She never stumbles. She's got no place to fall.

Kõige vaevalisem kurnavam ja raskemini järeletehtavam asi lapsevanemluse juures on seesama argipäev. Isegi, kui sa saad toime kõikide nende üksikute suuremate sündmuste ja juhtumistega ja tähtsate kaalutletud otsustega, see on hoopis teine kui saada toime sellega, et on hommikud ja ööd ja söögikorrad ja asised asjad, toad ja pesu ja kool ja harjumused ja kõik lihtsalt ööpäevaringselt vahet pidamata lakkamata aastaid järjest sinust lahutamata.
Vahetasin wifi parooli ära ja tegin ettepaneku minna poodi maasikaid ja šokolaadi ja pelmeene tooma ja et teeme hommikusööki ja ühiselt seda ägeda retsepti järgi magustoitu ja nii. Tüüp läheb jalgu trampides oma tuppa, sest maailm on ülekohus. Ilmselgelt.


P6280139
osa matkaradu on varustatud silmadega

Mul on lihtsalt ühtlaselt hästi vabad (kohtumiste, sõitude, ürituste vabad) päevad juba teine reas ja kolmas ka kohe tulemas. Vabad päevad on väga imelikud asjad. Sest esiteks ma tuvastan niisuguse kõikehaarava viitsimatuse, et iga tegevus tundub nagu meeletu eneseületus. Näiteks praegu. Mul on köögis kohvi. Ma võiksin püsti tulla ja selle omale tassi valada (tassid puhtad isegi) ja siis seda rüübata. Aga ma ei viitsi. Ma vaatasin juutuubist oma juutuubereid ja tundsin, et ma olen ultra tubli pärast igat videot tagasi videolisti pöördudes ja järgmist valides. Nipalju tööd saab tehtud, oehh. Teiseks ma tuvastan ses niisama logelemisolekus olles niisugusi pikkkkki keeeeerulisi dilemmasid, miks ma midagi teha ei võiks. Näiteks võiks iseenesest ju oma jalalabadel hennamaalingut uuendada. Nigunii kogu aeg paljajalu või rihmikutes, nii tore kekutada ja harjutamine teeb meisterdajaks. Aga samas ma ei saa hennat praegu teha, sest ma võib-olla tahan muru niita ja muru niites saavad jalad alati poole sääreni murumärjaks ja roheliseks. Niiet võiks muru niita kõigepealt. Aga praegu on nii kena vaikne, kõik normaalsed inimesed on kas tööl või järves ja jõle ebaviisakas oleks kuuldekaugusel ainus põristaja olla. Seega peaks veel ootama selle niiduki asjaga. Peaks tegema süüa, näiteks neid mune peekoni ja suvikõrvitsaga muffinivormi sees. Aga ma ei mäleta, kas mul on see hästi hea muffinivorm, milles seda tehakse, või see oli kellegi teise köögis. Ja siis peaks poes käima. Aga ma isegi ei viitsi praegu köögi kappi kolistama minna, et selgitada välja, et mul ikkagi pole seda vormi. On ühed teised vormid ja nendega saaks ka, aga siis pole ju probleemi ja peaks juba kohe poodi minema ja kohvi peaks ikka enne ära jooma... Täiesti igasugune inerts ja ainult vaevunauditav lojaalsus diivanile. 

Teine täiesti röögatu mure, mis mind juba nädalaid juba enne puhkust vaevas ja vaevab üha - ma ei viitsi sarju vaadata. Ma venitasin GoT viimase kolme episoodiga nii kaua, et kõik inimesed olid juba üle saanud, et hooaeg lõppes ja et nad on traumeeritud ja et nende silmad on koledaid asju pidanud tunnistama. Ja neist asjadest üle saamine võtab inimestel aega, eksole. Ja ma muudkui ei suutnud leida aega nende osade vaatamiseks, sest kogu aeg oli midagi hoopis toredamat või paremat teha. Sest päris elu oma päris inimeste ja päriselt lõhnavate katsutavate maitsvate asjadega on oluliselt kütvam kui mingi hämar fantaasia, mis põhjustab mulle ainult kiindumusraskusi, sest iga asi, mida ma armastan, kistakse mul sadistlikult käest ja kes see inimene veel oli ja mikkkkkksss nad nii palju räägivad ja oehhh. Aga sotsiaalne surve ja ikka peab end kokku võtma ja sarjamaailma asjadega end kurssi viima.
Sarnasel teemal suurepärane Idea Channeli video siia otsa, agapalun.

Ma täpselt ei tea, miks kirjutamine ei lähe viitsimatute asjade alla. 


P6260094
üleni vapustavad talveaia varemed


Alati, kui keegi jagab mingit toitu või retsepti ja mainib sinna kõikide heade asjade (maitsev, ilus, toitev, suussulav) juurde, et see on ka väga tervislik, keeran ma kõikidelt teistelt kiidusõnadelt kohe kaks pügalat maha. Vähemalt kaks. Ah et tervislik? No ju ta siis väga hea ikka ei maitse. Sest kes sööb mingit asja selle tervislikkuse pärast? Ju see asi on imemaitsev ainult selle kohta, et tegemist on tolle va Tervisliku Toiduga. Nigunii on see Kõikide Toitude Skaalal siuke enamvähem pigem keskmine. Ainult veits maitsvam kui, ütleme, näiteks mahepõllunduse tigude poolt auklikuks mugitud spinatilehed oliiviõliga.

Mul on viimastel aastatel olnud see elu, et osa maasikaid lähevad sügavkülma, et pärast, kui maasikaaeg otsa lõppeb, on hea võtta. Ja iga aasta ma külmutan neid maasikaid nii, et nad külmuvad omavahel kokku selliseks suureks maasikamustriliseks jäätunud klombiks ja kui ma tahan sealt midagi hiljem tarvitada, pean ma terve portsu üles sulatama. Niiet see aasta ma katsetan seda nõksu, et maasikaid tuleb natukese kaupa alguses assortiikommi karbi lahtrites külmutada ja siis need üksikud jäätunud maasikad karpi valada. Pärast hea just jao pärast võtta ja pihutäie maasikate isu ei tähenda sulamist ja võimalikku hukku tervele karbile. Eks paistab, mis mu muidu väga leidlik igale poole jäälosse ehitav külmkapp sellest arvab.



P6250047
osa kive on ilusti riiulis juba


Ajee. Pumpasin rattal kummid täis, sõitsin läbi linna kolm poodi, kuni lõpuks leidsin ühe, kus müüakse seda kookospiima, mis ma armastan. Tegin neil rahulikult terve riiuli tühjaks ja ostsin kassile mingi mänguasja ka, mille tarvis pole ta ilmselgelt piisavalt arukas, nagu kodus selgus. Poe ees vestlesin pikalt ühe pudelikorjajaga, kes jagas mulle Berliinis ellu jäämise nõkse ja oma elamusi eelmistest kordadest, kui ta seal käis. Püüdsin tiiruga kaugemat poodi otsides ära ka eksida, aga see suvakas tänav, mille ma valisin, viis enamvähem selle poe kõrvale. Niiet kõik oluliselt rohkem bueno, kui tahtagi oskaks. Nüüd on asjad ahjus ja Päevakajas just öeldi, et Lääne-Eestis sajab. Eks ma siis kissitan akna suunas silmanurgast ja püüan mitte liiga vara juba eile ärakuivand pesu ära korjata. 
Niitmine-šmiitmine. Muru ongi selleks, et see võiks kasvada.

Oo, muruga on mul üldse iseäralikud suhted. Näiteks ma üleni jumaldan seda Eesti niitude liigirikkust ja minu jaoks on igasugune ime, et mul saab ka väiksema hoovilapi peal kasvada igasugust vähem ja rohkem haruldast kraami. Võib-olla tuleb mu rõõm sellest, et ma veetsin vähemalt pool oma mäletatavast eelkoolieast, küsides iga natukese aja tagant: "Mis selle lille nimi on?" Või siis ma kujutan ette, et igasuguste keeruliste põhjuste leidmine oma töö halvasti või üldse mitte tegemiseks, näitab Hinge Sügavust ja Isiksuse Värvikust ja seega peab oma ettekäänetega eputama.
Niisiis lähen mina niidukiga rahulikult, vaja niita, muidu naabrid kaebavad, nõnda tubli, reegleid tuleb järgida ja siis... osi! Mul kasvab õues osi. Sõidab niidukiga ümber. Lähme siis edasi niidame niidame - appikene, tulikad ju! Teeb tulikate ümber väärika ruudu rööpküliku trapetsi-laadse. Peaks iseenesest võib-olla seda habenelkide peenart rohima, aga seal kasvavad mingid kellukad. Nokkisin üle pojengide kasvanud õitsvad naadid ära ja siis vaatasin neid kurvalt - nii ilusad valged õied, pojeng ongi juba närbunud, saand siis seda naati sinna õlmitsema jätta... Üks aia nurk oli vahepeal lihtsalt hambuline džungel, sest nõges ja ohakas tahtsid üle pea kasvada. Aga seal olid ka piimanõgesed ja need on toredad. Pealegi, kui ma läksin seda platsi lõpuks lagedaks rohima, selgus, et ohakate all kasvasid kogu selle aja mingid ammused maasikad.

P6270129
mida? täiega peenar ju
Mis ma veel tahtsin täiega reklaamida, on üks raamat, mida ma loen. Boy, Snow, Bird - Helen Oyeyemi. Kui sul õnnestub seda raamatut hakata lugema, ilma tutvustavat teksti lugamata, siis on veel ägedam. Mina natuke kuulsin ette ka, millele ta sihib või mis point, aga ikkagi on hullu äge. Seda kirjanikku ma nägin Head Read festivalil ja ta mulle üleni meeldis. Nii tema eriti tasane veidi tütarlapselik olek kui tema viis kõikide küsimuste peale vastata põmst: ei, see on vale küsimus. Kõik rassi või või sugu või tema raamatute oletatavat õudust või depressiooni või lapsgeenius olemist puudutavad küsimused läksid sinna kategooriasse. Lihtsalt ei. Millest iganes me omaarust oleme aru saanud, me oleme arvatavasti valesti aru saanud, asi on hoopis muus. See autor on hoopis muu. Ja tema raamat ka, üleni tore täiesti imelik ühtlaselt üllatav ja värskendav ja veidralt nauditav. Ma lingiks siia seda intervjuu videot ka, aga neid vist pole veel üleval, niiet.

Pingutasin mis ma pingutasin, aga ei tule täna rohkem mõtteid. Mul täiega oli igasugust vatramist just alles värskelt, aga need on kusagil mujal. Eks siis, noh, teadküll, mõni teine kord.

Comments

  1. Näh. Aga näiteks avokaado teeb ju iga toidu poole maitsvamaks ja on tervislik ka. Või need samad maasikad. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. See tervisliku toidu mõiste on mulle üldse natuke vastumeelne. Sest ega avokaado või maasikas pole iseenesest tervislikud. Neis on mingeid asju, mida organism vajab või hästi omastab või misiganes metabolistiline sõna siia käib ja neid kasulikke asju saaks muust toidust ka. Kui tahta. Maasikas või avokaado on menüüs selle pärast, et need on hiigla nämm lissalt.
      Et avokaado (tervislik või mitte) ei tee sööki selleks õud-halvaks tervisetoiduks. Aga kui sa nikerdad mingi toidu kokku ja pakud seda mulle argumendiga 'tervislik', siis ma parema meelega pistan arvatavasti maasikaid. Või midagi muud. Mis on eelkõige hea.

      Delete
  2. Ma hakkasin mõtlema, et minu peas on "maitsev" ja "tervislik" praktiliselt sama asi. Mul on veider irratsionaalne veendumus, et mis tahes häda ja tõve vastu on parim asi süüa just seda õiget asja, mis selle häda ja tõve vastu aitab. Ja siis lähen ma kapi ette või toidupoodi ja hakkan tuvastama, mis asi see õige asi peaks olema. Kriteerium on "kas mul on praegu selle järele isu"; kui ma saan aru, et vat nüüd just on mul selle asja isu, siis ma järeldan, et ju siis on tervislik. Ja "mul on selle järele isu" on pmst sama, mis "maitsev".

    Kunagi oli mul mingi söögitoruvalu, mille ajal mul oli isu peaaegu ainult lagritsa järele, no ja siis ma sõin seda ja jumala eest, see oli üks asi, mida ei olnud valus süüa. Ja muude asjadega samamoodi. Vähe ei kujune siis veendumust, et "mulle maitseb praegu" = "tervislik".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle on siis kasulik juua kohvi =)
      Sobib!

      Delete
    2. a vat liialduste vastu ei aita see maitsemeeleloogika kuidagi. ma astun alatasa sellesse ämbrisse, et kui esimene kohv maitseb hea, siis teen uue, lootuses, et see on sama hea. peaaegu kunagi ei ole. või et kui mul on praegu peki-isu, siis pean kohe kõik peki korraga ära sööma.

      Delete
    3. Aga äkki nüüd on selle intervjuu video üleval?

      Delete
    4. Kaevasin. Ei ole üleval. On eelmise ja üle-eelmise aasta videod siin: https://arhiiv.err.ee/seeria/kirjandusfestival-headread/kultuur/31 Äkki siis lõpuks jõuab arhiivi see ka?

      Delete

Post a Comment