Monday, November 05, 2012

Hommikul kella neljane pöördumine

(I'm going to hell for this.)

(ja: sest see ei lase mul praegu magada, mis on seega üks tobedamaid asju terves maailmas)

Mu kallid. 
Kes te mind isiklikult teate ja igapäevaselt kohtate ja sellest hoolimata aeg-ajalt siin käite ja seda kõike loete. Kuigi ma olen pooltest teemadest juba enne kõnelnud. Ja kuigi pooli te teate isegi. Kuigi oma sõprade öiste mauramiste lugemine on kuuldavasti tervistkahjustav (ja mõnede arvates suhteidki). Nii tore ikkagi, et võtate vaevaks see klikk teha, eksole. Aga üks asi. Kui lubate.
Palun.
Ärge. 
Solvuge.
Ma tean, et ma võin kohati paista, nagu ühemõõtmeline lihtsameelne lapsuke, kellel on primitiivsed soovid ja naiivne eneseväljendus. Aga nii uskumatu kui see ka ei tunduks - ma kirjutan väga harva korraga ainult ühest asjast. Minu enda jaoks on peaaegu iga mu mõttearendus ja lõik ja targutus nii mitmekihiline ja paljutähenduslik ja märgitihe ja eepiliselt kirjanduslik ja sügav ja tasandeid täis, et ise ka imestan. Ja isegi, kui tundub, et mõni jutt on täpselt täpselt nagu üks asi, mis päriselt ka juhtus - reeglina see seda ei ole. Reeglina on selle sündmuse ja minu kirjutamise vahel olnud tohutupikk nuputamine. Sidumine varasemate sündmustega. Üldistamine. (He says: siin öeldakse, et kui üldistada ei oska, ära üldistagi.) Hüpoteesid hüpoteesid hüpoteesid. Järsku tekkivad seosed ja paralleelid miljoni asjaga, mida ma olen lugenud või varem kirjutanud või kuulnud või näinud. Terve faking võrgustik teadmisi ja hoiakuid ja kogemusi, ma räägin. Kõnelused kolmandate ja neljandate inimestega. Observers bias oma feispuki seina lugedes või sarju vaadates või mingeid hoopis muid asju tehes. Nii uskumatu, kui see ka ei tunduks - ma olen vahepeal mõelnud. Ja kui ma lõpuks kirjutama hakkan, mõtlen ma juba omi mõtteid. Jah, muidugi võivad need olla ajendatud sellest mingist päriselt juhtunud asjast, mida need meenutavad, aga minu jaoks on jutt juba millestki muust. Ja samal ajal mingist kolmandast asjast ka.


Näiteks. Mitte et ma midagi üleliia tõestada tahaksin, aga lissalt et lubada teil, mu kallid, heita korraks pilk mu glamuursesse loomeprotsessi. 
Tookord (mingi sada aastat tagasi) kui Sirla laps oli kaheaastane, oli meil juttu sellest, kuidas ilma lasteta inimesed mõtlevad reisile minnes endast kui kaheaastasest. See oli sitaks ammu. See oli hästi öeldud. Ja ma ei saanuks rohkem nõustuda. Suurepärane võrdlus. Olin isegi tähele pannud, kuidas ma olen lapseta reisides hoopis muretum ja julgem, sest pole ühtegi abitut väikest habrast olevust, kelle pärast paanitseda. Mõtlesin sellest pärast veel pikalt ja tegin endamisi tähelepanekuid. Enda ja teiste käitumisest.
Sellest sarnasest teemast oli selle kevade poole jälle juttu, kui me Aiviga võimalikke eurotrippe planeerimise ja kaalusime erinevaid inimesi, keda saab kaasa võtta või ei saa ja miks. Lihtsalt hüpoteetiliselt, kui minna rohkemate inimestega. Kuidas nad käituksid. Kuidas nad end tunneksid. Ja tuli meelde seesama kaheaastase võrdlus.
Pärast ma mõtlesin veel isekeskis sellest, kuidas hoiakud endasse inimese elu jooksul muutuvad või ei muutu. Mõtlesin kasvatusteadustest. Praegu moodsatest veendumustest õpitud abituse kohta. Vanaaegsetest veendumustest ärahellitamise kohta. Selle newage raamatu peale, mis rääkis, kuidas tuleks oma haigest liikmest mitte mõelda vihaga, vaid mõelda sellest kui hoolt ja kannatlikkust vajavast haigest lapsest. 
Vahepeal kusagil seal oli mul vestlus oma emaga ühest reisiplaanist, mis tal oli, aga ära jättis siiski.
Siis tulid mu enda reisiplaanid ja käimised ja ühel reisil, kus kõik ei olnud üleliia mugav, juhtuski nii, et ma sattusin õhtul ajatäiteks kirjutama ja hunnik selleteemasili asju tuli meelde, mõtsin, et küllalt mõeldud, panen kirja. Sattusin veel hoogugi, viskasin igasuguseid ülbeid teravusi ja targutusi, sest nii tabavad tundusid ja mul oli mõnevõrra naljakas. Seal üksinda oma kõledas hotellitoas kükitades. Ilma kellegi konkreetse poole pöördumata, täiesti ilma mingi päriselt kibeduse ja viha ja põlguseta. Lissalt. Enda lõbuks. 
Ja arva ära - mu ema solvus.

Või kasvõi tookord, kui ma ühe õppejõu seminarides ütlesin sageli sõnad: kõik mehed on sead. Sest see oli minu jaoks nii mitmel tasandil tähenduslik ja naljakas ja huvitav. Ja õppejõud muidugi arvas, et ma päriselt seda täpselt mõtlesingi. Oh.

Nii läheb.

Nii. Nüüd läheb magama tagasi ja vaatab, kas tuleb.

1 comment:

  1. Sa kirjutad hästi, aga kirjutise tagant paistad sa ise ja su enda konkreetne elu ikka ka välja, kasvõi teemadest, seda ei saa varjata. Mina teen küll järeldusi, et kas ma pean hakkama muretsema ja infot juurde hankima või on sinuga kõik korras.
    See kell 4 ülestulek pani igatahes muretsema.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget