"magaks ööd ja kogu tumeduse maha"

igasuguste soovitud ja soovimatute äparduste tagajärjel sai sellesse kaadrisse tollest õnnetust mustvalgest filmist kuidagi täpselt mingi selline Tartu


Näiteks mul on see ka, et ma hakkan ühte asja ütlema ja siis väljendan kolme kuni nelja erinevasse postituse või personaalse e-maili mustandisse või suvalisse sõprade seltsis rantimisse seda sama asja viiel kuni kuuel erineval moel, milledest üks on labane ja üks luuleline ja paar tükki hästi üleni liiga ratsionaalsed, mõni struktureeritud ja mõni selline esoteeriline ja pillapalla ainult väga väga kitsale ringile arusaadav. Rääkimata sellest, et umbes pooled neist (jätkuvalt selle ühe ja sama asja edasi andmise lõikudest) on enamvähem viisakad ja ainult mõnes neis suudan vältida roppe sõnu ja harimata inimeste väljendeid ja paar tükki õnnestuvad tervenisti omas emakeeles, ülejäänud on kergekäeliselt üle võetud kohatuid laen-väljendeid paksult täis.

Kergekäeliselt üle võetud kohatud laen-väljendid. 
Ma enda kõnes seda nii palju enam tähele ei pane. Sest ma üks päev võtsin end kokku ja hakkasin ilusti eesti keeles rääkima. See üks päev võis vabalt langeda kokku tolle ajaga, kui ma teatud uusi ja häid keeleosavaid inimesi kohtasin ja, näiteks, maitea, andkeandeks, Tammsaaret lugema hakkasin uuesti. Khm. Mis polegi nii oluline. Ja mitte sellest ei tahtnud ma.
Nüüd viimasel ajal panen ma tähele võõraste inimeste liiga valjusid vestlusi pealt kuulates (mis? kõik kuulavad teiste vestlusi vahel pealt), kui tobedate kohtade peal inimesed lülituvad ümber inglise keelele. Ja saa aru. Ma tegelikult mõistan, üleni tunnen seda kimbatust, kui on mingi hea väljend või sõna, millele emakeeles vastet ei ole. Ja muidugi on sul vaja oma kitsas ringkonnas kasutada otse tõlkimata kujul neid oma seltskonnas teada olevaid tsitaate just nende hääletoonidega, et täpselt seda õiget asja edasi anda. Aga no kamm oon kuulge! Suurem osa sellest pahnast, mida inimesed ootamatult ilma mingi hea põhjuseta oma kehvasti hääldatud inglise keeles puterdama kukuvad, on täiesti suurepäraselt eesti keeles edasi antavad ja pole kellegi tsitaadid ja ei vaja täpsete tähendusnüansside mõistmiseks võõrkeeles väljendamist. 
Ja enne, kui keegi mingitesse ennatlikesse järeldustesse laskuma hakkab, küsimus ei ole nii palju just eesti keele kauniduses või mingi jura väiksest rahvast ja väiksest keelest või misiganes traagiline pisarsilmil jutt siia käib. Küsimus on mitte tobe olemises. Lõpetage tobe olemine, inimesed.

Uh. Nüüd on see kaelast ära. Mis veel?

see on lihtsalt üks surev kirik Hiiumaal ühe koha peal, kus kunagi olevat olnud musta lepa hiis, aga see võeti üleni maha, sest kirik ju

Ükskord keset suve, või misiganest tegelikult, astusin raamatukogust välja ja raamatukogu ees pingil istus Indrek Hirv. Istusin siis ka. Jõime kohvi ja arutasime maailma asju. Tegelt ma mõtsin, et me arutame maailma asju, sest nii tore on kohata kedagi raamatukogu ees, kui sul on endal ka just tops kohvi näpus ja on hommik ja kiiret ei ole ja on maailm oma asjadega. Aga siis me ikkagi rääkisime rohkem sellest, kuidas Indrek on luuletaja. Ja ma küsisin suurte imetlevate silmadega vastu valgust kissitades (alt üles), kuidas sellega ikkagi on, kui endast luuletusi välja annad (ma küsin lokkidega inimestelt ka alati, mis tunne see on, kui pea seest lokid välja tulevad) ja Indrek vaatas mu peale malbelt naeratades ja seletas lahkelt, kuidas sellega ikkagi on, kui endast luuletusi välja annad.
Pärast ta ütles, et tal tuleb suur luulekogu välja ja septembris tuleb suur esitlus ja avamine ja puha. Aga nüüd ma muudkui vaatan kultuuri-uudiseid ja asju ja sugugi ei leia ühtegi teadet selle kohta. Niiet ma natuke mõtlen, et kas see kõik ikka oli päriselt või ma mõtlesin selle välja.
Imelik küsida ka.


- Rentsile vist ei meeldinud see, mis ma armastamise kohta kirjutasin.
- Kas ta siis ei ole kunagi armunud olnud?


see on lihtsalt üks kunagi ilmselt suurt sugu inimese haud, kuhu nüüd kasvab võilill ja muu taoline. ja mõrad

Mõtlesin juba pühapäeval, kuidas ma ei kujuta ette, kuidas ma selle nädala küll üle elan. Täna õhtul tundus korraks isegi päris tubli olla. Et tuleb toime küll. Siis tuli meelde, et on alles esmaspäev. Ja siis läks pesumasin poole programmi pealt kärssama, sees need lapse kooliminemise püksid, mille üleöiseks kuivatamiseks ma isegi mingi asja vannituppa meie ainsa radika kohale ehitasin. Kurat. Ja põrgu. Ma ütlen. Kes üldse leiutas sellise tobeda asja nagu püksid või kool või neetud pesumasinad ja mille kuradi pärast ma kogu aeg asja eest teist taga noid tobedaib pükse pesema pean, kui nende mugavaim tasakaaluasend on olla rõvedalt räpased ja paremal juhul ka räbaldunud. Ja mis tobe idee - just koolis puhaste riietega käia. Ja üldse. Neetud. Raisk.
Samas - ilmselt ma poleks esimene ema maailmas, kes jätab lapse koolist koju, sest ta ei suuda end nii palju kokku võtta, et majapidamisest mõnda enamvähem puhast hilpu lapsele selga anda.


Comments

  1. Ma ei suuda hetkel panna vastu kiusatusele rääkida halba ja habemega, aga see-eest temaatilist anekdooti.

    Juku puudub ühel päeval koolist. Õpetaja küsib järgmine päev tema käest, mispärast.
    "Vaadake, õpetaja, eile pesi ema mu püksid ära ja mul polnud millegagi kooli tulla," vastab Juku.
    Selge. Pole midagi parata, püksata ei saa kooli tulla.
    Paari päeva pärast puudub Juku uuesti koolist. Õpetaja tema käest järgmine päev küsima, et kas tõesti pestakse nende peres nii sagedasti pükse.
    "Ei, härra õpetaja, aga juhtumisi kõndisin ma kooliteel mööda teie majast ja nägin, et nööri peal kuivasid just teie püksid..."

    ReplyDelete
  2. Täna on juba teisipäev ja mul on kõik, kõik, KÕIK tehtud ja algab juba lootus.... ja siis selgub, et elektriraudtee on muutnud graafikut, Tütarlaps ei jõua Poeglapsele enne pikapäevarühma sulgemist järele. Ta kas peab end viimasest tunnist ära küsima tema või ei lähe esmiesse loengusse mina - ja muidugi ei lähe esimesse loengusse niisiis mina - ning kogu motivatsioon imet püüda vajus lössi nagu iga normaalne suflee iga normaalse kodukoka käte all alati tegema peaks, kui keegi seda üldse tegema vaevuks.
    Nüüd istun hommikumantlis arvuti taga ja mõtlen, kas täna üldse kooli minna.

    ReplyDelete
  3. Muutuvad graafikud või graafikud üldse on igasuguse meeleheite ja lokaalsete maailmalõppude põhiallikas.
    Sul veab. Minu lössivajunud hommikute hommikumantel on näiteks pesus.

    ReplyDelete
  4. Indrek Hirve raamatuesitlus on täna, 3.sept. kell 18 Tartus Kirjanike Majas.

    PS. su blogi avaneb NII aeglaselt, kuna oled oma fotod üles laadinud täismahus. Soovitaks pilte enne üleslaadimist vähendada, kui sul ekstra eesmärki neid nii suurena säilitada pole. Ka tasuta blogimaht võib nii suurte piltide tõttu sul liiga ruttu otsa saada.

    ReplyDelete
  5. kadri12:26

    See Tartu pilt on imeline.

    ReplyDelete
  6. Kirjanike maja siis täna. Aitäh vihje eest.

    Blogi maht otsa ei saa, pildid asuvad flickris. Eks vast mõni pilt võib vähe väiksem olla küll, kui sa nii kenasti küsid.

    ReplyDelete
  7. Rents on armunud olnud küll, aga on hetkel selle sama nööri vältimatult saabuvas teises otsas, kus tuleb ühel hetkel otsustada, kas ja kui palju saab välja kannatada selle pärast, et armastus.

    ReplyDelete
  8. See oli tegelt selle pärast ka natuke naljakas, et mingi paar aastat tagasi nimetasin ma kedagi kuutõbiseks ja kinnisideede all vaevlevaks hullumeelseks ja ta küsis minult nii hingestatult ja meeleheitel: 'aga murca! kas sina siis ei ole kunagi ARMASTANUD!'

    See on äkki liiga Disney, aga kas pole nagu justkui kokku lepitud, et kui sa pead endalt asju küsima ja otsuseid tegema, siis järelikult pole ARMASTUS! vaid on mingi natu teine asi.

    ReplyDelete
  9. Tuhat vabandust! See ei olnud üldse nii mõeldud, nagu võis tunduda, et ma oma nõuandega hakkaksin sulle ette kirjutama, kuidas sa oma blogi peaksid haldama :P Ma üksnes mõtlesin, et kui mõnikord kiire on ja tahaks korraks su blogi lahti klõpsata, et vaadata, kas uusi kommentaare on vms., siis nii mõnigi kord olen loobunud, sest ei jõua ära oodata, kuni need pildid end ükskord lahti kerivad. Aga võib-olla on see isegi hea, sest hoiab ära pealiskaudsed juhukülastajad, kes su blogisse süveneda ei viitsi :)

    Kui meie, eidekesed, alles blogimises noored ja rohelised olime, siis nii mõnigi lendas orki sellega, et blogi teatas, et nüüd on tasuta pidu (ruum) otsas. Sellepärast tahtsingi hoiatada.

    ReplyDelete
  10. Selle üle võiks lõpmatuseni vaielda, aga jään siiski oma seisukoha juurde, et armumine ja armastus on kaks erinevat asja. Vahel on piir nende vahel selge, vahel mitte. Armumine on hullumeelne, irratsionaalne, inspireeriv ja mida iganes kõike. Aga see käib küllaltki ruttu maha - keegi ei jaksa täie leegiga 50 aastat järjest põleda. Kui veab, siis järgneb armumisele armastus. Ja armastus on juba rohkem nagu otsus. Võibolla teadvustatud, võibolla mitte, aga siiski otsus jagada (jäägitut või vähemalt valdavat) poolehoidu armastatu suhtes. Kui see on vastastikune, on üks elu imesid kinni püütud.

    ReplyDelete
  11. Anonymous00:40

    see asi on mul kah, et Murca blogi avab chrome`ga niii aeglaselt (ja minu vanas arvutis jookseb ka pidevalt kokku).. aga samas annab see põhjust ennast kuuma teetassiga sellele blogile ja lugemisele aega varudes arvuti ette istutada ja nautida :)

    ReplyDelete
  12. Ma ütleks, et see, et teise juures miski närvidele käib, ei ole armastusega üldse vastuolus. Ma ei usu, et maailmas on üldse inimest, kelles ei ole midagi ja kes ei tee kunagi midagi, mis mulle vahel närvidele käiks - või sel juhul on see mingi väga vähemõõtmeline inimene, nagu mingi pooleldi väljajoonistatud tegelane fanficis, kus peategelane olen mõistagi mina, Mary Sue.

    Või siis ei pane mina tema pooli jooni tähele ja kohtlen teist inimest nagu Mary Sue fanfici pooleldi väljajoonistatud tegelast, mis sobib päris hästi romantilise armastusekontseptsiooniga, aga mitte minu omaga. Mul on selline ettekujutus, et armastuse jaoks on tarvis, et see oleks päris inimesega - st kellega mul ei oleks ainult mugav, vaid kelles miski tuletaks ikka meelde ka, et ta on teine inimene, mitte minu mage unistus.

    Armumine on teine asi, hormoon laksab üle pea - ja siis ei panegi pooli omadusi tähele ja pooled asjad ei häiri, nagu purjus peaga ikka. See kõik on jube kasulik mootor, mis aitab alguses teisele ligi pääseda ja teda tundma õppida, nii et oleks võimalik armastama hakata - aga ega armumise käigus enamasti teist inimest päris teise inimesena ikka ei võeta, ta on sel ajal nagu minu enda pikendus, mille abil saab oma dopamiinikraani kallal käia. Tähendab, päris enesekeskne värk.

    See vahe mu jaoks ongi - armumine on ühtesulamine, mis tähendab, et pooled enda omadused-vajadused unustan ära ja pooli teise omi ei pane tähele; armastus eeldab kontakti, mille jaoks on vaja, et oleks kaks eraldi inimest. ja loogiline, et kahel eraldi inimesl tekib ka konflikte.

    no ja vahel võib muidugi konfliktide käigus juhtuda, et armastus kaob ära - päris kontaktid on alati riskantsed ka, mitte ainult huvitavad. ja vahel võib juhtuda, et armastus ise ei kao, aga saab selgeks, et mõlema jaoks on parem kuskilt eemalt armastada, mitte koos elada.

    aga sellest hoolimata arvan ma, et riskimine ja kontakti võtmine tasub ära. ma olen ise omal ajal armumiselt armumisele lennelnud nagu liblikas ja see tundub jah väga stimuleeriv ja miski tõepoolest ei häiri - ainult et mingist hetkest alates ei suuda sama inimene enam uut doosi pakkuda ja tuleb järgmise juurde lennelda. või vaadata järele, äkki on selles inimeses ka midagi muud suhtlemisväärset kui uus dopamiinilaks.

    ReplyDelete
  13. või noh - ma suudan teoreetiliselt ette kujutada olekut, kus on armastus päris inimese vastu, kõige täiega, ükskõik, mis omadused tal on või ükskõik, mida ta teeb - ja mitte miski ei käi närvidele, sest see armastaja on ise nii hea, tüüne ja sellistest maistest asjadest üle. Aga sel juhul peaks see häirimatu armastus hõlmama kõiki ega saaks olla romantilise armastuse tüüpi eksklusiivne armastus, sest mis tingimuste seadmine see olgu, et armastatu peab olema see, mitte keegi teine. Kui mitte mingeid tingimusi ei ole, ei saa sellist diskrimineerimist olla.

    ReplyDelete
  14. Mõtlen rohkem Bianka moodi. Armumisest areneb lill nimega armastus siis, kui viitsida seda lille kasta, mõlemalt poolt. Ainult vahel on raske aru saada, kas see asi vajaks nüüd rohkem väetist, poputamist, tuule eest kaitsmist ja päikese kätte sättimist - või on juured lihtsalt lootusetult läbi mädanenud.

    ReplyDelete
  15. Rääkimata sellest, et vahel on meil kõigil mõõnaperioodid - ja vahel ongi reaalne tahtmine elus kannapööre teha. Jne jne jne need muud rasked asjad.

    ReplyDelete
  16. Ei saa mitte vaiki jääda :D Kuigi see pole päris õige aeg ja koht, aga loodan, et blogiomanik ei pahanda. Rentsi viimase kommentaariga olen täitsa nõus, nii lillevõrdlusega kui ka meie mõttemaailma teatavale sarnasusele viitamisega. Tegelikult jõudsin hiljuti ühe arutelu käigus ise umbes samale järeldusele, et Rents on minu noorem väljalase :P Eriarvamused ja -meelsused meie vahel on eelkõige tingitud põlvkondadevahelistest erinevustest.

    ReplyDelete

Post a Comment