Tuesday, July 14, 2015

Still a little bit of your song in my ear

P5290002
valgus on piimjas

Tuterdasin täna mingis väikeses toidupoes oma organiseerimata ostunimekirja järgi ja seal oli kamp teismelisi. Teismelised teismelisid ka suht suvalt piki poodi ringi, naersid ja lollitasid ja olid mureta lapsuksed. Ja siis ühe nende naerupahvaka peale ma järsku tundsin seda vastikut tuttavat tuiget rinnus. See oli hästi hästi korraks. See polnud peaaegu päriseltki. Ma tulin sellest kohe välja. See oli nii korraks, et ma ei jõudnud selle jooksul ühtegi mõtet ega sõnagi mõelda, aga kui seda tahta sõnadega edasi anda (sest miks ma siin kirjutan, eksole), siis see õrn vastik tuttav tuige rinnus oleks kokku võetav umbes selle vastiku tuttava sisemonoloogiga: "appi ma ei taha siin olla, ma loodan, et nad mind ei märka, äkki ma lähen teise poodi, peaks siit kiiresti kaduma, teesklema, et ma ei näinud neid, miks nad praegu siin peavad olema, miks ma ei saa rahus oma asju ajada, kuhu ma end peita võiksin, parem mitte sinnapoole vaadata, ega nad mind ei märganud..."
Huvitav, kas kõik kunagi süstemaatiliselt (kooli)kiusatud lapsed selliseid tuikeid saavad. Ja päris äge oli jälgida, kuidas ma selle mini-olematu-pisi hetke jooksul tahtsin kohe vastavat kehahoiakut ka võtta. Enne, kui mulle uuesti meenus, et need on mingid võõrad nolgid, kes ei puutu minusse. 
Analoogne oli mu esimene talv Tartus, kui ma pidin endale teadliku kordava veenmisega selgeks tegema, et ma võin küll lumesõda mängivatest poisikestest mööda kõndida ja nad ausõna ei viska mind lumega, sest nad ei puutu minusse ja mina ei puutu neisse ja nad ei tunnegi mind ja mul ei ole midagi karta.

Tuli mulle meelde seoses mingi teise või umbes tuhandenda asjaga, kus igati mõistlik nõuanne oleks: ära tee välja. See on minu jaoks peaaegu täiesti võimatu teostamatu nõuanne. Ära tee välja, minueesel. Kuidas ma ei tee välja asjadest, mis mind häirivad või mida ma kardan või mis minusse kuidagi kolmandat moodi mõjuvad. Näiteks kiusamise vastu oli see pigem kasutu, sest ma olen avatud raamat ja reetlike miimikate esikaanestaar ja mitte välja teha üritamine tähendab minu puhul väga sitta teesklust.
Teine on lapse jonn. Lapse jonnist mitte välja tegemine on minu jaoks tehniliselt võimatu. Ja mida rohkem ma üritan mitte välja teha ja rahulikult oma kohvi juua või meeldivat vestlust jätkata, seda kurnatum ja närvilisem ma olen. Ma kujutan ette, et tähelepanelikum inimene saaks kõrvalt vaadata, kuidas mul pool nägu tõmblema hakkab, kui ma üritan mitte välja teha, kui ma samal ajal tahaksin karjuda ja trampida ja asju loopida ja mõnda last raputada ja võimalusel ka seda loopida ja trampida. 
Kuigi mul tegelikult on küll olemas teatav enesejuhtimine ja meele tasakaalustamise tööriistad ja ma tulen suurepäraselt toime tervest müriaadist asjadest mitte välja tegemisega. Ja kindlasti me leiaksime, kui hästi kaevuda, mõne asja, millest ma varem tegin välja, aga nüüd enam mitte. Lihtsalt, juba valmis endast väljas olekus on mitte välja tegema hakkamine liiga suur samm. Ja seega kasutu nõuanne.

"A kas sa oled mõni kord proovinud mitte olla masenduses?"


P6100184
silmitsev puu


Kunagi ammu keegi rääkis mulle, et üksik laps olemine mõjub kohutavalt ja parandamatult inimese psüühikale. Sel rääkijal oli muidugi sel ajal elukaaslane, kes oli olnud ainus laps ja kes kurbuse või murdumise hetkedel laskus nendesse lohutamatutesse 'ma olen nii üksi ja keegi ei saa mind aidata ja sellest ei ole pääsu ja ma pean ise toime tulema' monoloogidesse. See tegi mind väga murelikuks, sest mul omal on ainusündinud poeg ja mõtle, kui tema ka ja appi kui jube, mis saatuse ma olen oma lapsele loonud. Kuni ma ühel hetkel avastasin, et ka mina laskun nendesse monoloogidesse ja mina olen suurest perest. 
Ma arvestan, et ma pean ise toime tulema. Mõni kord põhjustan inimestes igasugust üllatust, et ma neilt abi või teenet ei palunud ja mulle ei tulnud see pähegi, sest ma olin oma autopiloodil, kus peab ise oma asjad aetud saama ja ise juhtima kõike ja ise kõik ära korraldama. Võib-olla see tuleb mu loomusest (või mu jäära-loomusest, höh höh), aga mul läheb kõik kohe allergiliseks, kui mulle tähtsad asjad jäävad sõltuma mingite teiste suvast ja tujudest. Võib-olla mul on piisavalt palju kordi vaip jalgade alt tõmmatud, et ma enam vaipadele ei astu. Võib-olla ma pean end kõikidest teistest nii palju paremaks, et ma saan tegelikult lõpuni usaldada ainult oma enda korraldatud ja tehtud sooritusi. Võib-olla see iseseisvuse jutt on muinasjutt, mida ma endale jutustan, et paremini toime tulla oma üldise kalduvusega abi vajada.

P5010195
kõikidest mahajäetud kohtadest ja hüljatud majadest ja varemetest üks veidramaid üllatajaid on see, kui koht ei ole lõpmatuseni segi pekstud ja tühjaks varastatud. et on lihtsalt hüljatud ja kõik. on ära mindud ja pole tagasi tuldud ja keegi teine pole ka tahtnud tulla ja kõik on sinna paika jäetud. see bensiinijaam on üks selline. aga on olnud teisi ja suuremaid objekte ka ja selline segipeksmata tühjaks varastamata hüljatus on mingis mõttes veel kõhedam


Ma ei tea, kuidas sul on, aga mina küll kuulan aeg-ajalt öösiti Damien Rice'i vanu albumeid uuesti läbi.



---


Aga mis nõu sulle kiusamise vastu anti? Kas see aitas?

22 comments:

  1. Kas kõik kiusatud lapsed - ei tea, aga mina küll. Emajõe pargist läbiminek on alaline vapruseharjutus, sest seal nad on, Treffneri kuju juures.

    Sama lugu lumesõjapoisikestega.

    Siis tuleb ikka meelde see lugu hiirest, kes arvas, et küll tal oleks julge, kui ta oleks tiiger. Aga tiigri kehas oli tal veel raskem kassi eest urgu peitu joosta. Ma üritan küll end veenda, et ma olen päriselt täiskasvanud, mitte ainult sellises kehas. Ja teisest küljest tuleb end vahel veenda, et kui see on ka päriselt minu keha, siis see on ülepea piisavalt OK keha, millega avalikus kohas ringi käia, sest ega siis ainult teismelised ja lapsed pole hirmsad ja ohtlikud, vaid inimesed üldse.

    mis nõu anti? mitte mingit, sest ma ei rääkinud sellest kellelegi. esimest korda julgesin rääkida seitsmeteistaastaselt mõnele teisele samasugusele, kes miskipärast julgesid rääkida ja nende rääkimisest sain aru, et nad ei mõista seda nähtavasti hukka, järelikult neile võib. n.ö normaalsetele inimestele - esimest korda üle kahekümnesena ja ka siis suure hirmuga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga miks sa siis ei rääkinud? Kas selle pärast, et see oli hästi piinlik? Või sest sa tundsid ise end juhtunus süüdi?
      Ma vist ka alguses hästi pikalt ei rääkinud või rääkisin ühtesid juhtumeid, aga teisi mitte. Näiteks, kui ma olin veendunud, et olen ise rumal olnud ja need asjad ise endale kaela kutsunud, siis ma parema meelega isegi ei mõelnud sellest. Aga kui mulle oli ilmselget ülekohust tehtud, siis rääkisin, sest selle eest sai mõnes kohas palju ahhetavat tähelepanu.

      Delete
    2. ma ei oska sellele küsimusele midagi targemat vastata, kui et "ma ei tahtnud, et keegi teada saaks".

      kui ma üritan lahti koukida, miks, siis tundub, et ma pidasin seda fakti piinlikuks jah. selline häbiplekk.

      vanematele rääkimist takistas kindlasit ka see, et "siis nad hakkavad ju muretsema" või "siis nad kurvastavad".

      Delete
    3. Notsule lisan "mina ka, mina ka".

      Delete
  2. vbla on see mitterääkimine samuti osa "ma pean üksi toime tulema" ettekujutusest. ja ka ma ei ole üksik laps.

    ReplyDelete
  3. Muide, ükski USA president pole olnud oma vanemate ainuke laps.

    ReplyDelete
    Replies
    1. A huvitav, kui palju USA presidentide eakaaslastest ja sama sotsmajandusliku taustaga meestest on yksikud lapsed. Ja kas 'oma vanemate ainuke laps' arvestab bioloogilist või yhes leibkonnas võrdsetena yles kasvamise seost nende teiste lastega.

      Delete
  4. Tuigete jaoks pole isegi süstemaatilise kiusamise kogemus vajalik. Ma jäin lapsena kamba paugatajate teele, siiani tekib mõnikord (õnneks küll väga harva) kampadest möödudes automaatselt "see kehahoiak" ja tunne, et nüüd nad panevad jälle selle asja mu kõrva ääres lõhkema ja naeravad rämeda häälega.

    Emale rääkisin tookord, ta soovitas vastu paugutada... Ta ongi mul selline silm-silma vastu tüüp. Ma ei kujuta ette, kuivõrd võiks see nõuanne aidata kiusatavat.

    ReplyDelete
  5. Minu 30-ndates vend tõmbab praegugi pea õlgade vahele ja pöörab hirmunult pilgu kõrvale, kui peab poiste või meestekampadest mööda minema. Tema psüühika on koolikiusamise tagajärjel pöördumatult kahjustunud... Me keegi ei mõista seda, miks ta ometi midagi kodus ei rääkinud... Jube kurb on.. Keegi meie peres ei osanud midagi sellist kahtlustada. Või ei vaevunud analüüsima, miks ühtäkki poiss enam koolis ei taha käia ja on kaotanud igasuguse huvi õppimise vastu.

    Vaatan oma elukaaslast ja julgen öelda, et ega see üksiku lapse teooria jah hästi paika pea. Hoolimata sellest, et kasvas ilma õe-vennata pole temal küll neid melanhoolseid sisemonolooge ja üksiolemise-maailmavalu läbielamisi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Niipalju, kui mina oma koolides neid mustreid jälgisin, siis tavaliselt ikka kiusati kõiki ühe pere lapsi. Või ei kiusatud ühtegi. Et huvitav, kuidas sina siis pääsesid.

      Delete
    2. mu väikevend väidab, et ka tema suhtkoht pääses. st vahel kiusati, vahel kiusas ise, olukord, mida on vist peaaegu kõik lapsed kogenud. tema väidab, et kõige hullemad lapsepõlve-vägivallamälestused on hoopis meie linnaosast, kus pätimate laste vahel käisid enam-vähem gängisõjad ja kuna tema ei olnud üheski gängis, siis ohustasid teda mõlemad pooled. noist lastest saanud päris mitmest suurest peast päris kurjategijad.

      Delete
    3. Vend käis minust 2 klassi tagapool, ni et jah samal ajal samas koolis ja ometi läks nii, et teda kiusati, mina pääsesin. Meil oli tore klass, mõistlikud inimesed. Ma ei tulnud selle pealegi, et meie koolis võiks sellist kiusamist olla ja veel vähem selle peale, et minu vend selle all kannatab.
      Ta seniajani ei ole kõigest rääkinud, aastate jooksul on siiski üht-teist hakanud välja tulema. Peamiselt noriti vist välimuse kallal (kõrvad, kahvatu nahk...). Erit nõme on see, et need samad norijad olid tema kunagised lapsepõlvesõbrad. See võib ikka rämedalt haiget teha, kui ühel hetkel keegi nendest on lihtsalt otsustanud, et selle inimesega enam ei suhtle ja teised joonduvad selle ühe järgi. Olla sedamoodi tõrjutud.. Oehh.
      Kusjuures, üheks kiusajaks oli ka üks õpetaja, kes oma hoolimatu ja külma suhtumisega on vaat et hullemagi jälje jätnud kui need tohlamitest klassikaaslased:(

      Delete
    4. jah, sellised asjad loevad: kui satub kogemata kombel tore ja toetav klass kokku; ja millised on õpetajad, kes sellele klassile satuvad.

      Delete
  6. mind peksti aint sellepärast, et ma mölisesin liiga palju. ma arvan, et seepärast. aga see ei muutnud mind, seega ei kiusatud mind piisavalt.

    aga tänaval poistekampadest möödumiseks ma mõtlesin ise välja töötava abivahendi. siiani kasutan, igaks juhuks. enne kambale lähenemist kujutad ette, et neid ei ole olemas, täiesti tühi koht. loomulikult ei tohi sinnapoole vaadata ka. või kui on väga hea fantaasia, siis võib vaadata nii, nagu seal poleks kedagi. väga hästi töötav vahend. mitte end ei tohi nähtamatuks vms mõelda, vaid neid teisi. neid pole lihtsalt olemas, vähemalt mitte minu maailmas. kui mul pole tuju mõne joodikuga lobiseda, aga ta on kogemata minuga rääkima tulnud, töötab seesama. kaua sa räägid inimesega, kes on seda nägu, et sind pole olemas. see ei ole mitte ükskõiksus, vaid teiste nähtamatuks muutmine nii, et sa näed, mis nende selja taga on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. huvitav, äkki täiskasvanuna see tõesti töötaks.

      lapsena ei töötanud, sest kui ma tegin näo, et mölisejaid ei ole olemas, siis nad pingutasid, noh, füüsilisemalt, et ma ikka paneks tähele. et kui mölisemisele ei reageeri, siis äkki jala tahapanemisele või löömisele või asjade äravõtmisele reageerib. ja mingist hetkest alates on ikka keeruline jätkuvalt teha nägu, et "mul ei olnudki seda pinalit/vihikut/õpikut kaasas".

      Delete
  7. Ma arvan, et see "ära tee välja" tähendab tegelikult "jõua seisukohale, et see pole tegelikult oluline" - noh, et näiteks sinu mõnitaja sõnad pole olulised, sest tema ise pole oluline. Või et laps jonnib, sest on väsinud ja see pole oluline (erinevalt olukorrast, kus ta karjub, sest on verest tühjaks jooksmas, mis on üsna oluline). Mind kutsuti koolis lehmaks ja eks ta tiba nõme oli, aga kuna ma siiralt uskusingi, et need konkreetsed noormehed on vaimselt kuskile ahvi ja inimese vahele kinni jäänud, ei teinud sugugi nii palju haiget, kui oleks teinud siis, kui ma oleksin neid päris inimesteks pidanud või, veel hullem, nende heakskiitu püüelnud. Füüsilise ja/või süstemaatilise vägivalla puhul see enam ei päde, sest kui sind ikka pekstakse, pole väga vahet, mis sa sellest inimesest arvad, valus on ühtviisi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jep. See heakskiidu püüdlus ja tahtmine kõigiga kenasti läbi saada ja suhteid kenana hoida oligi see põhiline hädade allikas. Pluss mingi lollakas arvamus, et kui ma olen inimeste vastu kena ja alandlik, siis ma neile meeldin ja nad ei tee mulle liiga. Nagu muinasjuttudes head tüdrukud kõigile meeldivad.

      Delete
    2. Kogu mu elu on nende sõnadega paika pandud =)

      Delete
    3. see "ja/või süstemaatilise" on oluline täpsustus, sest ebameeldiv on ka siis, kui lihtsalt ei pääse minema, sest kamp on sisse piiranud või vastu seina surunud, isegi kui nad otseselt ei peksa. olenemata sellest, mida kamba liikmetest arvata.

      teine asi, et kui ikka kuskil valdav enamus ja kogu aeg sitasti ütleb ja see ongi enam-vähem ainus ütlemise viis, mis neil su jaoks pakkuda on, siis tundub raske uskuda, et tegelikult on neil endal KÕIGIL midagi viga.

      Delete
    4. Täpselt. Mul oligi nii, et paar tükki mõnitas, valdav enamus oli ükskõikne (st me polnud suured sõbrad, aga neil polnud midagi oluliselt minu vastu ega minul nende vastu, saime enamvähem läbi) - kujutan ette, et kui kõik oleksid vastikuid märkusi teinud, oleks ka tunne hoopis teine olnud. Meil oli klassis üks tüdruk, kelle üksikema töötas kahel kohal ja isegi üks õpetaja hakkas teda keset tundi mõnitama, sest ta riided olevat haisenud (ema ilmselt suitsetas toas, suitsuhais oli juures). Temast oli mul küll metsikult kahju, sest isegi tüdrukud läksid selle norimisega kaasa ja peale minu vast üks-kaks inimest veel üritasid temaga sõbralikud olla. Õnneks vahetas ta kooli, ehk teises koolis leidis normaalsema seltskonna.

      Delete
  8. Anonymous21:56

    Huvitav ja heas mõttes atmosfääriline blogi! Mind tõi tegelikult siia urbex - olen ka üks neiu, keda kutsuvad mahajäetud kohad ning otsides netis infot Eesti kohtade kohta olen kuidagi Sinu peale sattunud. Lugesin-vaatasin ja sattusin antud postituse peale ning nägin vanaaegset tanklat. Usun, et see on järjekordne "неслучайная случайность". Seoses sellega tuleb ka minu küsimus - kas saaksid, palun, jagada infot selle kohta, kus see asub? Mina olen hiljuti sõpradega Kundas käinud ning üks põhjustest oligi vanaaegne mahajäetud tankla, kuid kahjuks seal seda enam ei ole ning selle asemel seisab uus..oleksin tõesti tänulik, kui saaksin infot selle kohta. Proovisin netis ise infot leida, et mitte niisama tülitada, aga kahjuks ei saanud ning kuna see on minu jaoks tähtis ja huvitav info, siis otsustasin kirjutada. Aga isegi siis, kui mingil põhjusel vastust ei tule, soovin omalt poolt edu ja päikeselist kevadet! Tänan ette, Mia

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tere, Mia. Uurisin ja kaevasin natuke enda ja oma tookordsete reisikaaslaste mälestustes ja viola! - tankla aadress on Tööstuse 8. Kui googlemapsi linkide jagamine nii toimib, siis ehk see link: https://www.google.ee/maps/place/T%C3%B6%C3%B6stuse,+Kunda,+44107+L%C3%A4%C3%A4ne-Viru+maakond/@59.492723,26.5195779,3a,60y,77.76h,75t/data=!3m6!1e1!3m4!1s3l5tu6fcz1f06JH1nk3Pqg!2e0!7i13312!8i6656!4m5!3m4!1s0x46939968aa919001:0x27e176e3cd4d54cd!8m2!3d59.4901961!4d26.5184156?hl=et

      Kui selle tankla koha peal on praegu uus, siis ma rohkem aidata ei saa. Mul on selle kohta täpselt null infot. Komistasime selle otsa kogemata ja tegime paar klõpsu ja kohe edasi. Umbes sarnaseid pilte tollest ühest päevast on veel ja see ongi kõik.

      Kui sind hüljatud linnamaastikud huvitavad, kas sa Valgas oled käinud? Ma hiljuti käisin ja hullult äge. Asustatus ja hüljatus ja teostatud unistused ja purunenud unistused kõik linnapildis läbisegi. Kindlasti lähen varsti jälle.

      Delete

There was an error in this gadget