 |
| öösinine taevas |
Mu maailmapilt tegi jälle sammu avaruse poole. Kõndisin töölt koju ja avastasin, et ma nii üleni tahaksin, et mul oleks kodus keegi, kes on mind koju oodanud. Ja kui ma ütlen oodanud, sis ma ei mõtle seda kassi nõudliku kräumäud. Või seda väikelaste kohe lahti minevat tahantahantahaaan vingu ja hala ja klammerduvat nutulaulu.
Ma mõtlen, et keegi võiks kodus olla ja olla toad ära kütnud ja mulle söögi valmis teinud ja siis ma tulengi lõpuks koju ja ta tahab kuulda kogu mu päevast ja paneb kohvi tulele ja on pigem nõustuv ja leebe ja pakub mulle jalamassaaži või jutustab ümber mõne oma väikese ilusa unenäo või laotab mulle teki peale, kui ma raamatu vahele tuttu hakkan jääma. Ja et seda siis tunnevad need inimesed, kes endale korralikku tublit 50ndate naist tahvad. Et oleks ju mõnus küll, kui mind niimoodi koju oodataks. Täiesti saan aru.
Aga hoopis on nii, et tulen töölt ja lähen poodi ja ostan asju (peldikupaberi ikka unustasin) ja kauplen lapsega, kas hamburger on õhtusöök ja kütan pliiti (õnneks laps toob puid. dressuurtöökasvatus). Aga tuba on jahe ja ülemise toa jaoks peab puid lõhkuma. Ma võib-olla vaatan veel ühe troonidemängu ja siis lõhun. Lisaks osutub, et burger on vähemalt selles plaanis hea õhtusöök, et pärast ühte ei taha enam söögist (ega selle tegemisest) kuuldagi.
Mees helistas ja ma tunnistasin talle kohe üles, kuidas ma terve kodutee soovisin salaja, et tal oli hommikul nii paha olla, et ta ei sõitnudki ära ja ootab mind auravate pottide ja küdeva pliidi seltsis. Naeris ainult.
Mis ma viimasel ajal endale korrapäraselt meelde tuletan. Sest tahab meelest ära minna.
Igas asjas on midagi head. Igas olukorras, seisundis, sündmuses, asjade käigus. See hea ei pruugi olla peamine. Ja see hea tolles halvas ei pruugi halba või nõmedat asja pöörata heaks või teinekord isegi mitte paremaks. Millegi hea leidmine teeb seda ainult mitmemõõtmelisemaks või keerukamaks. Sügavamaks. Mul ei ole niipalju vaja mõista, et tegelt on hea. Mul on vaja mõista, et tegelt ei ole ainult halb.
Ja seda head asja on hullult raske teinekord leida. Eriti, kui tahaks üritada mitte olla sarkastiline ('noh, vähemat igav ei hakka') ja üritades mitte oma kogemust tühiseks lugeda ('mõnel inimesel on päris probleemid') ja üritades mitte leida vabandusi enesehävitusse laskuda ('jee, nüüd on mul on põhjus end purju juua'). Ja samas ikkagi leida nõmedatest asjadest midagi head. Selline tore tasakaaluharjutus, sest need teised vastikud seisundid tahavad ilusa puhta positiivse suhtumise asemel peale tulla ja need on mõnel süngemal päeval oluliselt kergemad tulema.
Samas on positiivse (ellu)suhtumisega see imelik asi, et mingitel päevadel tuleb see jällegi üleni väga loomulikult. Ise ka imestan. Et ma võin olla täiesti koperdav äparduspundar - hilinemas kiirustamas, asjad kas kadunud või tegemata, hõlmad lahti, paelad sõlmes, kõik käsil olev kohe kohe käest pudenemas või määramata ajaks pooleli, korraga siin ja mitte kusagil - ja mul on niisugune totakas naeratus näol, sest ma olen nii elus ja see kõik on tegelt veits lõbus ka ju.
Tead seda, kuidas mõned asjad on nii suured, et neist ei ulatu ümbert kinni võtma. Näiteks joogapall. Või mõne hästi vana ja targa tamme tüvi. Näiteks kunagi maavanaema. Või kokkuvolditud kuhi tekke. Täiega võtaks tervenisti ümbert kinni, aga vaat ei ulatu.
Tead seda, kuidas mõned inimesed on nii suured vägevad, et neid ei jõua üleni armastada. Armastad nii palju ja suurelt, kui jõuad, aga ülejäänuni kuidagi lihtsalt ei ulatu. Ja ega ei teagi, kui palju seda ülejäänut on. Nagu ei näe tamme tüve teist külge. Seal võib eiteamis olla sel ajal, kui sina ühelt poolt end võimalikult püüdlikult mitte piisavalt kaugele tema ümber sirutad. Päris palju jääbki armastamata, sest sa pole piisavalt. Ei ulatu lihtsalt.
Michael, we're not going to fight about this, okay
Paul, I think I told you, I'm a lover not a fighter
Minu see lemmik väljamaa blogi peab juba mõnda aega suurt pidustust avaldades ja taasavaldades lugejate päris (voodi)elu lugusid. Ja see on nii hiigla tore ja kõhe ja huvitav ja veidral kombel haarav, et ma just mõtsin, et üks blogi ei saa enam paremaks minna ja siis see läks.
Sünnipäev kulges üle ootuste hästi. Ses plaanis, et rahet sadas alguses ja õues oli umbes paar kraadi ainult sooja, aga inimesi ikkagi tuli ja isegi laulud saivad lauldud ja mul oli tõeliselt tore ja rõõõõõm.
Kuigi natuke on kiusatus see traditsioon ära lõpetada. Mitte nii palju selle pärast, et ma järgmine kord kolgend saan ja pole enam kohane. (Sest jõe ja lõkke ääres öösel laulda röökida ei muutu kunagi kohatuks.) Vaid kuidagi... tasapisi tahab peale tulla mingi lollakas haavumine. Sest iga aasta on samal nädalavahetusel meeletu kogus igasuguseid teisi ägedaid pidusid ja ma päriselt näen, et mingi täiega äge diskor või pöörane linnastväljas häppening saab olla konkurentsiks minu sünnipäevale ja kuidas te võite ja kui te mind tõeliselt armastaksite, siis seal ei oleks isegi küsimust. Ja seega ma olen vastik. Ja ma ei taha vastik olla. Ma ei peaks ringi käima, otsides inimestelt tõendeid, et nad mind tegelt ei armasta. (Hmm võibolla see seletab, miks osa inimesi kunagi oma sünnipäeva ei pea)
Sest ma sain ju nii toredaid kingitusi ja me laulsime ja rääkisime igasuguseid ägedaid asju ja vahepeal oli nii naljakas, et ma mõtsin, et ma lähen õnnest katki ja pissin naerust püksi ja ma ei saa ühtegi sellest ümber jutustada, sest sa pidid seal lihtsalt olema ja öötaevas ja praksuvad söed ja Kõik See.
Nõndaks. Me vaatame nüüd Teen Titansi multikat ja ma pean uue kohvi tegema ja nende kõrge pihaga pükste lõiked uuesti välja otsima ja üheksani ärkvel püsima (kuigi köha), et juukseid värvida ja lõppudelõpuks võiks ju kunagi selle neljanda GoT osani ka jõuda, piinlik juba.
 |
| teerajal lombis oli konnakudu |
Mis ma viimasel ajal endale korrapäraselt meelde tuletan. Sest tahab meelest ära minna.
Igas asjas on midagi head. Igas olukorras, seisundis, sündmuses, asjade käigus. See hea ei pruugi olla peamine. Ja see hea tolles halvas ei pruugi halba või nõmedat asja pöörata heaks või teinekord isegi mitte paremaks. Millegi hea leidmine teeb seda ainult mitmemõõtmelisemaks või keerukamaks. Sügavamaks. Mul ei ole niipalju vaja mõista, et tegelt on hea. Mul on vaja mõista, et tegelt ei ole ainult halb.
Ja seda head asja on hullult raske teinekord leida. Eriti, kui tahaks üritada mitte olla sarkastiline ('noh, vähemat igav ei hakka') ja üritades mitte oma kogemust tühiseks lugeda ('mõnel inimesel on päris probleemid') ja üritades mitte leida vabandusi enesehävitusse laskuda ('jee, nüüd on mul on põhjus end purju juua'). Ja samas ikkagi leida nõmedatest asjadest midagi head. Selline tore tasakaaluharjutus, sest need teised vastikud seisundid tahavad ilusa puhta positiivse suhtumise asemel peale tulla ja need on mõnel süngemal päeval oluliselt kergemad tulema.
Samas on positiivse (ellu)suhtumisega see imelik asi, et mingitel päevadel tuleb see jällegi üleni väga loomulikult. Ise ka imestan. Et ma võin olla täiesti koperdav äparduspundar - hilinemas kiirustamas, asjad kas kadunud või tegemata, hõlmad lahti, paelad sõlmes, kõik käsil olev kohe kohe käest pudenemas või määramata ajaks pooleli, korraga siin ja mitte kusagil - ja mul on niisugune totakas naeratus näol, sest ma olen nii elus ja see kõik on tegelt veits lõbus ka ju.
Tead seda, kuidas mõned asjad on nii suured, et neist ei ulatu ümbert kinni võtma. Näiteks joogapall. Või mõne hästi vana ja targa tamme tüvi. Näiteks kunagi maavanaema. Või kokkuvolditud kuhi tekke. Täiega võtaks tervenisti ümbert kinni, aga vaat ei ulatu.
Tead seda, kuidas mõned inimesed on nii suured vägevad, et neid ei jõua üleni armastada. Armastad nii palju ja suurelt, kui jõuad, aga ülejäänuni kuidagi lihtsalt ei ulatu. Ja ega ei teagi, kui palju seda ülejäänut on. Nagu ei näe tamme tüve teist külge. Seal võib eiteamis olla sel ajal, kui sina ühelt poolt end võimalikult püüdlikult mitte piisavalt kaugele tema ümber sirutad. Päris palju jääbki armastamata, sest sa pole piisavalt. Ei ulatu lihtsalt.
 |
| ei ole välguga tehtud. kuuskede varjus ongi maailmaga võrreldes nii palju pimedust |
Michael, we're not going to fight about this, okay
Paul, I think I told you, I'm a lover not a fighter
Minu see lemmik väljamaa blogi peab juba mõnda aega suurt pidustust avaldades ja taasavaldades lugejate päris (voodi)elu lugusid. Ja see on nii hiigla tore ja kõhe ja huvitav ja veidral kombel haarav, et ma just mõtsin, et üks blogi ei saa enam paremaks minna ja siis see läks.
Sünnipäev kulges üle ootuste hästi. Ses plaanis, et rahet sadas alguses ja õues oli umbes paar kraadi ainult sooja, aga inimesi ikkagi tuli ja isegi laulud saivad lauldud ja mul oli tõeliselt tore ja rõõõõõm.
Kuigi natuke on kiusatus see traditsioon ära lõpetada. Mitte nii palju selle pärast, et ma järgmine kord kolgend saan ja pole enam kohane. (Sest jõe ja lõkke ääres öösel laulda röökida ei muutu kunagi kohatuks.) Vaid kuidagi... tasapisi tahab peale tulla mingi lollakas haavumine. Sest iga aasta on samal nädalavahetusel meeletu kogus igasuguseid teisi ägedaid pidusid ja ma päriselt näen, et mingi täiega äge diskor või pöörane linnastväljas häppening saab olla konkurentsiks minu sünnipäevale ja kuidas te võite ja kui te mind tõeliselt armastaksite, siis seal ei oleks isegi küsimust. Ja seega ma olen vastik. Ja ma ei taha vastik olla. Ma ei peaks ringi käima, otsides inimestelt tõendeid, et nad mind tegelt ei armasta. (Hmm võibolla see seletab, miks osa inimesi kunagi oma sünnipäeva ei pea)
Sest ma sain ju nii toredaid kingitusi ja me laulsime ja rääkisime igasuguseid ägedaid asju ja vahepeal oli nii naljakas, et ma mõtsin, et ma lähen õnnest katki ja pissin naerust püksi ja ma ei saa ühtegi sellest ümber jutustada, sest sa pidid seal lihtsalt olema ja öötaevas ja praksuvad söed ja Kõik See.
Nõndaks. Me vaatame nüüd Teen Titansi multikat ja ma pean uue kohvi tegema ja nende kõrge pihaga pükste lõiked uuesti välja otsima ja üheksani ärkvel püsima (kuigi köha), et juukseid värvida ja lõppudelõpuks võiks ju kunagi selle neljanda GoT osani ka jõuda, piinlik juba.
Comments
Post a Comment