Saturday, October 24, 2015

Sult siiski salamärki kannan

PA180118
kes Viljandi kaarti paremini teab, võiks vaadata, kas ma märkisin selle foto õigesse kohta
ma tunnen Viljandit ainult pool-uduse peaga käsikaudu. või käsikäes. kaarti vaatan, siis on täiesti võõras kant

Ma ei tea, kas sellest tuleb väike postitus või suur. Mul on täna esialgu üks mõte aint. Aga palju nürisid ülesandeid ees (ja mitte piiskagi veini, kuigi üks kahtlane vähekuumutatud viinamarjamahl... mida?) ja nüride asjade tegemise ajal mu pea tavaliselt vatrab peatumata.
Et siis selle ühe mõtte juurde.

Kui sul oli kooli ajal kehalise tundides tore ja sulle väga meeldis su kehalise kasvatuse õpetaja, on võimalikud kaks varianti. Üks - sul oli hoopis teistsugune kool kui kellelgi teisel ja sinu õpetaja oli silmapaistev erand kõikide kehalise kasvatuse õpetajate universumis ja sa oled olnud õnne ja muu taolisega koos. Kaks - su kehalise kasvatuse õpetaja ja su vastavad koolitunnid olid just täpselt enamvähem nagu meil kõigil, aga sa ise oled üks silmapaistev isend kõikide üldhariduskooli läbinud inimeste universumis. Kaks on tõenäolisem. Mulle igatahes tundub. Inimeste hulgas on suuremad erinevused kui kehalise õpetajate hulgas. 
Kui sinu tuleviku teelehtedel või tähtedes peaks kirjas olema, et sinust saab kunagi õpetaja, siis sa tõenäoliselt kipud ikka pigem selle aine õpetajaks, kes sul endal hästi meelepärane oli. Kui üldse, eksole. Ja seega, kui sa olid seda sorti laps, kellele meeldis kehaline kasvatus ja kelle arust kehalise kasvatuse õpetaja oli kõige normaalsem ja toredam inimene koolis, siis sa arvatavasti kavatsed saada umbes samasuguseks õpetajaks, nagu sinu oma oli. Teed sellist hariliku (sinu arust meeldiva) kehalise õpetaja häält ja oled sellisel kehalise õpetaja olemise viisil. Sarnaselt läheb sinu õpilastega, kelle arust sina oled toredaim õpetaja terves koolis ja omakorda nende õpilastega. Nii ka matemaatika õpetajatega. Ja eesti keele ja kirjanduse ja võõrkeele ja kunsti õpetajatega. Ja nii igavesest ajast igavesti iga õpetajaga ühel nõul olevatest õpilastest uuesti samasugused õpetajad ja taaskord ja üha korduvates sissetallat radades samas rütmis muutumata.
Aga mõtle, kui kõik need inimesed, kelles on õpetaja idu kusagil peidus olemas, hakkaksid selle aine õpetajaks, kes neile koolis kõige rohkem peavalu valmistas. Mõtle, kui vähemalt mõnest neist kahvatutest argadest alati-palliga-vastu-pead poistest saaksid kehalise kasvatuse õpetajad. Mõtle, kui see tüdruk, kes kunstitunnis pisaraid pidi neelama, kui tema teoseid halva eeskuju plökerdistena esile toodi, hakkaks tulevikus ise kunstiõpetust andma. Kui sa võtaksid kätte ja leiaksid viisid, kuidas tegelikult peaks vene keelt õpetama või paneksid rakendusse kõik need isiklikud kogemused, miks keegi võiks kaotada huvi matemaatika vastu. Ja siis ise seda kõike paremini õigemini ilusamini teeksid. Mõtle, mis maailm see siis oleks.

Ei, ma tean küll, selles plaanis on tuhat auku. Õpetajaks õppimisel (eriti keskkooli tasemel), on vaja alustada vastavast alusharidusest ja kehv klapp õpetajaga tavaliselt kindlustab ka kehva ettevalmistuse selles aines, mida ta andis. Proovi vene filli minna, teades vene keelest ainult kahte luuletust ja veidi kirjatehnikat. Pealegi on mitte nii heade ressurssidega koolis üsna loomulik lahendus, et reaalklass saab tugevama mata õpetaja ja humanitaarklass tugevama kirjanduse õpetaja. Ja päris risti vastupidiselt oma huvidele ja eeldustele ka ei tasu rühkida. Lisaks kõik need asjad ja ettekujutused ja eelarvamused, mis inimestel (halbade) õpetajate suhtes on ja tead küll.
Aga mõtlemisharjutusena ikkagi tore mõte muarust.
Tee heaks, kus sulle halba tehti.

PA180127
surnuaiamüür ja udu, mis järvel

Mulle meeldib suurte inimeste raamatute vahepeale veidi väiksemate inimeste raamatuid lugeda. Seoses sellega sai hiljuti Graveyard book läbi loetud ja see oli nii tore ja mulle üleni meeldis tervenisti kõik ja igati liigutav ja vaimukas ja haarav ja põnev. Hankisin audioraamatu ka ja lasin lapsel esimest peatükki kuulata. Läks, nagu nende asjadega ikka läheb. Tüüp ütles, et see on igav. Ja natuke liiga õudne. Aga rohkem igav. Ja tal lähevad sõnad ühest kõrvast sisse ja tulevad teisest kohe välja. 
Nagu see kord, kui ma üritasin talle Buffyt tutvustada. Või see teine kord, kui ma mõtsin, et äkki on paras aeg Matrixit vaadata. Nii raske elu mul.

Teiselt poolt jällegi. On asju, mida me kogu aeg koos vaatame ja üleni jee. Näiteks Adventure Time. Kui sa ei ole veel kuulnud mind jauramas teemal Adventure Time, siis ma üldse ei tea, mis asju sa kuuled. Sest see on lihtsalt hiiglama tore ühtlaselt äge täiesti vapustavalt lahe multikas. Me oleme juba viienda hooaja juures ja see on ikkkkkka veeeeel hea. Kuigi vahepeal on mul rohkem hirmus kui lapsel ja kohati oleme me mõlemad natuke pahviks löödud selle totaka värvilise rõõmsa multika sügavusest ja süngusest. 
Hea iseloomustaja on kasvõi see, et kui me nuputame, mitmenda osa juurde me jäime ja ma panen suvalise käima ja piilun suvalisse kohta, piisab mul alla sekundi pikkusest lõigust, et teada, kas ma olen seda osa näinud või mitte. Sest iga episood on teisest nii palju erinev. (Mitte nagu mu teiste sarjadega, kus ma sirvin ringi ja mingi mõttetu pläkutamine nende samade tegelaste vahel muudkui käib ja mul pole õrna aimugi, kas ma olen neid samu tegelasi sellest mõttetust asjast kuulnud pläkutamas või veel mitte.)
Seesama arutlev video, mille peale mina sain esimest korda selle multika usku pöörat.
Lingiks mõnda konkreetset episoodi ka, aga just nüüd, kui mul vaja oleks, on kõik kergesti ligipääsetavad kusagil plehus. Misseal ikka.

PA100001
roheline


Üks mingi maiteamitmes (huvitav, miks asju peaks nummerdama üldse?) targutus, millega ma hiljuti maha sain, käib asjade õppimise või üldse kogemusest tuleneva muutuse kohta. Näiteks esinemishirm. Ilmselgelt piisava enesekriitilisuse ja mõõtmatu heakskiidunälja ja mõõdukalt väärastunud enesekuvandiga, palju võõraste ja tuttavate inimeste käest vasta päid ja jalgu saanuna, olen ma kartnud esineda. Rahva ette astumine võib tunduda nagu lõvide ette astumine või nagu sütel kõnd. Milledest kumbagi ma pole teinud, aga igatahes kui ma neid kunagi teeksin, siis need tunduksid nagu rahva ette astumine. Aga elu ja töö ja muud asjad on viinud selleni, et ma enam ei karda. Sesmõttes, et kui sa vähemalt kolm korda nädalas pead klassi ette astuma ja selle juurde enamvähem senssi meikima, siis tundub üsna ressursikulukas iga kord end enne poolhüsteeriasse hüperventileerida. Varem või hiljem lihtsalt ammendub ära see tsirkus. Saad üle endast. Kõlab loogiliselt, onju?
Noh ja siis ühel päeval ei ole vaja klassi ette astuda vaid päris publiku ette ja mitte raamatutarkusega vaid oma enda loodud tekstiga. Ja paanika ja värisevad käed ja kuivav kurk ja tunnelnägemine on kohe hops hops tagasi platsis. Või siis vahelduseks pead teise vanusegrupi ette astuma. Või teises hoones. Või teises rollis. Emake maa kui õudne on esinemine. Ja seda tuleb uuesti üle õppida ja uuesti üle saada endast ja kõigest sellest. Kuigi juba tundus, et on käpas. Ja mis mõttes keegi mind ei hoiatanud, et kui ma midagi ära selgeks õpin, siis ma pean seda hiljem uuesti õppima? Ja natukese aja pärast jälle. Neetud.


PA100031
milles uba on

Lõhkusin õues puid ilmselt liiga ilmse mõnuga. Laps tuli ja tahtis ka proovida. Hakkas vist meeldima. Lõhkus suure rõõmuga kõik need ilusad sirged ilma oksaauguta puud ära, mis ma endale välja olin valinud. Ma siis riisusin lehti nagu mingi nõmekas ja vaatasin kadedusega seda lõbusat lõhkumist kõrvalt.


Lõikasin ükspäev ise oma juukseid natuke. Rätsepakääridega. Tundus, et need kuivemad tuustimad otsad sõlmivad iseendid isekeskis sõlme ja siis saab juustesse igasugust pahna koguneda, sest see ei libise üle otste maha, vaid takerdub. Ja kuigi Sammalhabe võib vabalt olla mu spirit animal, on mul siiski vahepeal vaja olla mingi lähend teatavale esinduslikkusele - ei saa päris lehed ja samblad ja seeneksed juustes ringi käia. Üks pool sai lühem kui teine. Ma ei hakkand teisest otsast ühtlustama ka, ajan veel hullemas. Mu noorem õde näiteks läks esimesse klassi üsna lühikeste juustega, sest ma natuke kärpisin ta untsuläinud juukselõikuskatset ja siis oli vaja end korrigeerida ja siis veel natuke ja siis oli juba liiga hilja. Ma ei eriti usu, et mu juuksurioskused on vahepealse 20 aastaga iseseisvalt paremaks läinud.



Internetis tegi keegi nalja, et homofoobia on hirm, et gei mehed hakkavad sind kohtlema nii, nagu sina kohtled naisi. Katsetasin, kas selle peale saab luua teisigi analoogseid definitsioone. 
Äärmuslik põlgus ja viha sisserändajate suhtes on hirm, et keegi hakkab sinu kodulinnas käituma nii, nagu sina end oma puhkusereisidel ülal pead?

7 comments:

  1. Uba? Uba on selles, et hernes oli ennast peedist kapsaks joonud, töllerdas ringi, paljas nagu porgand ja nii tal kurk haigeks jäigi.

    Aga see esinemiste värk. Natuke on, aga mitte päris. Kui oled korra juba selgeks õppinud, siis uues situatsioonis on algul raske, aga siiski mitte päris nii raske, kui päris alguses oli. Ja paanika läheb palju kiiremini mööda. Õppimisest on abi ikka. Ei kao see kuhugi. Vaja lihtsalt natuke täiendada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Läheb jah kiiremini mööda paanika. Aga esimesed korrad, kui ei tea, et juba ära õpitud asjad saavad uuesti päevakorda tulla, on lihtsalt õudne. Sest ei ole lihtsalt valmis selleks jõupingutuseks, kui oli nagu lubatud, et sellega on ühel pool.

      Meil oli ubadega hoopis üks vähemalt naerda oskavate beebide nunnutamise mäng. Väiksemast varbast alates loendada suurema suunas: hernes, hernes, hernes, hernes, (ja siis suurest varbast üllatunud ilmel kinni) UBA! Pärast umbes kolmandat korda saab titt ka naljale pihta ja siis kilkab ise kaasa, kui uba kätte jõuab.

      Delete
  2. Ma suhtlesin just sõbrannaga, kes õpib mata õpiks (ära küsi, miks). Ja ta oli üleni OOO ISSAND KUI ÄGEDAID ASJU MATEMAATIKA ÕPETAMISEKS ON VÄLJA MÕELDUD JA KUIDAS NEID KÕIKI MEILE NÜÜD ALLES ÕPETATAKSE JA KUIDAS MITTE ÜHTEGI NEIST EI KASUTATUD MULLE MATEMAATIKA ÕPETAMISEKS. Et, maailmas ON olemas töötav JA äge metoodika nii mata, vene keele kui kehalise jaoks, aga kusagil haridusameti õppekavade ja hindamisjuhendite bürokraatias kaob see ära ja õpetajad ise ka unustavad ära, et nad seda õppinud on, ja tulemuseks on eesti kool. Kusjuures, väidetavalt, soome kool ja ameerika kool ja üldse kogu välismaa kool suudab selle põnevuse ja inimlikkuse mingi nipiga alles jätta.

    Ma sirvisin oma lapse vene keele õpikut (esimest aastat õpib seda). Ma tahan kirjutada koolile kirja, et talle pandaks selles aines ette kahed kuni 12. klassini välja, sest on täiesti selge, et SELLE õpiku ega metoodika järgi seda keelt ta õpitud EI SAA. Kui päriselt vene keelt vaja läheb, siis võib ju eraõpetaja võtta, aga lapsel jääks seitse aastat ränka stressi olemata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mata õpetamiseks on ägedad asjad jah. Eriti algklassides ja põhikoolis. Pärast läheb ikka natuke nüriks ära. Eriti, kui riigieksamid on koos vanemate ja kooli juhtkonnaga sul turjas kinni. Ja pealegi - kui sel tulevasel õpetajal on olnud (nagu mulgi oli) väga head toredad matemaatika õpetajad, siis tühja neist uutest meetoditest. Vana moodi oli ju ka (vähemalt neil, kellel oli) hästi hästi tore.

      Mul oli plaan, et kui minu laps alustab teise võõrkeele õppimist, siis me teeme kõiki neid asju, mida Rents teeb keeleõppeks. Vaatame selles keeles sarju ja multikaid ja hangime kahes keeles raamatuid ja vestluste harjutamiseks sõpru. Sest mina ka ei usu, et B võõrkeele õpetamine ainult kooli meetoditega väga hästi tulemusi annaks. Eks järgmine aasta paistab, kuidas see töötab.

      Delete
    2. Ma usun, et ka ainult koolis võib B-keele selgeks saada. AGA MITTE NII!!! Programm paneb sellise ajuga minema, et 2 tundi nädalas ei jõua sellele kuidagi järgi. Esimese aasta lõpuks peaks laps olema vene keeles sama pädev, nagu A-võõrkeeles kolmanda v neljanda aasta lõpuks. See pole ju reaalne! Eriti, kuna vene keeles on uus tähestik, lapsed ei kasuta seda igapäevaselt, nad ei näe ega kuule ega "kõrvalt". Ehk, õppekava koostajal on täiesti arulage optimism või ambitsioon. Mis jätab lapsed seisu "spikerda või sure", lihtsalt õppimisega vee peal ei püsi.

      Delete
    3. Ja Rentsi asjad töötavad siis, kui nad toetavad normaalset metoodikat. Kui just tähed selgeks saanud laps pannakse õppima sõnu "гостиница", "больница" ja "прабабушка" - ei aita sind ka multikad. Või kui õpetatakse ebareeglipäraseid sõnu, nt "солнце" (л ei hääldu) mainimata, et need on ebareeglipärased.

      Eile lõbutsesime lapsega, püüdes hääldada sõna "существительное". Huvitav harjutus. Kahjuks pannakse neile selle eest ka hindeid.

      Delete
  3. Kehalise õpetajatest: mul on näide hüpotees nr 1 kinnituseks, sest ma olen oma silmaga näinud nii hirmsaid kui toredaid kehalise õpetajaid. Iga kord, kui tüdrukute kehalise õpetaja oli haige vms ja poisid-tüdrukud ühte tundi kokku löödi, oli palju mõnusam tund. Need poiste kehalise õpetajad olid palju vähem kurjad ja ei karjunud nii palju.

    A. rääkis, et tema koolis oli täpselt sama lugu. Tema ja minu kogemuse vahe on muidugi see, et tal vedas (kehalise tunni koha pealt) sellega, et ta on poiss ja tal olid kogu aeg toredad kehalise õpetajad. Sellest, et hirmsaid on ka, sai ta teada oma õe käest.

    ReplyDelete