Rohulolu

P5170180
osa taimi on nii jultunud - kasvavad, kus tahavad

Enamvähem ainus viis, kuidas ma saan õhtul koju tulles veel midagi korda saadetud, on seda kohe tegema hakata. Ilma vahepeal maha istumata. Ilma minutiks paariks hinge tõmbamata. Ostunimekiri tuleb peas või telefonisse valmis koostada juba rongis ja siis kõige tööriiete ja -asjadega otse koduteel poest läbi minna. Kodus asjad maha panna, riideid vahetada, juuksed kinni, vesi keema, nõud pessu, lauad puhtaks, asjad hakkida, värgid korraldada ja koristada ja pakkida ja riputada ja klappida. Pesu ja nõud ja koolitööd ja õhtused telefonikõned ja veel puhastamist, koorimist, koristamist, hakkimist, prügi välja ja kass tuppa ja siis vahepeal on jälle pooled nõud mustad. Need puhtaks ja midagi tule pealt ära ja midagi millegagi kokku ja üks hetk peaks ise ka midagi suhu pistma, et natuke veel püsti püsiks ja teinekord peab seda ka valmistama või blendima või puhastama või hakkima. Kohvi käima panema. Ja vahepeal on laud jälle hunnikute alla saanud ja seda tuleb koristada ja katta. Ja siis on valmis. Siis saab istuda ja süüa ja vääksuvate oiete saatel jalad enda alla voltida ja oehhhh. Siis on kell muidugi enamvähem kolm korda rohkem, kui ma plaanisin, et see on, kui mul kõik teht saab. Ja kui keegi peaks pool 10 köögiuksest sisse astuma, võiks ta kergesti küsida, kas mind on röövitud. Sest kõik on peapeal. Eip. Ma lihtsalt elan siin. See on see, kuidas meil käib.


P5090128
kui sulle tundub, et sa oled ära eksinud, mine veel 80 meetrit ja pööra siis paremale


Ma muutun kohe kärsituks ja kannatamatuks, kui on mingi olukord, kus peaks midagi tegema ja siis inimesed vahivad. Peavad nõu. Helistavad. Või peavad nõu, kuhu helistada. Või vahivad, kas peaks nõu hakkama pidama. Muretsevad ja halavad. Arutlevad ja kaalutlevad. Mul tuleb kohe niisugune rahutu kärsitus peale, et tahaks kõik maailma vait käratada ja asja ise üksinda lihtsalt joonde ajada. Kurat küll. Kaua võib. 
Ma muutun kohe loiuks ja tüdinuks ja tahaks kogu maailmast lahti öelda või riideid rebides ära metsa minna, kui on mingi olukord, kus tegelt pole üldse nii kriitiline ega tähtiski ja siis inimesed kiirustavad. Ruttu ruttu siia sinna, pooljoostes läbi linna ja kiiresti aega raiskamata hetkekski peatumata kõike vahepealset edasi lükates ja vahele jättes vut vut vutt. Aga ma tahan kohvi. Mitte seda kohvi siit, toda teist head kohvi sealt kaugemalt, mis mulle meeldib. Ja mis siis, et me hilineme, ma tahan siin seisatada ja valgust vaadata. Mis siis, et kell on palju, ma tahan seda tänavamoosekandi laulu lõpuni kuulata. Kui tähtis see asi ikka olla saab, küll alustavad ilma meieta siis. Või siis hoopis - ega nad ilma meieta pihta ei hakka. 



P5070110
see on siis, kui on ilus õhtuvalgus, aga mai viitsi oma elutoast kaugemale minna ja teen aknapeal ninatoppivat vanamutti
kellel on fotokas

Kui sa midagi valesti teed või midagi õiget tegemata jätad, siis sa võid end süüdi tunda. Enda süüdi tundmine on nagu osa karistusest. Mitte veel päris terve karistus, aga osa sellest küll. Niiet, kui keegi tahab tulla ja sind karistada, saad talle niiskete silmade ja väriseva (süüdistava) häälega öelda: kas sa arvad, et ma juba piisavalt ei ole kannatanud!!?! Sest sa tunned end süüdi ja see võiks olla piisav. Vähemalt kannatuste osas. 
Samas jällegi - karistus on nagu lunastus. Või nagu andestus. Selline südametu armastuseta andestuselaadne toode. Kui sa saad oma karistuse kätte, oled justkui puhas poiss. Või plika. Karistus kantud, on nagu seda paha asja polekski toimunud. Uus algus. Pattudest vaba. Sest sa oled juba ära karistatud ja sellega on kogu lugu lõpetatud. 
Selle pärast oleks mõni kord isegi lihtsam, kui keegi (suur ja vägev) tuleks ja sulle väärilise karistuse määraks. Sest siis saad sellega tegeleda ja ei pea end enam süüü-üüdi tundma või muretsema, kuidas oma vigu heastada. Kui me räägime lähedastest inimsuhetest, on karistuse saamine, andmine ja kandmine suurepärane viis, kuidas intensiivsete vahejuhtumite või eksimuste või tülide tagajärjel ei saa suhe suurust ja tähendust juurde, vaid muutub hoopis külmemaks. 
Keegi rääkis, et ühes lasteaias kehtestati rahaline trahv vanematele, kes oma lastele järele minnes hilinesid. Selle peale olevat vanemad veel rohkem hilinema hakanud.
Mõtle, kui ma peaksin sulle lihtsalt raha andma iga kord, kui ma sulle kogemata pahasti ütlen. Ei, ära mõtle sellele, kui rikas sa siis oleksid. Mõtle, kui palju ja halvasti ma sulle siis ütleksin.

- Kas ma võin telekat vaadata?
- Aga sul on matemaatika kodutöö tegemata.
- Ma vaatan selle filmi ära ja siis teen. Ma luban.
- No ise tead. Aga kas sa tead, mis juhtub nende inimestega, kes oma lubadust ei pea?
- Tean, tean.
- Mis nendega siis juhtub?
- Nad muutuvad kurvaks.

P5160032
vastu õhtut vastu valgust kiriku varemete vahelt välja

Laulda oskamine või mitte oskamine on olemas ainult siis, kui on olemas õigesti ja valesti laulmine. Kui selliseid asju olemas pole, ei saa rääkida sellest, kas ja kui hästi keegi laulda oskab. Kui laulmine on lihtsalt laulmine lihtsalt selle pärast, et just on niisugune tunne, et tahaks laulda. See ei teeni mingeid eesmärke, ei pea vastama mingitele nõuetele või kriteeriumitele, ootustele või tingimustele. See isegi ei pea päriselt olemasolev laul olema, et seda laulda võiks. Või mis üldsegi on päriselt laul? Kui ma seda laulan, ju see siis on laul. 
Mis viisi sa just ümisesid? - Seda sama.


Ma tahaks tegelt teada, mis maailmas on inimeste arvates normaalne kellegi käest lubadusi välja pressida. Nõuda kelleltki, et see sulle mingi lubaduse annaks. Luba mulle, et sa ei jäta mind kunagi. Luba mulle, et sa ei lähe enam üksinda öösel välja. Luba mulle, et sa oled minuga alati aus. Ma ei saa enne ühtegi asja teha, kui sa oled mulle lubanud, et... Täpselt mis sorti sadistid te olete? Millele te oma suhteid üles ehitate? Ja siis loomulikult saab sellele järgneda seesama sa-ju-lubasid hala. Kõigepealt sunnid manipuleerid survestad lubama ja siis pärast heidad ette. Täiesti jabur ju. Pussita ennast omaette, sa ei pea teisi inimesi enda haavamiseks tarvitama.
Näiteks just hiljuti lugesin seda alkoennetuse lehte, kus õpetati, kuidas lastega joomisest rääkida. Ja seal oli ühes kohas soovitatud käskida lapsel lubada mingi asja tegemise või mittetegemise kohta. Mhmh, ja sellistelt väljapressijatelt pean mina lapsekasvatusnõu kuulda võtma?


Comments