Friday, June 13, 2014

võta mind endasse, vabastav maru

IMG_1061
saarevaht


Need tedretäpid, saadsaaru. Tal on sellised tedretäpid, et ma mõni kord ei tea, kas ma tahan minna arust ära või minna ja keeleotsaga ettevaatlikult õrnalt kõik need täpikesed ühekaupa üle limpsida. Aga siis ma hoopis vaatan teda üle laua ise täiesti eksinud ja ennast unustanud nendesse tedretäppidesse ja püüan teha edvistavat muiet, kui ta küsivalt kulmud tõstab. Sest need tedretäpid, ohjumal. Need ei ole nii, et üle näo juuksepiirini välja ja osa õlgadele alla pudenenud nagu minul. Ja need ei ole sellised joonistatud koolilapselikult ninaotsal puntras. Need on tal tedretäppide vöönd. Tedretäpiudukogu. Tedretäpilinnutee. See algab ühel tema jumalikest põsesarnadest, läheb üha tihenedes silmade alt läbi üle ninajuure ja hajub uuesti sama ühtlaselt teisel tema jumalikest põsesarnadest. Need tedretäpid on kosmos ja ilmaruum ja kõik, mis see, mis meie sees on kaunist veel. 



Kolmas peatükk. Uuest reast. Ma söön vähke, aga ma ei taha näha, kuidas neid keedetakse, sest siis muutuvad nad mulle vastikuks ja mine tea, mis siis juhtub. 
Väga õige, ütles vanaema ja kihistas naerda. 
Jeesus, pahvatas Sophia, see on tõsine asi. Ole kuss. Kirjuta: Ma vihkan vesirotte. Ei. Kirjuta: Ma vihkan vesirotte, aga mulle ei meeldi, kui nad surevad. Nad teevad mulla sisse käike ja söövad isa sibulad ära. Nad õpetavad oma poegi käike tegema ja sibulaid sööma. Ja öösel magades hoiavad nad teineteisel käppadega ümbert kinni.

Tove Jansson - Suveraamat

Mõnes mõttes on see ju nii ka, et kui sa pole vallaline, kui sa oled võetud, siis see tähendab, et kellelgi on sinule osutatud õrnuste osas monopol. Ainuõigus teatud paisid sulle teha. Kui näiteks mina tahaksin tulla ja sulle mingit õrnust osutada, siis ma pean olema hiigla ettevaatlik. Sest, noh, soe sõna või amps šokolaadi, hea küll. Olgu pealegi. Aga ühel hetkel teatud õrnustest alates olen ma äkitselt mitte enam õrn ja hea vaid hoopis halb. Kuri. Vale. Sest need õrnused ei ole minu anda. Neid pead sa kelleltki teiselt saama. Ükskõik, kas päriselt saad või mitte. Ja isegi kui ma ei takista seda teist sulle neid andmast ja isegi kui sulle täitsa kuluksid ära veel mõned lisaõnused teinekord tagavaraks või mõnel hapral hetkel topelt, ei ole see minu koht. Sest selle koha peal on juba keegi platsis ja mina hoidku end vaos, kui vasta näppe ei taha saada. Või vasta mida iganes, eks ole.

IMG_0941
tähe tänava öö


Tegelikult on tänavale pargitud autod müra. Ja saaste. Need on nagu prügi, mis vedeleb maas. Need on inetud, need võtavad palju ruumi, takistavad liikumist ja segavad vaadet. Lihtsalt mingid kolakad jalgu vedelema jäetud. Ma ei tea, kas sa üldse kujutad ette, kui palju imeilusaid tänavavaateid ja linnapilte ma oleksin saanud teha, kui inimesed ei prügistaks tänavaid kogu aeg igale poole oma autosid jättes. Kui palju ilusam see linn ja kõik selles oleks, kui igasugune plekisodi ei tolkneks kõikvõimalike teeäärte kohal laokil. Fuih.
Mõtle, kui ma ka tõstaksin oma räpase külmkapi ja koleda pesumasina sinu tänavanurgale seisma. Ja vaata siis ise, kuidas sa sellest mööda pääsed või sellega leppida suudad. Lihtsalt selle pärast, et sinu räpasel masinal on rattad all, ei tähenda, et sa võid seda kuhu tahes nähtavale jätta. Korista enda järelt. Pane silma alt ära oma risu.


Leidsin internetist toreda video, mis selgitab, kuidas paista targem, kui sa tegelt oled. Või targem, kui sa muidu paistad. Muuhulgas soovitati seal hankida endale Jack Kerouaci raamat On the Road ja seda endaga kaasas kanda. Ma muidugi paigutasin ta oma e-lugerisse, mida ma endaga kogu aeg kaasas kannan. Üleni tark nagu. e-luger on üldse tänuväärt loomake. Nii saab mul korraga kaasas olla terve hulk raamatuid, millest osa kaasaskandmine muidugi võib vabalt arvesse minna kui mitte kuigi tark olemine. Aga ega siis kõik pea sellest teadma. 



IMG_0906
nahkne mutuk

Tegelt mul on hetkel küllaldaselt juhe, sest mul on puhkus samal ajal kui mul on töö samal ajal kui mul on elu. Ma jään kohe varsti jälle kodutuks ja mu rahaplaneerimisvõime pole vahepeal maagiliselt arenenud ja mu imearmas heleroosa nunnu ettekujutus sellest, kuidas ma suvel täiega jooksen ja rattan ja ujun, on loomulikult plaksuga õhku lennand ja ma olen lissalt suure inertsiga mütak ja liiga magusad koorekohvid siinseal. 
Õnneks on mul laps maal hoius. Lapse maale hoiule saatmine on hiigla tore, sest kui ta on teinekord minu äraolekul linnas hoiul olnud, ei tule sellest midagi eriti välja. Sest ta läheb koju ära. Nagu. See on lapsehoid, aga teda ei saa tegelt eriti hästi enam hoida. 
Teine õnneks on see, et ühel mu tuttaval väikesel tüdrukul tuleb sünnipäev ja talle olevat kleite vaja. Mis tähendab, et mina pean täiesti tingimata täna käima täiesti väga mitmes kaltsukas ja pean täiesti kindlasti läbi sobrama ja ostma terve hunniku ilusaid väikeste tüdrukute kleite. Ja kui see ei ole lõpmata tore ülesanne, siis minaeitea.
Niiet põmst. Et.. jah. Just. 

4 comments:

  1. Võiks olla selline linn, selline puumajakestega ja nukufassaadidega roheline linn, kuhu saavad elama minna ainult sellised inimesed, kes on nõus leppima ilusa linna põhimõtetega. Näiteks, et autod pargitakse majade hoovidesse silma alt ära ja energia on roheline ja naabrid on sinust veel korralikumad ja trepikojas ja bussi paviljonis keegi ei suitseta. Kuritegevust ei ole ja kodutuid ei ole, selline harmooniline linn, kus on kõik kohe algusest peale õigesti ja kaunis. Ja kui keegi seal linnas elades oma eluga põhja käib ja elajaks muutub siis on ta vabatahtlikult nõus sealt ära kolima, sest ta teab, et risustab harmooniat ja see on üks suurimaid võimalikke rikkumisi üldse, sest harmoonia on püha.

    ReplyDelete
  2. Mattias19:03

    dawndancing said...
    > Võiks olla selline linn

    Selliseid linnu leiab üksjagu näiteks saksamaal. Just täpselt sellise plaani järgi edukalt tehtud ja täpselt sama okseleajavalt väikekodanlikud. Justnimelt loodud selleks et saaks eemale kodututest, huvitavatest inimestest ja pügamata murudest, võime võrrelda ka ameerika tüüpi suburbiaga, mis on loodud mustanahalistest eemale saamiseks.

    Aga probleemide eest kuskile mulli sisse põgenemine ei lahenda probleeme, probleem tuleb ikka kaasa ja avaldub parajalt pika ja sirge pulgana iga sellise linna(osa) elaniku perses, millise tunned kohe ära, kui vaid näed sellist paar sekundit talle veidigi võõras situatsioonis.

    Võtame võrrelda Kierkegaardi kolme tasandiga - esteetiline, eetiline ja religioosne - milliseid ta seab meile redelipulkadeks, mida mööda ronides kuhugi välja jõuda. Olgu religioosse tasandiga nii nagu igaüks heaks arvab, eeldatavasti mõistame me siiski ära, et eetilist dimensiooni peab esteetilisest tähtsamaks pidama. Seega ei jää meil muud üle kui langetada kohtuotsus, et taoline nukulinn pole muud kui potjomkini küla, loodud petmaks iseenda eest ära meie läbikukkumist inimeseksolemise kõige lihtsamal tasandil.

    ReplyDelete
  3. Vt. ka "Nõiad võõrsil,", Terry Pratchett.

    ReplyDelete
  4. me oleme A.-ga kodus eetikast ja esteetikast lobisenud ja selle tulemusel ei tea ma enam hästi, mis vahe neil on. või misasi esteetika üldse on. kas esteetika valda kuulub mis tahes väärtusotsus, mis ei ole piisavalt tähtis, et olla eetiline otsus? ühesõnaga, kas esteetika on eetika prügikast? kui jah, siis on selge, et igaüks tõmbab selle piiri, kus on olulised otsused ja kus on otsuste prügikast, ise kohta. kui ei ole, siis mis ta ikkagi õieti on?

    lihtsalt vastus "esteetiline otsus on otsus ilu/koleduse kohta" on ebapiisav, sest inimesel võib ju olla eetiline süsteem, kus ilu ja koleduse küsimused ongi kõige tähtsamad. ja vähemalt moraalirelativistlikult positsioonilt oleks seda raske vaidlustada.

    ma oletan, et ka ameerika või saksa suburbia asukatel on eetilised põhimõtted, mis nende valikuid õigustavad, täiesti olemas. (see, kas nad neid põhimõtteid ise alati järgivad, on iseküsimus.)

    see, millest Murca rääkis, on pmst ühiselu korraldamine, see, kuidas ühises ruumis käitutakse. ja käitumise küsimused on etümoloogiliselt võttes sõna otseses mõttes eetilised.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget