Tuesday, February 10, 2015

klugscheißer

IMG_2065
nagu yin yang aga luteri kiriku uksel
või kummitused

Käisin mööda peipsiäärseid väikeseid asulaid ja ühes kohas oli kaltsukas, kust sai terve hunniku igasuguseid ägedaid asju, mida vähegi süda lustis, jumala odava hinnaga. Viiekas niisuguse kuhja eest, et ma seda käe peal autosse kandes mõtsin, et oleks vist ikka pidanud võtma selle koti, mis ta pakkus. Muuhulgas mustavalge ruudu-triibu mustriga villane mantel, mis, kui varrukad välja arvata, on mulle täpselt lõpmata paras ja oluliselt pikem kui mu senised mantlid. Kuna ta on soe, käin poest poodi üle õue korraks siiasinna hõlmad lahti. Ja ma näen selles välja oluliselt rohkem badass, kui ühele villasele mantlile tegelikult lubatud oleks.
Ma loen ühte krimkat, kus peaaegu kõik tegelased on kassid ja nad on üleni teravad ülbikud kogu aeg ja nimetavad teineteist vastastikku tarkperseteks. Kuigi see on vist üldsegi saksa keelest tõlgitud raamat ja mulle tundus see üleni ämerika laenuna. klugscheißer, arvas google

Ma vahel olen inimeste käest kuulnud, kuidas nad on teatud eluperioodidel teinud või algatanud asju, mille tegemiseks või algatamiseks polegi mingit muud head seletust, kui tahtmine teada saada, kas neil on oma elu üle kontrolli. Et kas see simulatsioon, mis sulle antud on, on interaktiivne veel. Et kui näpuga natuke torgid, kas midagi juhtub. 
Sest suurema osa ajast võib selle rahus rahule jätta. Las ketrab. Vahepeal tundub, et see on su mingi vankri peale pannud ja pidureid ega rooli pole antud. Lissalt veereb.
Võib-olla see on ka seletus nendele 'kogemata' rutiinist välja murdmistele. kukkumistele. Et ma lihtsalt tahan proovida, kas nupud veel töötavad. Saan küll mõjutada asjade käiku. Isegi, kui see on niisugune naljakas tühine nupp nagu teisel kellaajal ärkamine või teisel voodipoolel magamine.


IMG_2015
mingid värvid kõnelevad 


Teine viimaste aegade teema on oletus sellest, et väljaütlemata asjad kuhjuvad ja siis, kui nad on palju kuhjunud ja käärinud ja hapnend ja raskeks kurnavaks tihkeks kleepuvaks mütakaks muutunud, plahvatavad nad kõik kusagilt välja võimendatu ja inetuks äratundmatuks moonutatuna nagu kaane alt välja kobrutav hapukurgivesi... või mingi õudustäratav õudusfilmi võrdlus. Ja et ühelt poolt äkki kuhjuvadki. Et ühelt poolt äkki peakski rohkem ja sagedamini asju välja ütlema ja ennast välja elama ja toimuvale sõnu peale laduma. Sest muidu nad kuhjuvad ja mina tahan vaba ja puhas olla. 
Aga mõnes mõttes on see jällegi nagu sõnade liiga palju tähtsustamine. Ja sõnade mõnes mõttes kartmine. Neile rohkema väe andmine, kui nad tegelt väärt oleks. Justkui minu sõnadel oleks minu üle mõjuvõim. Nagu need polekski minu, vaid ma ise oleks mingi kanal, mille läbi asjad välja tahavad tulla ja kui ma sõnu ütlemast hoidun, siis ma justkui poleks täitnud oma alandavat labast muula või kanali ülesannet. Kelleks sa end õige pead? Niimoodi sulle antud sõnu tagasi hoida? Pritsi kõik välja, mis sinu kaudu saadetud on või muidu. 
Või muidu.
Sest ma ei ole sõnade kanal. Mu sõnad on mu sõnad ja need ei ole mingi suur üüratu minukauge tulv, mis saab minusse tulla ja minust minna ja minusse kinni jääda. Kui ma jätan asju ütlemata, siis ma neid asju lihtsalt mõtlen. Ja mõni kord ei mõtle ka. Ja need sõnad, mis mulle justkui 'tulevad' on lihtsalt minus loodud. Ma olen allikas.

Mul on selline aknerohi, mida määrid algavale punnile peale ja see mõtleb ümber ja imendub lihtsalt tagasi. Et ei kasva suureks suureks põletikuliseks ja siis plahvatus. Ja ei pea teda lohutama leevendama ega pigistama ega kõike seda midaiganest ilmtingimata välja saama.

Ühes teises raamatus, mis ma loen, öeldi, et kui sa ei saa sellest asjast aru ilma seletuseta, siis sa ei saa sellest aru ka seletusega.


C042331-R1-01-1A
lähed korraks järve äärest mööda ja äkitselt - pardimaffia on su sisse piiranud
ja mismõttes sa tulid ja saia ei toonudki


Kuna keegi mulle väärt nippe suve lähendamiseks ei toonud (ausõna, vahel ma tõesti mõtlen, et milleks ma teid küll pean), panin ma kokku võimaliku näidisloetelu võimalikeks variantideks. Ma võiksin siia loetelusse panna hunniku asju, mis on see ennatlik teesklus, et kevad juba ongi, aga me kõik teame, kuhu sellised ajalis-ruumilised nihked meid viivad. Hukatusse ju. Minu eelistatuim meetod asjade ootamiseks on nendeks põhjalikult valmistumine ja oma ooteaja sisukalt täitmine. Seega. Kui sa ei jõua sugugi ära oodata, et suvi oleks, tee neid asju:
  • Vaata proovi sorteeri oma garderoob üle. Just need suvised asjad kleidid särgid püksid. Kindlasti on osa neist väikseks või suureks jäänud. Kindlasti tuleb kasutusele võtta mida-ma-küll-mõtlesin kast ja sinna panna asju, mis tuleb mingisse kaltsukasse annetada niimoodi salaja muuseas möödaminnes. Ah? Mis? Ei, mina ei tea, kes selle neoonkollaste strippaririietega koti tõi, mis te minu otsa vaatate? Khm.
  • On mingi vanarahva tarkus, et oma naabrimehe naist rege rauta suvel, vankrit talvel. See on igati ülekantav igasugustele teistele teemadele ka. Näiteks jalanõud. Ma olen mõni aasta nii usinpusin olnud, et käisin juba juulis oma talvesaabastega kingsepa juures ära. Novot. Praegu on aeg välja otsida oma lemmiksandaalid ja plätad ja vaadata üle, kas need on juba igasugustel asjadel ja moel auklikuks söödud. Ja siis liimi kohtadesse vahele sudida ja võib-olla uued pandlad sebida ja muu selline. Et kui järsku tulebki see esimene soe päev, siis ei pea mingite kortsund markide käimadega päikse paistele punastama minema.
  • Kohe, kui suvi vähegi peale tuleb (umbes poole aprilli pealt juba), lõppevad ära kõik süvamuusika kontserdid ja teatrid hakkavad end kinni panema ja üldse kõik, kel vähegi snoobsust ja kõrgete kunstide huvi, kaovad mingite soode ja rabade vahele kunstnikud (või hipid) olema. Ja need näitlejad, kes kihlveo kaotasid, hakkavad suverändteatritega lihtsat komejanti tegema mööda külasid ja kante ja mingeid kontserte enam pole. On festivalid, kui sedagi. Seega tuleb end kultuuriteadete ja teatrikavade ja asjadega kurssi viia ja end kõiksuguse sisukusega hõivata, kuniks hooaega veel jagub. Enne, kui too lõputu suvi kohale tuleb ja kõik oma riistad käest heidavad ja aint lulli hakkavad lööma.
  • Kui ma väike olin, siis meil oli küll kombeks vahel pungadega pajuoksi või kaske tuppa tuua ja vaasi panna ja siis see läks õide ja lehte ja nii ilus. Ma arvan, et praegu ongi just paras aeg kraaviääres natuke liigimääramist teha ja sortiment varajaselt punguvaid oksi tuppa tassida. Mõned pajutibud võtaks juba küll ju. 
  • Saadsaaru, esimene sats folgipasse on juba välja müüdud. Folgipiletite jaoks praegu hakkad raha kõrvale panema, äkki saab järgmine-ülejärgmine kuu midagi välja osta, on rahu majas. Teatava mobiililepinguga inimesed saavad päevapiletitelt ilget soodukat ka, niiet võib-olla tasub silmas pidada noid inimesi, kellel alati igal pool levi on (ja sellest kunagi vait ei jää) ja lasta neil end näppupidi mõnda piletipunkti vedada. Rääkimata kõiksugustest teistest festidest ja päevadepikkustest kestevläbudest, mille kavad ja piletid on enamvähem juba väljas ja saab hakata plaani pidama. Tube ja lennupileteid ja autosid ja sõprade lubadusi bronnima.
  • Ma kuulsin paarist võltspäevituse nipist paarist kohast ja mitte et ma väga päevitusehull oleksin (liiga laisk), mõtsin, et peaks mõne ikkagi järele proovima. Talvel on hea neid katseid teha. Midagi läheb untsu, tõmbad kampsunid ja karupüksid peale ja ütled, et sul on natuke jahe lihtsalt järgmised kaks nädalat või kaua iganes need äpardused maha kuluvad.
  • Ideeliselt, kui sa umbes täna (või eile) hakkad iga päev kükke ja istulitõususid tegema ja pikemaid tempokamaid jalutuskäike, on mõeldav, et see võib-olla-asjade kott, mille sa suveriietest sorteerisid, läheb ikkagi osaliselt kasutusele, sest sa tegelt mahud küll oma teismeea riietesse uuesti.
  • Tead neid sööke, mida suvel üldse teha ei viitsi, sest ei viitsi nii kaua pliidi ees seista või on niigi palav ja ei taha praeahju tööle panna. Noh, need igasugused pärmitaigna asjad ja pikad hautised pajarood supid ja terve päeva pikkuse ettevõtmise kaneelirullid üllatus-moosi-pirukad. Neid tuleks praegu teha. Kardemoniga teed, kutsu mind ka.

2 comments:

  1. Anonymous16:11

    a kui ma tegelt ka teen kardemonisaia (sest ma ostan neid ühest nooblist kohast, ja kuigi nendes on piisavalt kardemoni, on nad ikka häbematult kallid, ja mis ma sellest ühest saiast ikka saan, kui ma seda jagan mitme suu vahel), sa siis tegelt ka tuled või?
    ma elan tallinnas ju. mrls
    suve ootamisega on jah, nii, et ma tassin igasuguseid lilli tuppa, nartsisse ja tulpe ja nii. sest siis ma saan teeselda, et tegelikult ongi kevad.
    ja kui täna oli peaaegu mõistlik ilm, et soe, päike ja kuiv, siis ma teesklesin, et KOHE NÜÜD ongi kevad ka ja see agoonia on otsas.

    ReplyDelete
  2. sõnade väljaütlemisest ja kas see väljaütlematusvalu on sõnade ületähtsustamine: ma arvan, et selline mõte on selle probleemi sõnastuse ületähtsustamine. Sest mure tuleb ju sellest, et tahaks midagi teha: kellegile oma tundeid väljendada. Või kellegagi suuremat lähedust saavutada. Või kellegagi liigne lähedus ära lõpetada. Ja see, mis käärima läheb, on tegemata tegu, täitmata vajadus, saavutamata lähedus vms, mis siis, et seda tegu on juhtumisi kõige lihtsam sõnadega teha.

    ReplyDelete