühikesed juuksed või tätokad või rõngad jne), ilmselt teavad. Täiesti piisavalt sageli leidub kusagil nurgapealse poe järjekorras või kõrtsileti ääres või zavood ees mingi töllakas, kes peab vajalikuks sellise tüdruku poole sõbralikult inimlikult pöörduda, tema tähelepanu ja silmside saavutada lihtsalt selleks, et talle hästi arusaadavalt ja üheseltmõistetavalt selgeks teha, et temaarust on sellise välimusega naine küll täiega rõve ja niisugused kohe kindlasti seksikad või ilusad ei ole.
Ja ma olen nagu... oot mis?
Esiteks. Keegi ei küsinud. Ma ei tule sulle ennast pakkuma (või siis on ükskõikselt mööda kõndimine niisuguse soenguga mõnele mehele tõesti nagu täiega pealetükkiv külgekleepimine). Oleks, et ma tahan sult midagi ja sa tood ammendava põhjuse ("iuuu, fuihh"), miks sa ei ole sellisest kontaktist huvitatud. Aga ei. Ma ajan omi asju ja sa pead mind kinni, et mulle niisugust väljavõtet oma seisukohtadest teha. Miksometi?
Teiseks. Vähe ebaviisakas ei ole vä? Muarust on paljud inimesed suht rõvedad, aga ma ei lähe neile seda ütlema. Ei ole ilus inimestele halvasti öelda. Kas ema ei ole sulle õpetanud, et võõraid inimesi ei ole vaja ilmaasjata tülitada. Võibolla ma solvun, ah? Siis sa oled ju jobu. Halvastiütleja. Kas sa tahadki jobu olla?
Kolmandaks. Mis sa ette kujutad, mis efekt sellel on? Et ütled mingile pifile halvasti ja see läheb nuttes koju, harutab rõngad enda küljest lahti, peseb silmad puhtaks ja tõmbab lillelise kitli üll, sest mingi malakas avas lõpuks ta silmad? Nüüd on ta elu ümber pöördunud. Enam kunagi ei lähe ta niisuguse rõvedana inimeste hulka. Sest nüüd ta teab. Ta enne oli veits segaduses, arvas, et oli seksikas, aga näe - hea ikka, et jagub ausaid tähelepanelikke võõraid selle koha pealt.

Võinoh, samas jällegi. Eks ma suudan ka endale ette kujutada, et kui ma ühel õhtupoolikul töölt tulles Rüütli tänava peal kükitavatele 16-aastastele neiudele ütleksin, et muarust pole midagi rõvedamat kui tänaval otse pudelist viina joovad lapsed, et nad siis oma elu selle põhjal ümber pööravad. Täiega suudaksin end veenda niisuguse meetodi efektiivsuses. Ja pärast muhelen õhtul kamina ees veini rüübates, et tänu minule on maailm jälle parem ja puhtam koht.

käisin Elistveres ja selline spontaanne kohvik

Täna on meil laupa. Puud tulid ja hommikune sissemagamine sai suvesse edasi lükatud. Tegin eile küpsiseid ja vaatasin neid matemaatikuid mul. Hommikul arutasime lapsega jäägiga jagamise rakendusi liisusalmi tulemuse ennustamiseks. Söögipulkade ja üki-kaki-kommi-nommi väga abivalmil kaastööl. Saatsin oma jalgrattad mehe maakodusse ja mõtlesin sõltuvuse ja usalduse magusalt pigistavast haardest. Vahel on täpselt selline tunne, et peaks endale vähemalt ühe mummulise kleidi juurde õmblema. Võib-olla isegi punase. Täna peab arvatavasti mingeid kodumajanduse asju tegema. Paruka ära kammima ja kappi panema. Nõudepesumasina käivitama. Turult liha tooma ja lapsi söötma. Võib-olla ühe Woody Alleni õhtustesse plaanidesse lülitama. Umbes miljon uut audioraamatut tahavad ka kuulamist, aga eks paistab.

Lase, hr Cohen loeb sulle luulet

And if you want another kind of love I'll wear a mask for you

1 comment:

  1. mah sa nii meeldid mulle. aga ma pole kindel, et mul õnnestub tõestada, et ma pole robot.

    ReplyDelete