Tuesday, January 29, 2013

First you run like a fool just to be at my side.

Käisin usinalt konverentsil nagu mingi usin loom. Nugis. Hamster.
Nimesilt kaelas ja kontsakingad jalas. Kohvpausilt kaasa toodud teelusikaga urgitsesin põrandal oleva metallketta alt seinakontakti välja ja teh intertubez!

tõuseb

Miks inimesed siis teevad teadust? Sest iga jumala kord, kui ma mõne päris teadlasega nendest asjust räägin, tuleb suht kiiresti välja, et nad peavad kogu seda artiklite ja avaldamise ja kirjutamise ja tagasilükkamise ja üritamise püüdlemise rebimise protsessi kergelt tobedaks ja naeruväärseks ja põhjendamatuks. Nimetavad seda tüütuks mänguks. Aga miks nad siis seda teevad?
Oletus nr 1: see on üks tore mäng. Niimoodi, nagu toredad mängud on toredad. Äkki see on üks nendest mängudest. Arendav ja põnev ja piisavaid väljakutseid esitav ja lõbus ja kaasahaarav. Äkki nad tegelikult päriselt naudivad seda ja vingumine hädaldamine on lihtsalt poos?
Oletus nr 2: see mängu jutt on ise üks mäng, mida nad (põhiliselt endaga) mängivad. Nad tegelt arvavad, et on hoopis tähtsad ja olulised ja see on hoopiski üks suur ja tõsine väärtuslik asi. Ja üldse mitte mäng. Mänguks nimetavad nad seda ainult siis, kui see asi neil päris hästi parajasti välja ei taha tulla ja oleks vaja mingit distantsi andvat konstrukti, et selle pettumuse ja valuga toime tulla.


Väikesed igapäevased ärritajad ühisruumis
 Suhkru tõstmise lusikas on rokane. Keegi geenius on ühiskasutatava lusika pistnud suhu või oma kohvi sisse või kuratteab kuhu veel ja siis selle suhkrutoosi tagasi asetanud. See isegi ei meenuta enam lusika kuju. See on pealt krobeline kokkukleepunud suhkru (ja kuratteabmille) pulk.
 Naistevetsus on hõljukid käinud. Kükitanud poti kohal nagu mingid metsloomad ja kõik pinnad hoolikalt ära märgistatud. Pritsmed täiesti võimatutes kohtades. Aga ega metsloomad vist ei tea jah, et püsti pissijad tõstavad prilllaua üles.
 Auto on pargitud kõnniteele, külg vastu maja. Et see ometi kellelegi tähtsale ette ei jääks. Jalakäija ei mahu auto ja maja/aia vahele ja peab selle ühe sitapea pärast ronima üle lumevalli sõidutee peale, kõndima ümber auto ja siis tagasi kõnniteele. Need, kellel on titekäru või ratastool kaasas, vannuvad.
 Koerakakakotid põõsa all. Keegi on hästi vastutustundliku kodanikuna võtnud koeraga jalutama minnes väikesed kotikesed kaasa ja korjanud junnid hoolikalt kokku. Teinud kottidele sõlmedki otsa. Ja siis asetanud need kotid hoolikalt mingi põõsa alla, et need seal rõvedad välja näeksid ja loodusega üheks saamisel mingit hoopis teistsugust teekonda kogeksid. Ja et keegi kolmas näiteks rehaga need sitased kileribad mööda muru laiali saaks tõmmata kevadel.
 Me teeme täiesti vabatahtlikul ise-me-seda-tahtsime koolitusel rühmatööd ja üks kuni mitu inimest rühmast otsustavad selle asemel oma nutikast misiganesdivaissist kellegi pulmapilte sirvida. Või titepilte. Või koerapilte. Või koeratitepulmapilte. Sest ta ei jõudnud lõunasöögi ja kohvipausi ja loengu jooksul kõiki veel sirvitud. Kuigi ta tõesti üritas. Me kõik nägime, kuidas ta üritas.


on

Istusin kamina ees ja mõtlesin, kuidas see on möödunud suvede soojus ja valgus. Sest puud kasvasid metsas paljude paljude suvedega suureks, siis need toodi mulle tükikaupa kamina ette ja ma oskan neid niimoodi käivitada, et see soojus ja valgus, mis neisse on salvestatud, tuleb tagasi välja.
Et kamina ees istumine ongi ju nagu päikselaigus peesitamine. 


Oot, kas ma pean sellise lõigu ette ütlema, et ma ei mõtle midagi halba?
Ma ei mõtle midagi halba.
Nuputasin ükspäev pikalt, et mis teeb tibidest tibid. Et olgu, kui seal on kuus noort saledat naist, kellel on kõigil pikad blondid juuksed ja kõrged kontsad ja kiledad hääled ja väikesed pisikesed banaanikujulised käekotid kaenla all, on suht kindel värk. Näe, tibid. Aga vahel kuidagi satub tibide seltskond niimoodi ka, et ei ole kõik need omadused. On osa neid. On mingid teised omadused. Pooled on brünetid ja mõnedel on hoopis tennised jalas. Aga mis see siis on, mis teeb grupi inimesi tibideks, ma mõtsin. Sest see ei ole nende arukus või haridus. Ma olen sageli kohanud ja aega veetnud inimestega, kellel on lai silmaring, huvitavad hobid-harrastused ja kõrgharidus, lai sõnavara, aga tibid mis tibid. See ei ole ka nende suundumus humanitaari poole, sest tibid on naised ja humanitaaris ongi rohkem naisi, niiet tõenäosus on.
Aga mul on tasakesi tekkimas väike hüpotees. Need ei ole individuaalsed omadused, mis teevad inimestest tibid. Need on hoopis grupinormid. Seal on terve posu, aga üks hästi äratuntav on nõustumise norm. Tibid nõustuvad. Seal on rohkelt nõustumise tasemeid ja leveleid ja väljendusviise, aga nõustumine on ainus lubatud konverseerimise meetod. Nõustuda saab osaliselt või täielikult või poolenisti. Nõustuda saab kiljudes või pikalt usinalt jaaaaa öeldes või tõsiselt-arukalt-keskendunult noogutades. Mhmh, jaa, just, täiega, totaalselt, mina kaa, ahh sa oled parim, nii hea mõte, ma olen alati seda arvanud, see on mu lemmik... Kui keegi peaks selles seltskonnas rumalast peast täiesti kategooriliselt mittenõustuma mõne seisukoha või vaate või arvamusega või esinema tõsisema kahtlusegagi, on kõik järsku katki. See inimene on kohe tujurikkuja ja tülinorija. Kogu jaatamise ja nõustumise liin on lõhutud. Peab võtma mitmed shotid ja kiiresti järgmisesse kohta edasi liikuma, äkki saab veel otsa peale tagasi.


loojangupunane


Ma mõtlen sellest nii, et eripedagoogika on täiega kasulik osa (üld)pedagoogikast. See ei ole eraldi. See ei ole see muu asi, millega ei pea tegelema need, kellel pole erivajadustega õppijaid lapsi inimesi kaaslasi. Sest need erilised omadused, mis teevad ühest õppijast erivajadustega õppija, ei ole binaarsed. Et sul kas on see erivajadus või sul ei ole seda erivajadust ja vahepealset varianti ei ole. Noh, olgu. Mõnel puhul on ka. Näiteks jalad. Või silmad. Aga kõik(?) vaimuhäired, kalduvused, eripärad, müstikad, kiiksud on skaalaga. Või nagu peened inimesed kalduvad ütlema - spektriga. Kunagi ammu on kusagil mingid arstidspetsialistidtargad kokku leppinud, et millisest skaala punktist alates on tegemist erivajadusega ja kõik, mis jääb alla selle, on normaalne. 
Sest meil kõigil on vahel ärevus. Me kõik oleme vahel šokeerivalt kiired õppijad. Oleme veits rivist väljas, kui olukord muutub ootamatult kiiresti. Natuke kardame uusi situatsioone. Meid kõiki on võimalik niimoodi ära hirmutada, et me ei saa sõnagi suust, kuigi üldiselt nagu kõnevõime on olemas. Või niimoodi segadusse ajada, et tahaks kedagi hammustada. Või lüüa. Või natukene nurgas nutta tihkuda.
Lihtsalt need inimesed, kes on kuulutatud normaalseteks ja terveteks, kogevad neid asju harvem ja väiksema intensiivsusega ja haruldasemates olukordades. Aga neil on need olemas. Niiet inimene, kelle töö on inimestega suhtlemine või koguni nende õpetamine või kasvatamine, peab kindlasti teadma natuke eripedagoogika praktikast. Et ei istuks mokk töllakil nagu abitu töllakas, vaid oskaks midagi peale hakata, kui natuke mingi värk on.



2 comments:

  1. Anonymous12:10

    Mulle meeldib su blogi lugeda. Aga need sinu fotod... need on hingematvalt kaunid. Mõne pildi peale tuleb liigutusest pisar silma. Need on nii - vohh! täpselt! just seda ma olengi alati tahtnud ise...!
    Love you.

    -Sofie

    ReplyDelete
  2. Mina tahan tänada tibi-lõigu eest - nii meeldiv, kui keegi mu mõtted elegantselt ära sõnastab.

    Ja erivajaduste lõiguga kõlksub minu meelest kuidagi kokku see artikkel: http://arvamus.postimees.ee/1119106/tiina-kangro-meil-on-aega-veel/ (ei pea nõustuma selles kõlksumise-asjas).

    ReplyDelete

There was an error in this gadget