Wednesday, May 22, 2013

piiritus liidab meid oma armastusse

"Ma mõtlesin endale allkirja välja. Niimoodi, et K ja sodidära. Nagu sina teed."


paljajalu liivaselt kaldalt
(ma tean küll, et on mingeid inimesi, kelle arust on paljad jalad hästi rõve. niiet sorry. muarust ei ole)

Vaata, see laps mul ei saa koolis veel numbrilisi hindeid. Ma pole päris kindel, arvatavasti hakatakse neid hiljem panema. Igatahes, hinnete asemel on hoopis kirjeldused tema oskuste ja edusammude kohta. Eesti keeles on, et kirjutab ja loeb soravalt. Matemaatikas - arvutab õigesti. Muusikas - laulab kaasa. Ja kehalises kasvatuses on selleks kirjelduseks 'allub korraldustele.'
Siis ma mõtlesin, et natuke naljakas.
Aga samas. Kehaline ongi ainus tund, mille nimes on sõna kasvatus, mitte näiteks õpetus. See ongi kasvatuse saamise tund.


maja on maaga üks ja pesu kuivab

Ega tegelt polegi ju nendest koduloomadest suurt midagi muud kirjutada peale nende kaka. Võibolla natuke nende õpetamisest või nunnususest ka, aga põhiliselt siiski kaka.
Samal teemal ja natuke sel teemal, et ma olen äpardunud perenaine ja mu majapidamine on pigem selline sasipusa ja segasumm, tahaksin sinuga, mu kallis lugeja, jagada ühte toredat käepärast nippi kassi liivakasti puhastamiseks. Vaata, me kasutame seda valget kristalset liiva, mitte seda savil baseeruvat paakuvat asja. Sest esiteks on see valge alguses üleni ilus (pärast panen kaane peale) ja teiseks tundub mulle, et see paakuv värk nõuab korrapärast ülepäevitist klompide väljakorjamist. Ja, nagu aimata võib, ei ole ülepäevitine korrapärane koristustegevuste algatamine just mu lemmik. Korra kuus kogu kasti sisu prügikasti, kast puhtaks, uus liiv sisse ja valmis. Aga seda neetud pissi ei saa sealt põhjast ju lahti. Või misiganes keemia seal käivitub ja mingid kivistused moodustuvad ja ma ei taha ju plastmassi sisse auku kraapida ja ega kraapiminegi mu lemmik pole ja loomapoe tädi vaatas mind arusaamatul pilgul, kui ma küsisin mingit asja, mis kivistunud kust lahustab. Aga nüüd. Nüüd ma olen leidnud. Lahendus on käes. Tuleb kasutada tavalist inimeste wc puhastamise geeli. vahendit. löga. Kallad kasti põhja, paarkend minti mõjub, loputad ära ja ongi. Läikiv kah veel pealekauba.
Ja ära ütle, et kõik teadsid seda juba ammu. Kui kõik teadsid, miks nad siis mulle ei öelnud? Ah? Novot. Ju siis ikka ei teadnud küll.

Ma söön kohupiimakooki vahukoorega, kuigi vahukoor on hoopis purukookide söömiseks. Aga mind ei koti teie reeglid.


linnuse sokuke

Ma vaatan tänaval kenasti riietuvate vanaemade kleite ja olen üleni kade. Sest neil on selliseid mustreid, et karju appi. Näiteks mummuline. Kuigi nüüd mul on üks mummuline kleit, sest ma sealt Soome kaltsukast ostsin ühe vanaemakleidi ja tegin endale natuke kitsaks.
Ma vaatan tänaval väikeste tüdrukute kleite ja olen ka üleni kade. Miks nemad tohivad iga päev käia igal pool koheva puhvis neoonroosa seeliku ja väikese plastmassist tiaaraga? See pole aus. Tahan ka.
Pärast lähen ikka välja sinistes lotendavates teksades ja pleekinud maikas, sest vihm ei suuda kuidagi end piisavalt kokku võtta, et edasi minna ja piiskade kolksatused plekist aknalaual ja lombid. Ja noh. Sest mummuline kleit on pesus.

Tahaks ühe seina peale joonistada laeni ulatuvaid poolläbipaistvaid peenikese varrega värvilisi seeni. Aga esiteks ma ei oska ja teiseks ma pole tegelt päris kindel.

Jalgade raseerimine on selles mõttes mõttetu, et niikuinii endale ilusaid siledaid modellikvaliteediga jalgu ei saa. Keegi ei viitsi tegelikult nii palju päikse käes praadida, et ühtlaselt pruun oleks. Põlved ja reied on ikka pruunimad. Mingi tehnika või keemiaga enda pruuniks saamine on sohk ja praegu siia argumenti ei loe. Ja pealegi tekitab juba rattasõit ja igasugune suvine olemine ja käimine paratamatult hiigla palju kriimustusi ja väikeseid sinikaid. Lõhki kratsitud sääsepunnidest rääkimata. Niiet samahästi võivad sääred natuke karvased ka olla. Karv pleegib päiksega heledaks ja pole nähagi ja saab oma suvist aega millegi vahva tegemiseks kasutada ja vähem muretseda.



Samas jällegi ma tegelt üldiselt eriti ei tunnusta neid (ilu)nippe, mis tuginevad arutelule: nigunii on mul üks asi kole, mis vahet seal siis on. Sest on.
Näiteks ma arvan, et ei ole väga võitev strateegia jätta juuksed pesemata ja särk vahetamata, sest mis vahet seal on, kui mul nigunii vinnid on. Või olla vastiku iseloomuga ja räpaste küünealustega, sest mis vahet seal on, kui ma nigunii paks olen. Seal on suur vahe. Sest säravad silmad ja puhtad hambad ja mitte haisemine teevad inimest ikka ilusamaks. Isegi, kui juuksevärv on välja kasvanud või ripsmetušš sai otsa.
Ja samas kolmandalt poolt ma täiega mõistan neid inimesi, kes, adudes, et neil on mingi raskesti muudetav mitteatraktiivne omadus, püüavad ennast veel koledamaks ja ebameeldivamaks muuta. Sest siis tundub (vähemalt neile endile), et nad on teistele inimestele eemaletõukavad nende endi valikute pärast. Mitte paratamatust raskesti muudetavast ebaõnnest tulenevalt. Seega nad on julged kartmatud vaprad eneseteadlikud. ("Vau.") Mitte jõledad äpardused. ("Nikahju.") Maitea, kas ootamatult keset oma teismeiga gootiks hakkamine läheb ka sinna alla. Aga igatahes. Tundub ju loogiline. Ma küll mõistan seda.
Ahh, ma olen täna Mõistmise Kese üleni.


Heh, mu laps vahel ütleb mulle mingil provokatiivsel toonil mingeid asju ja siis jääb ootusärevalt passima, et kas ma reageerin kuidagi eriliselt.
Aga mis see sinu asi on, kas mul on koolitööd tehtud?
Milleks mulle seda tunniplaani üldse vaja on?

Mind küll ei häiri see segadus, ma ei pea koristama.

Ei vii tassi kööki. Ei taha. Miks ma pean? Ma ei viitsi.
Siis mul on natuke see nummi-nummi reaktsioon. Nagu vaataks mingit väikest looma kõndima õppimas. Ja teiselt poolt selline imestamine ka, sest igasugune inimeseks olemise ilming lapses kutsub esile imestamist. "Ahh! See on ju nagu päris inimene, vaata seda!" Kui sa tunned mõnda ema või oled ise teinekord mõne lapse sünnitanud, siis tead. Imestamine on teema.
Aga ma pole päris kindel, mis värk selle ülbitsemisega siis täpselt lõppudelõpuks on. Võinoh samas kui palju variante seal ikka olla saab. Värkideks, ma mõtlen.


siis kui püssirohu keldri kohal turnida

Kehakaal on ka kummaline asi. Kuigi ma kaalun oma kõigi aegade kõige rohkem praegu (ja see on tervelt 6 kilo rohkem kui ma olen suurema osa oma täiskasvanueast kaalunud ja see vist nii jääbki nüüd), on mul ikka rangluud otse õhukese naha alt välja turritamas ja puusakondid näha. Kondistest õlgadest rääkimata. Ja siis ongi, et inimesed pööritavad silmi ja kukuvad kohe ähkima ja puhkima, kui ma ütlen, et mulle ei saa kuidagimoodi nende suurus 34 teksad jalga mahtuda, ma olen tegelt suur tüdruk.


3 comments:

  1. Ma vaatasin esimese pildi pealt alguses, et tegu on pooleldi paneeritud kanafileega.

    ReplyDelete
  2. Ma mõtlesin ka, et vist ei saanud kõige õnnestunumalt kadreeritud. Aga kana mulle küll pähe ei tulnud.

    ReplyDelete
  3. kehkaõpetajad on pahatihti ikka parajad atamanid. stiilinäide sellest reedest: "Kes jooksu ajal maha kukub, saab kahe!" Paha lapse süstiga pole ta veel taibanud ähvardada...

    ReplyDelete