Wednesday, May 28, 2014

Jumala poogen

IMG_0983
erinevat värvi karbid


Lugesin ühte raamatut, kus oli armastus, romantika ja teismelised ja surm ja vähk ja haige olemine ja siis nad seal olid muudkui armastus ja romantilised ja teismelised ja muudkui olid suremas ja armastasid. Ja hästi ilus. Sättisin särgi krae endale hästi lõua alla, et pisarad mööda kaela särgi sisse ja rinnahoidjasse ei voolaks. Mulle ei meeldi pisarad rinnahoidjas, kas tead.

Näitasin oma lapsele ühte pilti sellest ajast, kui ta oli hästi pisike ja pruntis ja ainult kõrvad on praegu samad, kõik muu on juba uut nägu. Laps teadis kohe, et see on tema. Ja mõtlesin, kas oma varajase lapsepõlve piltide nägemine, need tõendid lapsepõlve ja mäletamiseelsete mälestuste kohta on nagu juured. Et annavad sama palju kindlust ja kinnitust kui teadmine, kes on su vanemad. Ilmutatud kujul lapsepõlv on ka nagu see koht, kust sa tuled. Tulid. Mõtle, kui sul poleks ühtegi mälestust ega pilti ega vanainimeste heietatud lugu sellest ajast, kui sa pisike olid. Kui veider see oleks. Ja kas sul vahepeal tekiks neid hoogusid, kus sa polegi päris kindel, kas sa oled olemas, sest kusagil pole kirjas, et sa tulid.

Logelesime diivanil multikaid või naljakaid kasse vahtides ja jäsku ma vaatan, et mida mu jalg seal teeb. Aga siis ma sain aru, et see on ilmselt mu lapse jalg. Mu lapsel on samasugused varbad. Me oleme ühtekad. Saadsaaru - kellelgi on minu jalad ja ta käib nendega ringi iga päev kus ise tahab.

Peaaegu iga kord, kui ma kellegi tumblr tamblerit sirvin, on mu põhihämming (see on sõna), et kes kurat kõike seda loob. Kuidas see koht tühjaks ei saa, kui kõik kõik inimesed ainult reblogivad teiste inimeste varempostitatud vanu klassikalisi asju ringiratast uuesti ja üha. Tüdrukud, kelle nahk on nende ribide ümber pingul, niiet põmst nende skelett on neile liiga suur, on mu järgmine hämming. Aga see on tambleriülene.

Käisin nendel soojadel päevadel õues vähe lühemate riietega ja kanäe - korraga kargasid nurkade tagant (või kust iganes tegelt) välja need inimesed, kes tänaval võõrastele naistele roppusi või komplimente või küsimata arvamusi karjuvad. Mul on sellistes olukordades tavaliselt hästi piinlik. Nende inimeste pärast. See on piinlik olukord ja nad on selles piinlikud. Et nad nii piinlikke valikuid teevad. Avalikus kohas inimeste kuuldes pealegi. Sest mulle tundub, et karjuda auto aknast kogu maailmale, et sul on erektsioon, just tekkis, kusjuures, on lihtsalt hästi maitsetu ja üleni mark nagu. Peaks häbenema.

Siis ma mõtlesin seda ka, et kõlab küllalt loogiliselt, et teatud inimgruppide jaoks on (naiste) rinnad seda seksikamad ja üle erootilised, mida rohkem neid varjata ja nende pärast ähmi täis minna. Ja mida seksikamad ja üle erootilisemad mingid kandid on, seda mõistlikum on neid avalikkuse eest vajata. Aga näiteks terve hulk inimesi ajab järjekindlalt eelkooliealistele tüdrukutele bikiine selga. Seal ei ole ju midagi. Mida te öelda tahate.


Mõtlesin, et võtan võib-olla omale mõned laulutunnid, sest ma üleni arrrrmastan laulda, aga inimestele üldse ei meeldi. Aga siis ma kujutasin elavalt ette, kuidas see vaene lauluõpetaja minuga piinleks. Nagu mu sõiduõpetajad minuga piinlevad. Ja mu klaveriõpetajad on piinelnud. Ja need harvad haruldased tantsuõpetajad. Rääkimata sellest, et solfeedžo on tõenäoliselt kõige raskem õppeaine maailmas ja mul oleks tõenäoliselt raske austada lauluõpetajat, kes sellest suurt ei pea.

Ma olen vahel mõelnud, et peaks endale psühholoogi hankima ja siis seda piinama. Sest ma kujutan endale ette, et ma olen nii hiigla keerukas ja sügav ja käikudega, et ühel keskmisel spetsialistil läheks tükk aega pusimist enne, kui ta millelegi pihta hakkab saama. Ja sest noh kui ma, ütleme, päriselt abi vajaksin, siis ma ju ei laseks end aidata mingil järele proovimata võõral. Paneks ta ikka kõigepealt proovile. Proovidele. Kas ta üldse adub. Kas ta on üldse vääriline.

Üks öö ma ärkasin millegipärast üles ja külge keerates korraks ehmusin sellest vaatepildist. Sest ootamatult oli mu kõrval voodis silmipimestavalt kaunis jumalik ingellik olevus, kes peaaegu helendas ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Aga siis ma tulin nii palju teadvusele, et sain aru, et see on mu oma mees, lihtsalt teki pealt ära ajanud.


IMG_1018
see on natuke udune. aga ikkagi

3 comments:

  1. Mattias10:19

    > psühholoogi
    Seda juttu ma oleks nagu kuulnud juba. Tahad sa sellest rääkida?

    ReplyDelete
  2. Ah, ei. See saigi pigem mingist inertsist kirja. Ma olen üllatavalt heas korras viimasel ajal.

    Aga sinu psüühikast ja selle keerukusest võime ükspäev rääkida küll.

    ReplyDelete
  3. Mattias00:44

    "Ärge kunagi kutsuge endale külalisi, nad võivad olla nii taktitud et tulevadki."
    - Alfred Hitchcock

    ReplyDelete