Tuesday, September 08, 2015

That blue eyed girl

Ma ei ole aru saanud, kuidas meil on normid seoses vaatamisega. Kas inimesi tohib vaadata? Ma saan aru, et katsumine või muidu füüsiliselt külge tikkumine ei ole okei. Ja on sõnu, mida ei ole kena öelda ja on küsimusi, mis rumalad. Aga kui ma ainult vaatan? Eriti, kui keegi on ennast õudselt kenasti üles löönud ja tema vaatamisväärsed jooned ei ole ainult tema kõver nina või puuduv väike sõrm. Aga isegi siis. Mõni kord ma tahaks lõputult ära imestada ja imetleda kellegi kaasasündinud või paratamatuid omadusi ja nende kordumatut erakordsust. Silma nuumata.
Aga siis ma kuulen neid lugusid, kuidas inimesed on üleni ära traumeeritud 'kõikidest nendest pilkudest' ja ei taha kodustki välja minna, sest 'kõik vahivad' ja tead küll. Et kas see on üks haruldane kiiks - inimesed, kes ei kannata pilke. Või see on üldine kultuuri norm, et teisi ei tohi teatud kindlal moel või ajal või kohas kuidagi vaadata. Näha võib. Aga vaadata mitte.

CNV000035
viljandi


Ma käisin Tallinnas Arvo Pärdist tehtud filmi vaatamas ja see oli nii ilus. See oli ilus, sest seal olid ilusad head inimesed. Ja see oli ilus, sest seal oli ilus muusika. Ja siis see oli veel ilusti tehtud ja sel oli kogu aeg korralik kvaliteetne heli ja see oli hästi läbi mõeldud sündmustiku esitamine ja tekst ja pilt ja täpselt ühtlaselt servani Hinge ja Armastust täis. 
Tegelikult seda näidatakse Tartus ka. Ma kõigest juhtusin Tallinnnas olema ja pealegi mulle Sõpruse kino meeldib. Sest Sõpruse kino on lahe. See on soliidne ilus viisakas nagu teater. Aga seal vaadatakse filme. Ja saab kohvi tellida. No mida sa, hing, veel ihkad. (sa ihkad veini, ma tean küll. selle võid ise kaasa võtta. ma võtsin)

Üks kord oli nii, et ma tegin liiga palju alkoholi ja muu sellise nalju ja võrdlusi ja viiteid ja siis keegi küsis (üleni ettevaatlikult viisakalt poliitkorrektselt), kas ma olen või olen olnud ravi vajav alkohoolik. Niiet sellega on korras.

Huvitav, kuidas need inimesed, kes oma tütardel puu otsa ei luba ronida ja pallimänge mängida, poegi kasvatavad. Et mis nad siis teevad, kui poiss näitab välja hellust väikeste laste ja loomade suhtes või püüab ema köögis aidata. Annavad kippelt vasta näppe ja viivad koos suurendusklaasiga sipelgapesa juurde uusi hobisid omandama?

P8220183
pai


See tuleb jälle üks nendest asjadest, kus kõik saavad sõna sekka öelda ja igaüks saab imestada, kui palju imelikke meie ümber on. Nad ise kaasaarvatud. Loetelu mitte väga levinud (imelikest) asjadest, mis minu köögis leiduvad ja mõnel puhul täiesti hädavajalik:
  • Nõukaaegsed teeklaasid. Söögi valmistamisel üleni asendamatud. Just paras käes hoida ja just parajalt 200 milliliitrit. Ei purune kergesti, kannatab üksteise sisse asetada ja paistab iseeneslikult paljunevat. Mul on neid olenevalt aastaajast ja piilumise kellaajast seal kapis neli kuni kaheksa tükki isekeskis. Üleni tore.
  • Õunasüdamete välja urgitsemise tööriist. Selline noavarre otsas sakilise servaga silinder. Sellega uuristad õunad südametuteks ja siis saab head õunapommi teha. Või ahjuõuna. Saaks tegelt koorimsnoa või tavalise noaga nikerdades ka, aga üldsegi mitte nii hästi.
  • Väike puust kandik. Sest kui ma tahan voodisse või elutoa diivanile snäkkima minna, siis see ei ole mul üks väike naljakas pihusuurune snäkk. See on terve müriaad igasuguseid erinevaid asju, mis ma tahaks erinevates kombodes pikema nakitsemise perioodi vältel nahka pista ja mis ei mahu ühte kätte. Need laotakse kandikule ja siis. Muidu peab mitu korda käima ju. Rääkimata sellest, kui on külalised ja kohv alles tõmbab, aga kõik tassid ja lusikad ja toosid ja värgid võiksid juba laual olla ometigi.
  • Ma tõstan kooki ja torti juustunoaga - see on hea lai õhuke lapats. Ja lõikan juustust laaste koorimisnoaga - sest koorimisnuga on päriselt terav. Ja juustunuga on juba tordine.
  • Raadio. Sest köögis kuulatakse raadiot. Nii on.
  • Puupliit. Ma arrrrmastan puupliidiga kööke. Sealhulgas siis enda oma. Sest esiteks see on lõputa praktiline. Teed õhtuks süüa ja kohvi ja võib-olla veel midagi ja kõik asjad mahuvad pliidi peale ära, sest sul on põmst lõputult pliidiraudu. Keegi ei pea oma korda ootama. Ja ainult söögi tegemise eest on peaaegu iseenesest kaasa tulev soe köök ja soemüüri tagune tuba. Ja sest teiseks see on nostalgiline. Sest kodu on soojus on tuli on köök. Lugesin ühe igivana asula ajaloo kohta ja seal öeldi asula suuruse kohta, mitu suitsu on. Mulle õudselt meeldis. Et leibkonda perekonda kodu pesa tähistab söögi tegemise koht.
  •  

12 comments:

  1. Ka mina olen juustulõikuriga torti tõstnud, aga nüüd on mul kaks väga ilusat tordilabidat, nii et ma olen nende peale üle läinud - ja juustunuga mul vist hetkel isegi ei ole.

    Kandikut pruugin ma samal põhjusel, aga minu oma on plekist, ilus hõbedane ja mustriga. Kunagi varem kasutasin telekatuppa toidu vedamiseks puuviljakasti, sinna mahub eriti mõnusalt palju toiduasju, tal on piisavalt kõrged servad, et tudisevaid asju püsti hoida, ja teda saab vahepeal puusale toetada, kui teist kätt on uste avamiseks vaja. Aga see kast läks õunu täis või mustaks vms ja siis pidi kandiku peale üle minema. Nüüd tuleb mul teleka ees kas vähem süüa või tihemini söögi järel käia.

    Need vanad teeklaasid meeldivad mulle ilu pärast ka - paks rohmakas klaas oma defektidega: ühes kohas on mull, teises kohas on klaas veidi kortsu kurdunud. Üks oli kergelt kõver, justkui seda tehes oleks teda natuke pigistatud, aga too läks katki.

    Pilkudest: mõnikord mind häirivad, aga see ei sõltu niivõrd vaatajast kui minust. Mul oli nädal või paar tagasi koleduseatakk, kui mul oli järsku tunne, et ma näen masendavalt halb välja, ja igaks juhuks vältisin tänaval kõigi pilke, nagu aitaks see mul nähtamatuks jääda. Siis oleks ma kellegi vaatamise peale küll heitunud või noh, heitusingi. Lohutasin ennast mõttega, et vähemalt ei ole ma praegu nii paljas nagu nendes unenägudes, kus ma avastan end olukorrast, et mul tuleb umbes ühe seeliku või t-särgiga end kuidagi sündsaks teha.

    Kusjuures välimuse järgi oleks tol õhtul võinud ilmselt arvata, et ma tahan, et mind vaadataks, sest ma nägin riidepanemisega natuke ikka vaeva ka. Lihtsalt ei õnnestunud seekord niimoodi riide panna, et oleks kõlbulik tunne olnud.

    Nooremast peast - teismeliselt ja isegi kahekümne tuuris - juhtus selliseid äpardusi alatasa. Paneks justkui riidesse, mis riie on, aga kui väljas end kusagil peegelpinnalt kogemata näen, tundub, et appi, nii valesti, tuleb kähku põgeneda, enne kui keegi näeb. Selle vastu oli parim rohi tuttavate inimestega kohtumine, kes käitusid, justkui ma ei näekski tapvalt piinlik välja - mingi see loogika, et kui ta juba mind tundma teeb, ju siis nii piinlik ei ole.

    Mõni teine kord lähen välja, tunnen ennast hästi ja naeratan diivalikult kõigile, kes vaatavad.

    ReplyDelete
  2. Muu jätab mind külmaks, aga puupliidid! Ma siiamaani ei saa aru, miks hakati ehitama maju (k.a. see, kus mina elan) ilma selle mugavuseta. See on üleni ja igatepidi mõnus, ilus, mugav, kodune, nii päris-asi, kui üldse saab. Kodu süda on köök on tuli on puupliit, just.
    Meil maal oli aastaid puupliit, mida ei saanud kasutada, sest miski oli valesti ja ta ajas õudselt suitsu sisse. Siis lõhuti vana pliit välja ja ehitati uus. Igaüks, kes hommikul tõuseb, paneb kõigepealt pliidi kütte ja kogu maja tundub ringutavat ja ärkavat mõnusas soojuses.

    Aga muidu - kas see pealkiri on laulust, kus "That blue-eyed girl became blue-eyed whore"?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sealt laulust jah. See just parajasti mängis, kui mul oli vaja kiiresti pealkirja ja jooksu panna.

      Delete
  3. Anonymous12:13

    Su postitused on alati midagi hingele:)

    ReplyDelete
  4. See tüdrukud-puude-otsa on mul ka hinge peal. Eriti, kuna ma käin oma tittedega mänguväljakutel. Ma nt loen alati Politseipargis kokku, mitu poissi on skatepargis sõitmas (enamasti 10 ja 20 vahel) ja mitu tüdrukut (keskmiselt umbes pool) ja mõtlen, et miks, ometigi, ja miks ei tule soovolinik kaikaga tüdrukuid huvitavate spordialade v hobide juurde ajama ja et kas see on rohkem kasvatus või miski muu ja kui kasvatus, siis kas perekonna või ühiskonna kasvatus.

    Õunapomme jälestan
    Õunasüdamed söön koos ülejäänd õunaga ära
    Juustunuga on minu jaoks JUUSTU nuga ja mingi muu otstarbega ma seda ei rüveta
    Puupliite jälestan
    Kuidas keegi saab muretseda selle üle, kuidas ta tänaval välja näeb, on nii arusaamatu, et ma rohkem lihtsalt ei
    "Sõprus" meeldib väga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma pakuks, et sellise muretsemise alus on mul see, et millalgi on teised inimesed mu välimuse ja riiete kallal kõvasti norinud. mul oli pikem periood, kui mul oli alati midagi _valesti_ seljas, olgu vale kleit või vale pusa või valed saapad või vale mantel või vale müts, mida ei jäetud kunagi ütlemata. eks nii tekib väikest viisi kahtlus, et ma ei oska selline välja näha, et norima ei tuldaks. ja suur segadus, sest üldse ei saa aru, mismoodi see väljanägemine siis oleks.

      vbla oleks ma parem kakleja, siis häiriks mind potentsiaalne norimine vähem, sest ma saaks alati mõelda, et ma võin neile tuule alla teha.

      Delete
  5. Olles veidrat värvi juuste ja rõngaste ja tätoeeringute ja jumal teab millega veel - ma olen vaatamisega harjunud. Las vahivad, ega see mul tükki küljest ei võta. Aga ükspäev ma korraks jalutasin kesklinnas ühe härraga, kes juhtumisi on väga tumepruun ja väga musklis ja vot siis hakkas mul ka imelik. Inimesed konkreetselt jõllitasid, nii et silmad pidid peast välja kukkuma... Nagu esimest korda elus näeks. Ja vot see oli küll väga ebameeldiv :(

    ReplyDelete
  6. Mina olen pealt näinud, kuidas ema ca kaheaastasele pojale käratab:"Mida sa nuusutad neid lilli, ega sa mingi pede ei ole!" Nii kasvatatakse tõelisi mehi.

    ReplyDelete
  7. Sel teemal, kas ahiküte (ja loomulikult puupliit) või keskküte, võiks lausa religoosse sisuga maadlusmatši maha pidada :)
    Mina esindan Elava Tule Kummardajate Vennaskonda.

    ReplyDelete
  8. Umbes viimase aastakese (kui ma feedly't olen kasutanud) ma olen sind lugenud nagu raamatut. Kui ma lähen vaatama, on tulnud 5-7 uut mmurca peatükki ja siis ma loen kägaras tund aega, mõnuga, nagu head raamatut. Ja hea tass mõnusat teed ei puudu kunagi.

    Nüüd ma tulin tagasi, sest tahan öelda, et pilkudega juhtus mul paar päeva tagasi üks kole lugu. Kõnnin kesklinnas ja vastu tuleb pikka kasvu noor blondiin, suu ammuli, ilme kangest jälestusest kõver, kõnnib mööda kordagi oma pilku minu ja mu riiete pealt tõstmata. Vahest vajub mul kitsastel teksadel püksilukk lahti aga no seekord tõesti ei olnud. Kumb meist siis debiilik oli, ei teagi.
    Mina vahin ka aga ikka salaja, bussis või nii. Vahel ma armun bussis natuke ära ja siis on ikka väga raske normaalse inimese muljet jätta. Sest jõllitav pilk kõrvetab ta kuklas ja teadupärast vaatab inimene varsti selja taha ja oh õudust kui ma ei jõua pead ära keerata. Kuidas ta teadis?

    ReplyDelete
  9. Ei saa, seal osaleks ainult ahikütte fännid. Keskkütte inimestel on sellest teemast lihtsalt ükskõik ja kindlasti ei hakkaks nad selle nimel kellegagi maadlema.

    ReplyDelete
  10. Mulle muide täiega meeldib mu keskküte. Aga pliit võiks ikkagi puuküttega olla! Kaminaid ju peetakse ka keskküttega majades, miks mitte puupliite?

    ReplyDelete