don't nobody know my troubles but God

Mh. Saage üle oma homo teemast. Kaua võib.

Kuigi samas ühte asja ma mõtsin küll mainida. Tead, kuidas üks tugev hoolikalt kaalutletud argument samasooliste (abielu) vastu on see, et kui sa kujutad ette nende voodielu, siis hakkab väkk. Ma tavaliselt ei kujuta ette teiste inimeste voodielusid, aga mõtlesin proovida... Niisiis. Seoses sellega on minu ettepanek ära keelata ja häbi alla seada kõik suhted ja abielud vanade, koledate, paksude, liiga karvaste, vähe päikest näinud või muidu mitteseksikate inimeste hulgas. Sest kui sa mõtled, mida nad voodis teevad, siis hakkab väkk. Selle pärast.

Khm. Ei midagi.

siuke vildakate ristide teema on ka täna

Ostsin apelsinimahla ja selle esimene lonks maitses nagu värskelt oksendanud olemine. Aga ilma selle õõnsa ärakraabitud tundeta kõhus. Sest kõhus lebas juba üksildane viineripirukas oma viimsel puhkepaigal ja need närakad naljalt tühja seestõõnsat tunnet ei tekita.

Nüüd on mul pudel apelsinimahla ja, oh, ma ei teagi, mis edasi saab.

Ei aga tegelikult on igapäevane harjumus alkoholi tarbida võidurelvastumine. Sest ühel päeval, kui tuleb keegi paha ja kuri ja tahab sind purju joota ja ära kasutada, on sul salarelv tagataskust võtta. "Aha! Ei lähe läbi! Ma olen alkoholiga harjutatud. Vean kihla, et sa seda ei osanud oodata." Ja võidukas -parastav ilme.

kaua sa ikka sirgelt seista jaksad

Tänulikkuse ootamine või sellega arvestamine või selle mittesaamisest nördinud olemine on rumal.
Esiteks on see niimoodi natuke nagu väärikuse kaotamine. Et võiks ju ometi khuul olla. Võiks ju vähe klassi omada. Asi ära teha ja rahulikult tagasi vaatamata päikeseloojangusse lonkida. Mantlihõlmad tuules lehvimas ja imetlevad pilgud järele huugamas. Aga ei. Hoopis teed oma asja ära ja siis jääd ärev-murelikult sinnasamma veel töllerdama, sõrmi mudides tähelepanelikult jälgima, et kas ikka ollakse tänulikud. Kas ikka piisavalt. Kas ega ometi juhuslikult mitte liiga vähe ei olda tänulikud. Nutupõhjuse leiab alati.
Teiseks on see halb inimene olemine. Sest kui sa teed head, siis sa pead seda tegema isetult ja mitte midagi vastu tahtes. Parimal juhul anonüümselt. Kui sa tahad midagi vastu, midagi väljaspoole ja lisaks oma tegemise rõõmule, siis ei ole sa head teinud siiralt vaid hoopis omakasupüüdlikult. Ja seega see ei olnud hea. Aga tahtis paista hea. Seega kahepalgeline. Seega halb.
Kolmandaks on see isekas. Tahtmine kõik asjad endaga siduda. Kõik teemad sinust kõnelema panna. Saa aru, kõik ei keerle ümber sinu, lase mõnel asjal lihtsalt olla, ära ahnitse.

üks on ikka selline

Pihtimuspohmakas.
Tulen sõbralikult usalduslikult koosviibimiselt toredate inimeste seltskonnast ja avastan õudusega, et ma olin enamvähem ainus inimene, kes usaldas. Kes ennast avas. Endast avaldas. Teised ainult kuulasid ja noogutasid ja küsisid aina juurde. Ja mina ainsana andsin. Siiralt ja vahetult ja ilma tagasi hoidmata. Ja mitte et ma anda ei oleks tahtnud. Aga natuke häbi on ikka. Nagu ma oleksin midagi ebaviisakat ja kohatut teinud. 
Sest vaata. Nemad ei avalda enda kohta asju. Põhimõtteliselt ei jutusta endast isiklikult intiimselt põhjani. Siis järelikult nad ei pea seda teguviisi õigeks. Nad arvavad, et niimoodi teha on kas häbiväärne või labane või kohatu või mittesoliidne. Miks nad muidu on valinud seda mitte teha. Aga mina tegin seda. Seega ma rikkusin mingit normi.
See on umbes nagu liftis peeretada või õhtusöögilauas kahvel paremasse kätte haarata, söök kahvliga lapikuks vajutada ja siis matsutades kühveldama kukkuda. Nagu olla ei oskaks. Nagu kombeid ei teaks.
Nojah ja selleks et endal vähegi vähem mark oleks, süüdistan ma selles kõiges neid teisi inimesi, kellel jätkub oidu olla väärikalt salapärased ja võluvalt kinnised. Sest sohk. Sest usaldusharjutus. Mina kukun ja sina püüad kinni. Mitte nii, et mina kukun ja sina vaatad mõtlikul ilmel nätsu närides kõrvalt. Samas jällegi - võiks lissalt ise vähem kukkuda, eksole.

vana surnuaiapuu on üleni nagu 'om-nom-nom raudristid nämm'