Monday, September 23, 2013

Cut me a rose, make my tea with the petals

Ma tulen täna ja viimastel päevadel üldse juba maiteamitu korda siia, et ma kohe kohe kirjutan mingi asja. Ja siis see on loll ja mõttetu ja ma panen akna kinni ja otsustan, et ju ei ole kirjutamise päev veel tulnud tagasi.
Nüüd ongi aint mingid näpped ja puru.

IMG_0026
ssseeenet!

Vaatasin ükspäev päris pikalt, kuidas majas oli elekter ära ja murelikest naabrimuttidest ümbritsetud naabrimees seisis suure elektrikapi ees mingi lüliti taga hüppavat sädet ja lahtisi juhtmeotsi harjavarrega suskides. Puust harjavars oli. Ütlesin umbes kuus või seitse korda erinevas sõnastuses, et minu arust peaks sellisel puhul kutsuma elektriku, et see asja korda teeks lihtsalt. Pärast hakkas natuke imelik niisugusi ilmseid asju nii palju kordi uuesti ja uuesti öelda, kui üldse kuulajaid ei ole (mingi õpetajasündroom vä). Ikkagi harjavarrega suskimine ja arutlemine, et ongi vana süsteem ja polegi voolu ja enne oli ja nüid, näet, mitte ei ole ja varem oli ka ükskord sama lugu, aga siis tuli välja, et see oli ka teine lugu ja tõepoolest, näe, jälle kustus ära, päris vana maja ikka, siin ju midagi sähvib ka, siit surkides sähvib veel eriti, mõõturid on ka pimedad, hmm-hmm. Ah mis elektrik, mõtleme ikka natuke siin isekeskis.
Heh, see muidugi meenutab mulle seda, kuidas me tulime kusagilt ja pidime korraks poest läbi lippama, sest võid ja hapukoort oli vaja. Läksin piimaleti ette, haarasin oma tavalise või ja kaalusin veel hetke, et vist ikka väiksest hapukoorest piisab ja astusin kassasse. Siis sain äkitselt rohke imetluse ja imestuse osaliseks oma kaaslaselt, sest ma olevat väga kiire praktiline efektiivne poeskäija, et tavaliselt ikka vaadatakse ringi ja näpitakse asju ja imestatakse ilma ja selle imesid.
Ju sis olen. Praktiline. Ei mingit harjavarrega torkimist. Kohe lahendama ja asi ants. Või mart kasvõi.
Nojah. Igatahes, kui kõik said harjavarrega torkimise isu täis, kutsutigi elektrik ja, kujutad sa pilti, tegigi korda.


IMG_9979
see on siis, kui pildistad käe pealt pika säriga neid laksuvaid laineid ja kuunatuke

Sellest, kuidas mulle ikkagi tüdrukud meeldivad. Ei, ma ei mõtle praegu niimoodi üleni libedalt ja erootiliselt. Võinoh, sesmõttes et, me võime noist asjust hiljem rääkida, kui sa tahad.
Aga ma lihtsalt mõtlesingi, et kõige selle juures, kuidas on küll lahe öelda, et mees-sõbrad on ikka paremad sõbrad. Või kuidas mehed teevad nii palju vähem draamat ja gossipit. Ja kuidas meeste sõprus on aus ja lojaalsusest pungil. Ja kui hingematvalt khuul on öelda, et sa seda sõbranjetamise teemat üldse ei tee, sest sa oled ni äge ahhetamapanevalt alternatiivne kordumatu uudisnaine... mulle vist ikka meeldivad naised natuke rohkem. Sõpruse mõttes. Lihtsalt satub nii. Statistiliselt kasvõi.
Näiteks ma täna mõtsin, et huvitav, mis mu endistest klassikaaslastest saanud on. Pärast alles avastasin, et ma hetkekski ei peatunud küsimusel, mis mu klassivendadest saanud on. Sest ma neid ei tundnud kunagi eriti. Mis mul neist.
Näiteks ma olen juba ammu tähele pannud, et ma ei suuda ühelgi semestril ära õppida eriti palju poiste nimesid, aga tüdrukuid tean peaaegu kõiki. See on muidugi sohk, sest tüdrukuid on umbes 3 korda vähem. Kuid siiski.
Või see, kuidas ma pooltuttavatega täidetud peoõhtul pigem naistega vestlen, sest pooltuttavate meestega vestlemisel on liiga sageli mingid alatoonid ja kihid ja värk. Mitte alati. Aga piisavalt sageli. Ja kes see viitsib alatoone ja värke, kui saaks kellegagi mõnusalt teises nurgas veini kõrvale nööpe vahetada.*
Näiteks kasvõi see, kuidas ma loen pigem naiste blogisid. Kuigi see on ka sohk, sest muarust ongi naisblogijaid rohkem, sest naised ja keel ja sõnad ja teadküll.
Naisi on võimalik kuidagi nagu tunda paremini, ma mõtlen.

* Nööpe vahetama on üks väljend, mis minuarust tuleb Muumitrollist, täpsemalt Muumipapa memuaaridest. Seal oli üks koht, kus kaks nööpe ja muud toredat pisikest koguvat loomakest said kokku ja tundsid teineteist ära ja ei huvitunud tükk aega kellestki teisest ega millestki muust kui ainult teineteisest ja oma imelistest nööbikogudest. See on nagu vahel mõne mõnusa inimese leiad ja saad temaga mingi mõnusa jututeema peale ja ilus ja hea ja pisikesed ja sädelevad. Vahetad nööpe.



Lühike ärritunud teemapüstitus naiivsetest primitiivsetest arusaamadest, mis inimestel on ja nii loll ikka. Sest tegelt ka. Proovige olla, noh. Mõelge ka natuke.
Näiteks kas te tõesti arvate, et need pisikesed popstaarinähvitsad ise oma väikese peaga mõtlevad välja, mida järgmisena teha? Mõtlete, et nad produtseerivad, filmivad, valgustavad, kostümeerivad ise oma muusikavideosid ja teevad neile eriefekte ja kirjutavad oma mõttetuid laulusõnu ja ise valivad oma soengud ja lavastavad oma suured lavaesinemised? Et nad ise isiklikult isikutena on vastutavad kogu oma kuvandi ja kõigi nende nimele omistatud teoste eest?
Ja kui inimesed tõesti nii arvavad, miks nad siis nii kriitilised on? Sest kui ma päriselt usuks kellelgi noorel ilusal väiksel olevusel niisugust multitalenti, siis minu üks võimalik reaktsioon oleks võibolla näiteks imetlus või midagi sellist ehk.


Laps kirjutas mingis kodutöös puisniidu asemel kogemata pusu-niit ja siis me naersime kahekesi selle üle oluliselt kauem kui tegelikult normaalne oleks.


IMG_0043
helista sõbrale

Ma ei viitsi tegelt teha eraldi blogi nendest asjadest, mis ma kaltsukast olen ostnud, sest see tähendaks, et ma peaksin pildistamise tarbeks oma korterist mingi nurga enamvähem korda tegema sama tihti, kui ma mingi järjekordse hilbu koju vean. Ja see on lihtsalt mõeldamatu. Aga ma lihtsalt kekutamise ja infolevi mõttes mõtsin jagada paari leidu:
  1. Seal kusagil Karete konsumi kandis, kus kõik tänavad on sepa-millegagi tänavad, on üks keldrikaltsukas, mis on seitsmeni lahti ja kust ma ostsin musta siniste peenikeste triipudega pükskostüümi. Minuarust küll tutikas. Imeilusa pisikese pintsaku ja kaunite sirgete säärtega pükstega. Ainult natuke pidin pükse kitsamaks tegema ja see on tõesti nii äge, et päriselt läheks ükspäev sellega kõrtsi või baari või maitea, kontorissegi.
  2. Põltsamaal mingis kohas, kuhu ma iialgi ise ei oskaks orienteeruda, on üks kaltsu- ja vanakraamiurgas, kus raamatud maksavad 10 senti ja riided, kui kastis sobrada viitsid, 50 senti. Ma tõin sealt koju ühe üle mõistuse ilusa kampsunkleidi, mis hilisemal vaatlusel osutus mitte ainult Montoni kleidiks vaid ka osaliselt kašmiirist koosnevaks.
  3. Riiamäel mingi paneelmaja keldris oli ka üks äge koht, kus on muuhulgas kangaid. Näiteks see sügisöö ja hilissuvise mere värvi tumesinine kohev kortsuline teatrikleidiriie, mis läheb ausõna kunagi teatrikleidiks ka. Peab ainult hoolega teatripileteid ostma, et motivatsiooni tähtaegade abil kuumana hoida.
  4. Võru tänava alguses tuleb peale passida, sest seal on lisaks tänavaäärsetele kaltsukatele üks päris maja sees asuv kaltsukas. Nagu koridori lõpus. Seal on ainult naljakate hindadega asjad ja selle pruuni siniste servade ja kuldsete litritega seeliku pean ma küll see sügis ribadeks kandma, sest see on ni numsik lissalt maivõi.

Mul on ühed suht kaltsud mustad peene triibuga villased püksid, mis ma panen jalga, kui päriselt räbalates minna ei või ja kõik mugavamad asjad on pesus. Need natuke näevad soliidsed välja, kui väga palju ei süvene ja veits kaugemalt vaatad. Nüüd on kaks korda järjest juhtunud, et ma kannan neid pükse ja inimesed teevad mulle töö juures 'komplimendi' mu minu kohta üllatavalt erakordselt viisaka ja asjaliku välimuse eest. 
Siis ma pomisen tänks ja pärast sisisen nurgas solvunult. Tahad öelda, et ma muidu käin kaltsudes, jah? Peab siis kohe nina alla hõõruma.

Soovilugu on üks seesama vana lugu, sest ni tore.

Link videole, kui siin kohe ei taha mängida.

3 comments:

  1. Naised on kuidagi lähedasemad, usutavamad, ehedamad.
    Et mehega sama tunnet saada, peab olema kas väga eriline mees või sitaks visadust.

    ReplyDelete
  2. Minu meelest mehed just ei näe eriti vaeva, et kellelegi meeldida. Aga ehk ei ole ma lihtsalt nii sensuaalne, et nad minu läheduses pingutama hakkaksid.

    Murca, millist kaltsukat sa seal Karete lähedal mõtled? Seal on neid päris mitu. Ma plaanin homme just kaltsukatuurile minna, pole seda sada aastat teinud. :D

    P.S. Täiesti uskumatu, et keegi pole sulle veel Mumm hüüdnimeks pannud. Sobiks nii hästi ju.

    ReplyDelete
  3. Noh. Hüüdnimedega on nii, et seal on ju loomulikult traditsiooniline Mimmu ja siis sealt on kerge jõuda igasugustesse mummudesse ja mammud ja muu taoline. Aga ma olen juba väiksest peale dresseeritud mitte reageerima igasugusele jamale.

    See Karete kaltsukas on nii, et seal on mingi posu paneelmaju puntras selle konsumi taga ja ühes keldris, otsast sisse minnes ongi. Ma ise ka täpselt ei tea, sest me käisime kellegagi koos, kes pidi teadma ja siis tema ka eksles alguses ja nuputas.

    Hea odav katsukas on umbes Puiestee ja Mäe nurgal ka.

    Mehed on pigem jobud, jah.

    ReplyDelete