Tuesday, June 16, 2015

So you got the moves but have you got the touch

P6140399
selle skulptuuri juurde hauakivile oli kirjutatud 'armastus ei väsi iial ära'


Jalutasin läbi vihmast läbivettinud mereäärse metsa ja mõtlesin, et see on ikka üks rumal mõte küll - suveks saledaks. Sest mida sa suvel saledana teed ometigi? Suvel kantakse pehmeid laiu lotendavaid heledate lilledega riideid (kui üldse) ja tolgendatakse metsade ja merede vahel. Kohatakse ainult ja ainult neid inimesi, kes sind juba armastavad ja ei vaevuta nondega, kellele peab muljet jätma ja nägu tegema ja midagi muud või paremat või pringimat paistma. Suvel ei pea kandma kontoripükse ega viisakaid ühevärvilisi triikimist vajavaid kleite või ilma aukudeta sukki ega seisma võõraste inimeste ees sirge seljaga ennast targemana näidata püüdes. Saledus ja muud normijanud on nendeks kordadeks, kui me peame kõik ühesugused iseärasusteta korralikud linnainimesed olema. 
Ma ei tea, kuidas sul on, aga mina olen tavaliselt suviti natuke veel rohkem metsistunud kui tavaliselt.


Kõige raskem asi tõe rääkimise juures on tunnistada kellelegi, et sa just üritasid talle valetada. Kui keegi armastavalt ja hellalt sulle lausub, et sa oled aktsepteeritud ja teretulnud ka siis, kui su just pikalt sõnaohtralt jauratud pullikaka ongi puhas vale ja selle peale hakkad sa kontrollimatult seda sama paska veel veenduvuma ja usinama häälega kinnitama, sest omg ni mark. 
- Kas sulle see tekk sobib?
- Jaa see on väga hea tekk, ega mulle need paksud tekid eriti ei meeldigi, see on just suurepärane tekk, alati just sellist tekki tahtnud, nii tore värskendav vaheldus, ma tavaliselt magan paksu tekiga, aga see siin on hoopis teistugune ja hullult tore tekk mulle meeldib aitäh sulle.
- Ma võin sulle teise teki ka tuua, mul on neid mitu.
- Ahhh ära hakka jumala eest ma ju ütlesin juba kui hea tekk see on see on mu lemmik parim tekk maailmas ma olen nõus selle teki eest surema ja solvun südamepõhjani, kui sa hakkad praegu teist tekki otsima isverküll ma tahan just seda esimest tekki mul ongi vaja oma silmaringi avada ja veidi teistsuguse tekiga ükskord proovida ja mul ei ole vaja sulle muret teha ja mis see kell juba on ja mis kenad sussid sul, ma enne ei märganudki.


P6120355
tegin õhtuvalguses selle pildi ja öö poole korraks juhe hetk - kuidas jaani kirik pole ikka veel looja läinud

Mul oli küll tegelt täiega üleni dokumenteeritud plaan suve ja selle samuse puhkuse puhul magada. 
Eile oli näiteks täiesti üks tüüpiline suvepäev. Ei, see ei sisalda umbes ühtegi magamist. Me ärkasime maal ja sõitsime linna ja käisime ühes ja teises poes, et äkki midagi saab (kes teab, millal Kivi pagaris kilupirukaid päriselt on ka, võib mulle vihje saata) ja siis sõitsime põrinal teise linna. Olin ühe lapse sünnipäeval kogu asjalikkuse skaala ulatuses igati sünnipäevaline - kritseldasin aaretejahi jaoks kaarte ja rüüpasin rahumeelselt kohvi ja passisin peale, kui vorstid ära kõrbesid. Siis koju jõudes, kui see sama puhkuse ja suve päev veel jätkuvalt kestis, oli mul äkitsi kaks last, keda arvuti õnneks hoidis ja siis ma tegin süüa ja täidetud mune ka. Sest keegi (mina nigunii) oli suures usinuses meile külmkappi tassinud muudkui värskeid talumune ja kui asi jõuab juba neljanda karbini, tuleb midagi peale hakata. Söötsin lapsed ja koristasin umbes kuuenda tiiru seda sama kööki ja voltisin pesu ja olin kõik laip. Pärast enda patsutamist ja tupsutamist kogu oma tubliduse eest vaatasin ikkagi ühe osa Orange is the New Black ja surfasin veebiavarustes ja niisama. Ja siis kui mul just oli täpselt selline tunne, et läheks juba eile ära voodisse, vaatasin oma postkasti ka. Mis loomulikult päädis ootamatult suure koguse negatiivse stressi tulvaga ja mõttetu vihastamisega ja selle juures pigem viisakate vabandavate pole-minu-süü kirjade kirjutamine oeh. Võtsin raamatud kaasa ja läksin teki alla rahunema. Poole üheni vahtisin juhmil pilgul 9gagi ja siis lubas juba magada küll. 

Mis ma sellest samusest blogimaailmast mõtsin, on mu lühike loetelu põhjuseid, miks ma kellegi blogi loen. Servapidi kattuvad põhjused, mida võib kasutada kategooriaid luues aga milleks. 
Üks - ma tean seda inimest ja tahan teada, kuidas tal läheb ja mis ta teeb. 
Kaks - ma teadsin seda inimest kunagi, aga me enam ei tea või ei suhtle, aga ma loen ta blogi edasi, sest ma olen uudishimulik poolvõõraste inimeste ellu oma nina pistja. 
Kolm - see inimene kirjutab jõle hästi ja ma lihtsalt üleni armastan teda selle pärast, kuidas ta keelt ja sõnu liigutab, millest iganes tal jutt on. 
Neli - tal on huvitav elu. Neljal on alamkategooriad - ühed on need, kellel on põnev elu, sest nad on põnevad inimesed ja mõtlevad ja teevad ja loevad põnevaid asju ja teised on need, kellel on põnev elu, sest nad tõmbavad endale igasugust mitmeküllast sitta kaela ja siis kirjutavad sellest avalikult internetti ja popkorn. 
Viis - meil on mingi virtuaalne seos (lingid, kommid, ühised kujuteldavad sõbrad) ja meil on mingis mõttes sama laine ja isediagnoositud teineteisemõistmine ja mul on hea neil silma peal hoida, sest nad on nagu mu tagavaraõed. Või mõnel harval puhul vennad. Ja veel harvemal puhul ma isegi ei tea.
Lisaks terve posu kohti ja asju ja inimesi, mis lihtsalt inertsist mingitel unustatud põhjustel voolavad mu Feedlysse sisse ja mõni voog on juba kutu ja mõni jälle ärkab teinekord ja hirmus tore. Ekstraboonus Feedly juures on tema suutlikus üles korjata ka hiljem kustutatud postitusi ja ma natuke rohkem armastan neid inimesi, kelle kesköist enesehaletsust või joobnud (joovastunud) endast väljumist mul oli võimalus lugeda, kuigi hommikuks on postitus kustutatud. Mingi kummastav intiimsuse maik on sellel.


P6100214
mulle kiilid meeldivad, sest nad on nii edevad ja lasevad lilleõiel kekutades objektiivi endale hästi ligi

Need aju ja muud inimbioloogiat uurivad teadlased ütlevad, et seks (või orgasm?) tõstab kehas nende hormoonide hulka, mis meid teiste inimeste külge seovad. Selline kosmiline ühes ja üheks olemise tunne ja too äkitselt peale tulev teadmine, et sa oled täpselt seal, kuhu sa kuulud - see on lihtsalt su hormoonisupp tegemas, mida ta oskab kõige paremini. Või vähemasti väga hästi.
Aga mis mina mõtlesin, on hoopis need teised korrad, kui üks asi juhtub või saab tehtud ja selle tagajärjel tabab osapooli niisugune tohtu kokkukuuluvustunne ja peaaegu et hakkagi otsast seda armastuseks nimetama. Osaliselt läheb selle teema alla oletus, et teatud küsimustele kellegi seltsis ära vastamine teeb meiega midagi ühtesiduvat. Korduvalt olen ma tundnud äkitselt peaaegu ebamaist õrnuse ja hoole tulva, kui olen pidanud kellegi pisaratele tunnistajaks olema. Ja see sama tunne nende kustutatud ööpostitustega. Nagu pärast orgasmi hingetuna kellegi kõrval lebades äkitselt - aga kuidas ma ei armasta teda pärast kõike seda?

Ma teadsin ühte teadlast, kes teadis, miks pilved seda värvi on ja kuidas vihm tekib ja kuhu lähevad tuuled ja mis meisterdab lumehelbeid ja üldse seda taevast värki. Kui ta oli mulle jälle ühe järjekordse imelise loodusnähtuse rahulikult lihtsa füüsika abil ära seletanud, küsisin ma, kuidas on tema suhted jumalaga. Et kui ta teab, kuidas ja kust see kõik fantastiliselt imeline värk tuleb, kas see ei tee teda skeptiliseks ja ei võta ära temalt võimet imestada ja millessegi suuremasse uskuda. Ja ta ütles, et seda enam ta imestab ja usub.

P6100271
eks need redelid ju ronimiseks olegi



Ühelt poolt tahaks mitte kellelegi rääkida, kui tore juuksevärv on henna, sest siis ma saaksin olla nagu ise üksinda selle salajase retsepti omanik ja olla kõigi meeliülendavaks imestuseks nõnda kauni karvkattega.
Teiselt poolt tahaks seda lihtsalt hommikust õhtuni ülistada ja kiita, sest see on lihtsalt geni-aalne. Niisiis. Mittetäielik (kas mul iial teistsuguseid ongi?) loetelu põhjustest, miks henna on parim juuksevärv terves ilmas:

  1. See ei kulu maha. Mingi värk mingite keemiliste protseduuridega, ma pole süvenenud. Aga on enamvähem tehniliselt võimatu maha kulutada hennat. Ma olen igasuguseid pool ja täis püsi värve proovinud ja nendega on lihtsalt lõputu nüridus. Iga natukese aja pärast peab üle värvima, sest juuksed ei püsi värvis. Ja kulunud juuksevärvi võluvalt välja kandmine on paras pähkel.
  2. See ei määri rätikuid ja padjapüüre. Noh, värvimise protsessi jooksul määrib piisava lohakuse juures umbes kõik ära. Aga pärast seda on puhas. Saab valget kraed kanda ja heledaid dressipluuse ja puha. Ja ma tean täpselt seda poevärvi ängi, kus kõik peaga seotud esemed on rikutud, sest juuksevärv lekib. Rääkimata õõvastavast pesuveest, mis keemiavärvidega umbes esimesed n korda tekib.
  3. Näeb päris välja. Mul tedretäpid ja sinised silmad ja kahvatu nahk juba on. Punased juuksed on lihtsalt kõik mõeldud olemine selle juures. Mitte et loomuliku juuksevärviga olemine on iial olnud üks mu vaheeesmärkidest. Aga see on tore boonus.
  4. Teeb juuksed tugevaks ja rõõmsaks. Ma ei tea kuidas ja miks, aga teeb. 
  5. Ja kõige tähtsam põhjus - see värv on niiiiii ilus. Sellel on kõrged läiketoonid, mis on selline jahe oranžikas ja varju jäävad toonid, mis on sellised tummised soojad ja sünged. Saab juuksed lahti lehvima jätta ja on kaunidus ja saab juuksed patsi punuda, on ka kaunidus ja üldse üldsegi.

Nõndaks. Ma nüüd panen mõned ürbid selga ja lähen linna pääle litutama.

2 comments:

  1. Sa oled mu salaõde.
    Mitte et sa juba ei teaks seda, sest olen enda juures (oma blogis) seda korduvalt öelnud. =)

    ReplyDelete
  2. Mismõttes keegi teine ei kommenteeri? Mis ma pean siis ise mitu korda, kui on nii hingeminev?
    Mulle ka nt henna meeldib. Juuste peale pole pannud teist viimastest katsetest basmaga saadik, nt 4 a tagasi, sest ma läksin tumedajuukseliseks vahepeal. Aga neid teisi karvu võiks küll sellega värvida. Varsti.

    ReplyDelete