Wednesday, July 10, 2013

if you kiss me mister you must think im pretty


me alguses vaatasime, et pisike kirik, aga tegelt vist hoopis mingi tuletõrje kuur
üleni nunnu igatahes


Suhtlemisest ja nii. 

Tegelikult need inimesed, kellega sa ühes klassis käid, ei puutu sinusse üldse. Selles mõttes, et need on mingid suvalised inimesed, kes sattusid siia kõik juhuslikult. Teil ei ole midagi ühist. Te ei pea kokku kuuluma ja kokku käima ja lähedased olema ja koos asju tegema. Need on lihtsalt mingid suvakad. Umbes ligikaudu sama suvakad, kui need inimesed, kellega sa ühte bussi sattusid hommikul kooli sõites. Juhuste ja kokkusattumuste jada, mitte midagi enamat.
Niimoodi mõelda on eriti tore siis, kui teinekord tahab kurb peale tulla, sest üldse ei saa oma klassi inimestega läbi ja kogu aeg on mingi jama. Siis tuletad endale meelde, et kui tegelikult päriselt järele mõelda, siis ei peagi. Pole ju üldse hullu, kui sa ei saa parimateks sõpradeks nende inimestega, kellega sa ühes vagunis ükskord Tallinna sõitsid, onju?
Niimoodi mõelda on natuke ohtlik ka, sest vaata. Ütleme, et sa mõtled juba enne sinna klassi minekut, et äkki sa ei leia-gi sealt endale sõpru. Kõlab natuke hirmsasti ka ju? Sest see tähendaks, et sa oled täpselt niisugune sotsiaalne käpard ja talumatu veidrik, et isegi mitu aastat igapäevaselt täiesti normaalsete sinuealiste intelligentsete inimeste hulgas liikudes ei suuda sa end nii palju kokku võtta ja nii kaugele viia, et mingeidki tähendusrikkaid kontakte luua. Mis sa mingi nõme oled vä? Seega oma klassist sõprade mitte leidmine suht paneks su paika ja selles halvas mõttes. Niiet igati ohutum tundub kohe algusest peale kujundada endale niisugune hoiak, et sa neid suvalisi sinussepuutumatuid inimesi ei olegi kunagi endale tahtnud ja nad ei ole kuidagi sinu asi ja üleüldse. Sest siis on ühelt poolt nagu äge ja iseteadlik olla, kui pärast ongi nii, et sul pole oma klassis ühtegi sõpra. Ja siis teiselt poolt on jällegi see täpselt su enda süü ja vaba valik, et sa tuled koolist, kus sul pole ühtegi sõpra, sest sa välistasid selle juba alguses, kartes tõrjutud saada ja tõrjusid teinekord isegi.

Oma kursuse inimestega ei ole sama lugu, sest nendega sul on vaikimisi midagi ühist. Teid kõiki juhuslikult huvitab sama eriala või valdkond.

 vihm tuleb üle raba

Püüdsin ükspäev meenutada, millal ma viimati endale uusi sõpru sain. Ja siis sellega seoses meenutada, millal ma viimati endale uusi sõpru sain, kes ei ole mu töö- või kursusekaaslased. Ei, ikka natukesekaupa tuleb küll. Korra või kaks aastas ikka tuleb mõni mujalt ka. Kuid siiski. Kui kuidagi millegiparast (noh, sest miks mitte) hakata otsast hindama inimeste seltskondlikkust ja inimesteinimene olemist, siis on inimesed, kes tänavalt ja kohvikust ka sõpru leiavad, vähemalt poole seltskondlikumad kui need tüübid, kes lihtsalt persetavad oma kabinetis ja lasevad võimalikel sõbrakandidaatidel sinna sisse kõndida.

Sama augu ümber keerleb (mida väljendit) seesama vana arutelu sellest inimeste kiirest hindamisest selle põhjal, kas neil on vanu sõpru. Sest need, kellel on vanu aastatepikkusi kestvaid sõprussidemeid, on eeldatavasti ustavad lojaalsed ausad meeldivad head inimesed. Ja nüüd sealt edasi minnes ja seda inimeste kiiret hindamismeetodit täiustades (sest kellele ei meeldiks olla eelarvamusrohke ennatlike järelduste tegija?) saab kahtluse alla seada ja tähelepanelikumale hindamisele saata ka need inimesed, kellel ei ole uusi sõpru. Kui kõik tema sõbrad on pärit lasteaia või põhikooli ajast. Sest need, kellel on uusi sõpru on eeldatavasti avatud seltskondlikud arenemisvõimelised sallivad võimekad suhtlejad ja kindlasti kasvõi veits ilusad. See on nagu mingi garantii.

kohustuslik loojangul metsajärves ujumise pilt ka


Aga seda enesesabotaaži teen ma küll kogu aeg. Et ma lähen mingisse gruppi juba ette harjutatud hoiakuga, et ma olen neist liiga erinev ja ma ei hakka kuidagimoodi kuuluma ja nad tõrjuvad mu niikuinii välja ja ega ma neid eriti ei tahtnud ka. Siis pärast mossitan nurgas, et keegi minuga ei mängi. Ja eks mul on päris sageli õigus ka. Sest ma olen nii imelik, vaata.
Sest kasvõi see lapse teema. Et need lastevanemate koosolekud ja kõik need vanemad on nii täiskasvanud ja korralikud ja sageli on see nende teine abielu ja nende minu lapsega samaealine laps on see viimane püüdlus veel üks pesamuna saada pärast suurte laste ülikooli minekut ja misiganes eelarvamuslikud oletused, mida ma teen, sest ma tegelt ei tunne sealt umbes kedagi. Aga igatahes pole nad minuga ühtekad ja niikuinii me ei klapiks ja ega ma ei tahtnudki, moss-moss.

Aga noh, enesesabotaaž võiks enamvähem olla mu keskmine nimi. Harrastan seda oma igapäevase harrastusena. Ja mida kauem harrastada, seda paremaks selles lähed, kastead. Niiet kui sul esialgu ei tule päris hästi välja, siis püüa ikka uuesti ja veel. Võin eratunde anda. Teen teinekord enesesabotaaži lühikursuse siia blogisse.

hästi ilmekas pilt. saad ise dialoogi juurde mõelda


Ma ei vaata inimestele otsa. Eriti juhtub just näiteks tänaval võõrale teed juhatades või klienditeenindajatega suheldes. Teen mingit täiesti inimsuhtluse sarnast asja. Naljad ja hääletoon ja naeratus ja kordamööda rääkides täiesti toimiva arusaadava dialoogi ja infovahetuse tegemine ja ma saan asjad nii sättida, et ma pole sellele inimesele otsa vaadanud.
Täna valvasin kohvikus ühte kõrvallauda, et seal istunud daamid oma kohad tagasi saaksid, kui vahepeal letis tellimas käivad. Esimese tädi, kes sinna üritas, sain edukalt ära aetud. Teist ei julgend enam ajada. Sest ma polnud üldse üldse kindel, kas see oli üks nendest daamidest, kes palus mul lauda valvata või keegi muu. Sotsiaalselt kohmaka pingviini kombel hõivasin ennast kiiresti oma kaasasolevatesse raamatutesse ja paberitesse, et saaksin pärast etteheidete puhul teha pool-siirast pool-vabandavat kohmetunud naeratust õlakehituse ja täiesti siira punastamisega. Aga siis ikkagi oli õige inimene ja isegi tänati mind, et ma nii kena olin ja valvasin.
Ah, mis te nüüd. Selline ma olen. Kena.

Tahtsin kellegagi ühte tähtsat asja arutada ja teadsin, et kui ma sellest rääkima hakkan, lähen kindlasti ähmi täis ja hakkan puterdama ja terve loetelu igasuguseid füüsilisi reaktsioone, mis sugugi ei tee mu arutlust väärikamaks või piisavalt aga mitte liiga tõsiseltvõetaks. Otsustasin, et kirjutan kirja. No kurat ja põrgu. Arva ära, kas ma lähen seda kirjutades kogu aeg üleni ähmi täis ja puterdan ja sodin ja kritseldan ja terve loetelu füüsilisi reaktsioone.

üks Põltsamaa tagahoov meenutab Itaaliat millegipärast


Mitte küll nii palju suhtluse teemal, aga natuke ikka. Kassil oli vahepeal kõik halva kassi omadused. Ta oli endale paar kirpu kusagilt üles korjanud ja paari kohta korteris liivakastina kohelnud ja me pidime mitu asja selle pärast ära viskama ja kirburohi on neetult kallis ja kurat ja põrgu. Tõstsime suures kirbu- ja kusehirmus ta esikusse elama, tuppa ei lubanud mitu päeva. Seoses sellega sai temaga korralikult põhjalikult läbi harjutatud sõna "ei" tähendus. Alguses pidi teda jala või millegagi nügima ka selle eitamise juurde, et ta ei läheks keelatud kohta, aga nüüd paistab juba täitsa asjapulk olevat. Kuulab sõna ka. Niimoodi saab must varsti isegi tubli loomapidaja.

2 comments:

  1. JAh, aga mina ikkagi ei klapi eriti teiste lastevanematega, ilma erilise negatiivse eelhäälestuseta isegi.
    Mitte et nad mulle ei meeldiks, mitte et mõned neist poleks mulle isegi enam-vähem vanuseliselt lähedal --- aga ma ei oska rääkida nendega.
    Millest paganast räägivad inimesed, kes on omavahel kokku sattunud veel juhuslikumalt kui "oled umbes samavana, lähed samasse klassi"? (Nimelt "sul on umbes samavana laps, elad natuke samas kandis".) Nad räägivad reisimisest ja autokummidest ja toiduretseptidest nagu oleks need mingid olulised asjad. Ja siis kritiseerivad hästi palju.

    Mingeid söögikohti nt.
    Kus ma pole käinud, sest esiteks pole mul raha, et väljas süüa ja teiseks isegi kui on, ma ikka kulutan selle millelegi mõttekamale.

    Aga inimestele otsa vaatamist teen mina teadlikult. Ajus on lüliti "vaata otsa ja naerata, see meeldib inimestele!" ja siis see rakendub võõraste inimeste puhul alailma, sest mul ontunne, et kui ma teistele inimestele meeldin, siis see teebki mu kuidagi paremaks inimeseks. Et mu elu väärtuse määrab ära see, mis mälestused must jäävad jms ila.

    ReplyDelete
  2. Mul on inimestele otsavaatamine harjumuseks saanud, kusjuures ma ei mäleta, kas ma alguses hakkasin seda teadlikult treenima või hakkas millalgi niisama meeldima. Osa vaatab vastu, osa ei reageeri üldse; ja hämmastavalt suur osa läheb segadusse ja mõni võhivõõras ütleb kindluse mõttes tere.

    ReplyDelete