You see I've been through the desert on a horse with no name,

see on üks neist suurelt vaatamise piltidest, ma luban

Appi, ma ei tea, kas ma peaksin, aga mul on juba jupp aega see sügelenud, niiet arvatavasti siis pigem küll. 

Ta oli nii ilus. Ma mäletan, kui ma teda esimest korda nägin, ma lihtsalt vahtisin. Tõenäoliselt suu lahti ja ila tilkumas. Ta oli igasugune teismelise kõik unistused. Pikk ja sportlik, tihedate kulmudega ja suurte ilusate silmadega, lopsakate huulte ja sellise nurgelise näoga, kus päriselt on põsenukid ja lõug olemas. Näiteks, kui sa vaatad kusagil supermarketist meeste pesu pakendit ja seal on mingi retušeeritud reaalsuskauge meesmodell peale trükitud - vot selline. Näiteks kui sa lähed oma Barbie'le peikat otsima ja leiad mõne just tihedamate juuste ja maia moosivarga naeratusega nuku - vot selline. 

Me olime nii noored ja nii armunud ja nii noored, kas ma mainisin. Ma ei teagi, seal ei olnudki mingit küsimust, see lihtsalt läks lihtsalt nii. Seal oli igasugune vabadus ja muretus ja mõtlematus ja rõõm üheskoos. Me tegime neid igasuguseid tobedaid romantilisi asju, mis popmuusika videotes ja odavates romantilistes komöödiates tehakse nagu homset ei olekski. Kuni me pidime järsku suureks saama. Suureks saamine imeb, kui sa oled 17. Ja eks meil ikka jäi sinna juurde naeru ja muretust ja üleni liiga noor ja arulage olemist. Aga siis sigines sinna kiiresti juurde igasugune tülikas jama. Me tülitsesime raha pärast ja täitmata lubaduste pärast ja oletatavate truudusetuste pärast ja kõikvõimalike tühiasjade pärast. Tuli välja, et me oleme täiesti erinevalt aru saanud sellest, mis olulisus peaks olema tööl või koolil või mis kohustusi kellelgi on või kui palju peab andma aega või pühendumust või üldse endast ja kui palju saama. Ma ei tundnud teda enam. Ma ei tea, kuhu see kadus. Ma pidin tema poole vaatama, et näha, et ta on ilus ja veenma end, et seal on midagi head, sest ma ei tundnud seda. Ma tegin kõikvõimalikku tööd endaga. Veensin end igasugustes alternatiivsetes arusaamades suhete ja meeste ja paaride ja enda mulje ja asjade suhtes, mis peaksid ja mis võiks, et seda kõike tagasi heaks ja toimivaks panna, sest ma uskusin, et nii on õige ja ma pean. Kuni ma enam ei jõudnud. Tegin oma südame kõvaks ja tulin ära.

Ta oli nii äge. Ja nii tark. Ta oli võib-olla kõige targem. Ta teadis kõigest. Ta teadis kombeid ja teadis ajalugu ja teadis muusikat ja teadis matemaatikat ja arvuteid ja inimesi ja igasuguseid teisi inimesi ka. Ma mäletan, kui ta esimest korda mulle ütles, et ma jääksin temaga koos istuma, ma polnud alguses kindel, et ma õigesti kuulsin. Mina? Miks mina? Aga sina ju... sa oled ju... Ja see oli fantastiline. Ma ei teadnudki, et ma suudan niisugusi asju üldse tunda. Ma sain väikseid särtsusid ja üle keha minevaid värinaid tema puudutustest ja olin ta suudlustest enamvähem minestuse äärel ja läksin tõenäoliselt kõrvadeni punaseks, kui ta mind niimoodi vaatas. Ja ta vaatas mind niimoodi. Ja ma tundsin ta lõhna ära, võisin juba liftist välja tulles öelda, kas ta on selle koridori peal kusagil, sest see lõhn, see hulutav lõhn. Ma läksin üleni temasse. Ma võtsin kõik üle, mis võtta andis. Jätsin endasse iga sõna, mida ta ütles ja kandsin endaga kaasas igat koos veedetud hetke ja nuumasin end nendega. Ja see oli nii hea. Kui tal minu jaoks aega või isu polnud, siis ma kurvastasin ja kannatasin. Kui tal oli minu jaoks aega või isu, kaalusin ma hoolikalt iga oma sõna ja liigutust ja igat detaili, et talle mite koormaks olla ja ikka piisavalt vääriline olla ja talle see kõik olla. Mitte et ma oleksin teadnud, mis see kõik on. Sest ta suurt ei öelnud. Eks ma siis püüdsin arvata. Ja tundsin end üleni abitu ja saamatuna, kuid siiski. Mhmh. Siis ta ütles, et aitab küll. Et ta enam ei taha. Ja ma nutsin end puruks. Ma tahtsin selgitusi ja selgitusi ja põhjendusi. Siis ma nutsin veel. Ma saan praegu aru, et oleks tark siis eemale hoida ja endaga tegeleda, aga ma olin selleks liiga sees ja kadunud ja katki. Niiet ma läksin ja lõhkusin ennast veel natuke. Otsisin teda ja vajasin ja igatsesin ja ketrasin oma peas kõiki asju. Kujutasin endale asju ette. Omistasin asjadele tähendusi ja tähtsusi. Kutsusin teda ja ootasin ja ta ei tulnud ja siis nutsin veel natuke. Ma alguses arvasin, et ma saan kokku lugeda, mitu korda ma olen juba murdunud, aga selle järg läks kiiresti käest ära. Lõpuks, kui ma olin end juba hästi palju lõhkunud ja tema oli juba hästi palju taganenud (umbes teise Euroopa otsa), ei olnud mul enam kahju, et seda kõike, mis meil oli, enam pole. Mul oli lihtsalt endast kahju. Sest ma olin nii hale nii hale.

Ta oli nii kummaline. Nagu ilus ja nagu isevärki ka. Ma mäletan, kui ma teda märkama hakkasin, see oli mingi elevus, mis mind haaras. Nagu segadus ja hirm ja vaimustus ja uudishimu kõik korraga. Ta oli just niisugune, nagu mitte keegi kunagi varem olnud ei ole. Kuidagi õrn ja habras ja õhuke. Ta oli minust noorem ja oluliselt vähem kibestunud ja päris palju leebem ja mulle tundus, et võib-olla isegi naiivne veidi. Ma ei tea, mis mul arus oli. Ilmselt suurt midagi. Igatahes ma läksin ja võtsin selle asja ette. Tasapisi. Ääriveeri. Nihverdasin end külje alla. Ma ei võtnud teda tõsiselt. Ma ei võtnud ennast tõsiselt. Ammugi mitte seda mida iganes ma seal arendasin ja mis isegi päris edukalt arenes. Mul oli lihtsalt mingi hasart kallal. Ja see oli hea, oh taevas, kui hea see oli. Kogu ajukeemia käivitus uuesti. Kõik lõhnad ja see elekter ja see minestuse äär. Ma olin nagu mingi imega õnnistatud. Ma olin kartnud, päriselt tõsiselt kartnud, et ma enam kunagi enam kellegi suhtes nii ei tunne ja kõik on läbi. Aga ma tundsin. Võinoh, mu keha tundis. Kogu tulevärki tundis. Mu see mõtlev osa oli jätkuvalt igasugune küünilisus ja üleolevus kõike naeruvääristamas. Ja tema puhtus ja leebus ja õrnus ei klappinud sellega sugugi. Mingi hetk, kui ma olin juba piisavalt palju kordi saanud kuulda sellest, kuidas see ei ole hea ja ei vii kuhugi (kuigi on ju hea, ja kuhu see viima peaks, ha-ha), võtsin ma end kokku ja hakkasin lihtsalt eemale hoidma. Tõsi ta on. Mida ma endast mõtlen. Siit ei tule midagi ja see ei ole hea ja igasugune kahetsus ja enesepiitsutamine ja kohatine labane ratsionaliseerimine. Mulle tehti haiget, mina teen haiget, no andke andeks, mis ma teha saan. Kuid siiski.

Ta oli nii õige. Ta kuidagi teadis kohe ja sai aru ja me istusime päiksetõusudeni ja lihtsalt rääkisime. Ma mäletan, kui ma veel oma esimese peikaga koos olin ja mingi abielupaar rääkis, kuidas nad noorena kella kuueni hommikul üleval olid, et lihtsalt rääkida, olin ma nii kade. Sest meil pold millestki rääkida. Aga temaga. Oh. Me võisimegi jääda rääkima. Kõigest. Eludest ja maailmast ja teadusest ja raamatutest ja filmidest ja inimestest ja tunnetest. Ta oli kõik need kinnitused, mida ma vajasin. Ta ütles kõiki neid õigeid asju. Ma tundsin end enesekindla ja tugeva ja väärtusliku ja targana. Ma olin nii ilus nii ilus ja hea. Meil olid omad naljad ja ta hindas mu huumorit ja kinnitas, kui kasulik ma talle olen ja kui hea lapsevanem ja hea sõber ja igasugune rahu ja rõõm. Kuni see tõsiseks läks. Et see on ju. Et ma tunnen seda ju ka. See tähendab. Seega peab. Aga ma ei tahtnud. Ma tahtsin, et asjad oleksid täpselt nii, nagu nad on ja miski ei pea olema midagi enamat. Ja me tülitsesime. Me vaidlesime ja arutlesime ja pidasime maha pikki debatte. Ta esitas ultimaatumeid ja ma solvusin nende peale ja ma jonnisin ja keeldusin. Ma ei saa tunda, mida ma ei tunne ja ma ei kavatse üritada tunda asju, kui ma neid ei tunne ja kurat ja põrgu. Aga samas, äkki ma tunnen ja lihtsalt eitan. Aga samas, äkki ma peaksin tundma või hakkan. Kõige selle juures oli nauditav ainult see, et ma tajusin, et mul on vääriline vastane. Sest ma ei suutnud end sellest välja rabeleda ja tema ei taganenud ka. Ja lõpuks ma murdusin ja me 'hakkasime käima' ja see oli katastroof. See oli lihtsalt nii halb mõte. Ma mõtlesin, et mul on äkki midagi viga. Et ma ei suudagi enam suhteid ja minust ei saagi enam asja ja minus ei olegi enam piiskagi ausust ja siirust ja inimlikkust järel. Et ainult mäng ja topeltmäng ja igasugune enesepettus koos kogu pühendumushirmu ja hüsteerilise vabadushullustusega. Et äkki ma olen valesti kokku pandud. Vanatüdrukuks sündinud.

Ta oli nii nunnu. Ma mäletan, kui ma teda läbi ruumi nägin, ma olin kohe üleni: nnämm! Võtsin endale eesmärgi. Läksin ligi, tegin juttu, vahetasin kontaktid. Ja see oli nii lihtne. Nii imeliselt lihtne. Mitte mingeid keerulisusi, mitte ühtegi segadust või kohmakust. Sujuvalt. Ma olin nagu uuesti 17. Meil oli nii lõbus ja tore ja muretu. Muudkui käisime teineteisel külas ja tegime head süüa ja vedelesime ja vahtisime filme ja niisama. Ma olin täiesti vapustatud, kui lihtne saab üks suhe olla. Kuidas ta on täpselt õiges vanuses ja hea välimusega ja seltskonnas särav ja kui ma end natuke sättisin, olime me enamvähem sama atraktiivsed noored ja edukad ja muretud. Nagu piltpostkaardilt välja karanud. Muidugi hakkas see tasapisi metsa poole kiskuma ka. Kui esimene vaimustus maha kulus. Kui paled paljastusid. Kui asjad ja elu kaela langesid. Meil olid hoopis erinevad elurütmid. Erinev suhtumine töösse. Erinev arusaam haridusest või laste kasvatamisest või seltskondlikest normidest või kasvõi sellest, kui puhas peab köök olema või missugused asjad on ilusad. Me tülitsesime arusaamatusi. Ühepoolselt. Kui minul oli vaja tülitseda, sest mingi asi oli valesti, ei olnud see tema arust üldse valesti või seda üldse ja vastupidi. See oli lihtsalt kuidagi nii nihu kõik äkitselt. Ma tõmbasin kiiresti oma klassikalise emotsionaalse kättesaamatuse ja igasuguse tõrksa sarkasmi üle pea ja noh selle vastu väga ei saa. 

Ta on jumalik. Ma mäletan, kui ta mulle esimest korda silma vaatas nii läbilõikavalt ja häbitult, ma lihtsalt kaotasin maa jalge alt. Ahh. Kuidas? Mis just juhtus? Kes? Mis? Temas on mingi niisugune loodusjõu moodi suurus ja tugevus. Ta on üleni võimas. Väge täis. Nagu kevadtorm või meri. Ta ei tee selleks midagi erilist, ta lihtsalt on. Ja ta on ilus nii ilus. Ma vahel lihtsalt unustan ennast teda vaatama ja kogu aeg imestan, kuidas kellelgi saab üldse iialgi olla lubatud nii ilus olla. Ja mind kogu aeg tabavad mingid imelikud arusaamised. Kuidas tegelikult tõepoolest mees ja naine on üks. Mitte et ma eraldi olles poolik oleksin, aga koos oleks nagu tervem. Või kuidas Damien Rice tegelt ei aja mingit arutut jura, vaid on alati päris arukat juttu ajanud oma lauludes (Is he dark enough to see your light?). Ja et seal saavad olla armumised ja suhted ja igasugused erinevad värgid, mis mööduvad, aga tegelikult on veel olemas Armastus. Selline, millest muinasjutud ja odavad filmid ja umbes, maitea, eeposed räägivad. See, mis sai lubatud. See on ka olemas. Ja et see on hea.