Saturday, November 14, 2015

omnivooruslik

Väga väga naine tellib postituse teemal külmkapid ja mis neist. Aga palun. 

P8220245
ilus sibul

Miks mõnel inimesel on külmkapp kogu aeg lõpmata paljusid asju täis ja mõnel on seal ainult minimaalne hädavajalik? Ja mida see kõik lõppudelõpuks tähendama peaks.
Esiteks. Need inimesed, kellel on külmkapis hästi palju asju, on rikkamad. Neil on raha, et kraami osta. Loogiline, eks. Vähe sellest, et neil on võimalik endale külmkappi asju osta, ei ole neile suur traagika, kui midagi pahaks läheb. See on ju lihtsalt asjad. Neid on poes veel. Tühilugu. Kui raha on vähe, on toidu äraviskamine kole patt. Oleks võinud ostmata jätta või midagi muud osta või selle raha eest teatrisse minna. (Haah! Hea nali. Ükski asi külmkapis ei maksa nii palju kui üks teatripilet.) Pole ime, et me nii vaesed oleme, vaata, kuidas me raiskame asjadele, mida meil tegelt vaja ei ole ja need pahaks karvaseks haisvaks laseme. Pealegi, kui sul on vähe raha, siis on ülesanne poest juustu, selline lihtne ülesanne. Üks tükk, nii palju, kui täna kulub, odav ja veel söödav sort. Ja võib-olla teeks üldse ilma juustuta, siis saab hommikuks piima hoopis osta. Ja isegi, kui aegu hiljem see vaesus tasapisi leevendub või lahendub, jääb lähenemine toidu ostmisele samaks. Vanast harjumusest.
Teiseks. Täis külmkapiga inimesed ongi need korralikud inimesed. See on natuke põlvkonna iseärasus ja natuke klassitunnetus ja kindlasti veel mitu asja, mis seda mõjutavad. Ma olen mitu korda kuulnud inimesi hirmunult kraaksatamas: Aga leiba sul ikka kodus on! Et neil on  ettekujutus, milliseid sööke peab (normaalsel inimesel) alati kodus leiduma ja kui need on otsa saanud, tuleb neid kindlasti kohe juurde tuua. Isegi minu ema, kes ei ole ei korralik inimene ega väga rikas, tahab ostunimekirja alati mingeid baas-esemeid lisada. Kuigi neid ei ole ühessegi lähimasse toidukorda sisse planeeritud. 'Hapukoort ikka läheb vaja.'' Aga või sai ju otsa.' Sest jumal küll, mis saaks, kui elamises tilkagi võid ei oleks! Mul tavaliselt ei ole leiba (ikka) kodus olemas. Sest ma ostan leiba, kui mul on isu leiba süüa või retsept nõuab või nii. Vahel on elamine nädalate kaupa täiesti leivavaba. Kui ma olen õhtul poes ja tean, et ma sel samal õhtul enam kohvi ei tee ja järgmisel hommikul ka pole selleks aega, siis ma ei osta kohvikoort. Kuigi ma joon kodus kohvi ja mulle meeldib, kui külmkapis on kohvikoort ja kohvikoor on püsiv kaup ostunimekirjas ja muu taoline. Aga pood on siin lähedal ja küll ma toon, kui ma tean, et ma seda kohe tarvitama hakkan. Igaks juhuks kraami koju tassimist mingite kujuteldavate nii-ju-käib alati-on-olnud põhimõtete pärast ma ei tee. Ja sealt ka see, et korralikud inimesed küürivad oma liiga täis pidevalt hõivatud külmkappi. Sest nii käib. Nõnda on kombeks. See on õige.
Kolmandaks. Kui elamises on vahelduva eduga palju inimesi, on üleni loogiline sinna igaks juhuks palju erinevat toitu hankida. Keegi ikka sööb. Mõnel ikka isu on. Mu mehe vanemate külmkapis on meeletult igasugust kraami, mis on sinna toodud tagavaraks äkkilähebvaja mõttega. Suurtes kogustes. Sest rahvast on palju ja sööjaid jagub ja kõik pistetakse nahka. Mul laps sinihallitusjuustu ei söö ja kui mul on mees kodust ära, siis ma ei hakka igaks juhuks sinihallitusjuustu endale külmkappi tooma, sest ma ei ole vaimuhaige.

Aga teiste elamises leiduvate asjade kohta ei paista inimese külmkapi stiil üle kanduvat. Näiteks ma ostan endale riideid, mille kohta mul pole õrna aimugi, kas ja kus ma neid kandma hakkan. Sest mulle riided meeldivad ja meeldib neid osta ja omada ja teinekord kanda ka. Niiet võib-olla on külmkapi sisu seotud natuke suhtumisega toitu. Et see nii väga meeldib, et muudkui rõõmu ja elevusega varustad end sellega, sest nii tore. Mul on hästi väljaarenenud iiveldusvõimekus, niiet ma tavaliselt ei suuda päevotsa näksida ja suure hurraaga hiigla palju nämmi ainult enda tarbeks koju kokku ostmine hakkab füüsiliselt vastu. Isegi, kui raha oleks. Mõnel inimesel on hästi väljaarenenud asjade õõv ja ta ei saa endale koju kola kuhjata. Mõnda inimest lihtsalt ei eruta riided ja neil ei juhtu kogemata pooljuhuslikult möödaminnes, et juba kaheksas pitsiline esinduslik bodi või sukahoidja, endal pole peikatki.
Viimane märkus oli kohatu. Seksikas pesu ei pea olema peik eelistatud sugu nõustuvate täiskasvanud huvitatute jaoks. Võib olla niisama ka.


P8140071
tulge lauda

Eraldi käsitlust nõuab see lähenemine köögi ja külmkapi sisule, kus igasuguseid asju on hästi palju, aga süüa pole midagi. Et ei ole ainult külluslikud ilusat ja head süüa täis külmkapid ja minimalistlikud ainult hädatarvilikuga külmkapid. On ka külluslikult ökki ja kahtlast ja seletamatult kasutut täis külmkapid. Osaliselt on see seotud kunstniku hinge ja loovalt elamisega. Näiteks meil on praegu hästi palju kodust karulaugu pestot (sest me sattusime suvel metsas kolades ühele väljale) ja vist veiniks läinud viinamarjamahla (sest maal kasvavad viinamarjad ja me tegime ise mahla) ja kahte sorti hennapastat (no ei kulunud kõik ära) ja kahtlaseid kastmeid mingite imelike retseptide tarbeks või möödunud ideedeks. Et tabas inspiratsioon ja sai ette võetud asju, aga siis lendasid muusad laiali ja vaimustuse seesttühjad vaimud vedelevad nüüd nukralt kapipõhjas. 
Sama lugu käsitööprojektidega või botaanikaharrastuse või ilutoodetega või joonistustarvetega. Oli mõte. Sai hangitud tehtud loodud alustatud. Hakkas nagu juba tulema. Läks üle. Nüüd seisab. Inimesed, kes kunagi inspiratsiooniga -kõmm- vastu pead ei saa, ei satu ka nendesse olukordadesse. Või vähemalt nii ma kujutan ette. Ma tegelt ei tunne ühtegi inimest, kellel ei esineks inspiratsioonipuhanguid. 
(Vaata ka: Elizabeth Gilbert - Big Magic)


P6160052
aga kuidas sa ära siis viskad. äkki keegi sööb. ise tehtud pealegi



Millise külmkapi stiili sina harrastad ja mis su vabandus täpselt on?

Soovilugusid võtan ka jätkuvalt vastu.

32 comments:

  1. Esimese punkti kohta ütleks kohe, et rikkad inimesed ongi need, kel on vähemalt külmkapp. Teise ja kolmanda kohta pole minul, üksi elaval inimesel midagi ütelda.

    Või ehk siiski. Jääd peab seal ikka olema. Ja õlut, mullivett ja midagi kangemat ka.

    Aga vahel ikka juhtub, et oled midagi ostnud/teinud/seganud/valmistanud veidi suuremas koguses ja siis ta seal seisab ja sa jõllitad teda ja mõtled, kas minema visata või kuidagi siiski ära tarvitada. Just eile viskasin ära mingi mõttetu purgitäie mingit kurgi-kapsa segu, mis mingi meeltesegaduse ajel sai paar kuud tagasi poest kaasa võetud.

    Ja omaette teema on muidugi sügavkülm.

    ReplyDelete
  2. Oo, tänan =)
    Aga seda, et... liiga soolase tomatihoidise võib nt panna mingi ühepajatoidu sisse või pitsa peale ja muidu siis soola vähem panna =)

    ReplyDelete
  3. Anonymous15:13

    No kui küsitakse, siis ikka vastan!
    Mina olen see kurb juhtub, kes suhtub vaimustusega nii kleitidesse kui ka toitu :D Ehk siis kui riidepoes midagi meeldib, siis on seda kindlasti tagavaraks vaja :D Mõni tagavarahilp on juba pool mu elu kapis oma hetke oodanud. Küll see hetk veel tuleb! Toidupoes on samamoodi, et tahaks kõike-kõike, sest kõik maitseb ju hästi. Mul on veel nii, et kui raha on piisavalt, siis nagu ei olegi isu nii suur ja on toidupoes täitsa võimalik mitte hulluks minna. Aga kui on nt viimane 10 eur ja tuleb otsustada, mida võtta, mida jätta, siis on väga kurb, siis on kõige järele isu nii suur ja neelud käivad. (Siis tuleb lõpuks võtta sai ja juust ja nutella, ja on kodus nii soolast kui magusat :D )
    Sellist asja, et kapis midagi halvaks läheks, juhtub ainult rohelise kraamiga... et mõtlen, et hakkan tervislikuks ja teen salatit ja ostan igast põnevaid asju selle jaoks. Aga ootan mis ma ootan, materjal läheb enne halvaks, aga salati isu loomulikult ei tule :S

    ReplyDelete
  4. Mina kipun külmkapis hoidma asju, mida suurem osa normaalseid inimesi peab lihtsalt määrdunud pakendiks, aga mina vaatan "seal on veel nii palju sees ja äkki saab kuhugi ära panna". Nt kalakonservi õli, kus on umbes planktoni suurused kalakribalad ja mille kohta teised ütleks, et see konserv on otsas. Vahel ma tõesti oskan välja mõelda, kuhu sellised asjad ära panna (nt kui ma juba üldisemalt mingit kalavormi või kalakastet teen, siis sobib üks kalakonserviõli sinna päris hästi, kui ta juba liiga kaua pole seisnud). Aga mitte alati.

    Seoses sellega on mulle õudne nuhtlus need pakendid, millega pole kunagi päris kindel, kas nad on juba PÄRIS tühjad, kuni neid just katki ei lõika. Kui ma saan majoneesi kilest viimseni välja pigistada või topsist viimseni välja kraapida, on rahu majas ja ma võin pakendi ära visata. Aga kui on selline pudel, kust suure koputamise ja raputamise ja noaga surkimise peale tuleb alati üks tilk veel, siis see ei saagi justkui iialgi tühjaks, ainult iga järgmisee korraga on seda tilka järjest raskem kätte saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen end treeninud südant kõvaks tegema nende pakendipõhjanutsutilkade peale. Need hakkasid mu inspiratsioonil ees tolknema. Et tahaks midagi uut ja Hullult Head (!) teha, aga siin on need kõik, kes kogu aeg olnud on... Ja isegi, kui ma neid ignon ja ostangi uue värske imetabase majoneesi ja täiesti uut moodi tükeldatud purgikurgid, ei saa ma endale lubada, et nad mõlemad külmkapis vahtida saavad. Sest mul on väike kümkapp. Niiet peab endaga natuke rangem olema ja mõnest vanast pigem otsalõpnud asjast lahti ütlema.

      Delete
  5. Minul on enamasti tühi nii riidekapp kui ka külmkapp. Poes mulle käia ei meeldi, kuigi raha isegi teinekord on. Riided mind ei inspireeri ja enamasti saan lihtsalt õelt asju, mis tal üle jäävad. Sööki ma ikka ostan vahepeal, aga perekond on suur ja näljane ja poest kolme kotiga toodud kraam süüakse esimese kahe päevaga ära. Siis ma ütlen, et nüüd me enne kolmapäeva poodi ei lähe, ja sööge muna. Sest mune tuleb osta korraga vähemalt 20 tükki. Siis saab teha nädala teises pooles keedumuna ja omletti, ja "Ei ole vaja poodi minna, lapsed, muna ju on." Kaerahelbeid peab ka olema, ja sügavkülmamoosi-marju jagub õnneks vast kevadeni, sest hommikusööki peab kooli-lasteaialastele ikka andma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. On jah suurtes peredes see paari kindla põhitoiduaine suur tagavara kogu aeg. Näiteks muna või makaron. Või piim. Eriti hästi töötab see siis, kui kusagil on pooltasuta või odav allikas, kust seda kraami kogu aeg peale tuleb. Näiteks tuttavad lehmad või oma kits.
      Teine naljakas asi suure pere köökidega on sealt oma elu peale minnes oma köök väikese pere peale ümber korraldada. Kui elu aeg oled ainult suure pere toitlustamist pealt näinud. Ma teen siiamaani vahel kogemata pajarooga või pannukaid tervele armeele, endal ainult üks laps.

      Delete
    2. Külmkapp ja "põhitoiduained" on ometigi kaks täiesti mitteseotud asja?!? Kuivained on meil tervele armeele ja ma ise ei oska pooltega neist midagi peale hakata - neid on saiapurust värviliste riisideni. Aga need pole ju külmkapis ja on seega teemast täiesti väljas...???

      20 muna tundub seis, kus mina hakkaks juba muretsema ja uusi hankima. (Naise onupoja naise käest saab.) Ja piima peab olema vähemalt kolm liitrit kogu aeg varuks, kui on vähem, siis kiikan närviliaselt ÜTP suunas.

      Delete
    3. Kui mul oleks külmkapis 20 muna ja 3 liitrit piima ja siis veel sellised asjad nagu pakk võid (mille ma hangin tavaliselt siis, kui eelmine on pooleli) ja see miski, mis leiva peale käib, majonees ja ketšup - siis olekski juba külmkapp enam-vähem täis.

      (lisaks on seal sellised enam-vähem halvaksminematud asjad nagu karripasta ja sinep).

      Delete
  6. Selle äraviskamisega. Mul jääb ka aeg-ajalt täiesti korralikke toiduaineid külmkappi konutama, sest ei tule nende jaoks seda õiget hetke. Ja siis mingist hetkest alates on selge, et see toiduaine enam kasutust ei leiagi, AGA kui pole veel silmnähtavalt pahaks ka läinud, siis ma lasen tal rahumeeli külmikus ikka korralikult pahaks minna.Enne äraviskamist. Sest no kesse siis söödavat toitu ära viskab, eksole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa. Mul on sama lugu. Lisaks veel see, et kui kapis on riknev toit kuupäevaga ülehomme, aga ma tean, et ma tulen koju tagasi alles üle-ülehomme, siis ma ei viska seda asja minema enne ärasõitu. Vaid viskan koju tagasi saabudes. Kuigi kombo: see asi kapis + mina paariks päevaks sõitu minemas on niikuinii selle asja hukule määranud. Aga ei saa ju värsket kõlbliku toitu niimoodi loopida.

      Delete
    2. Mul ka sama lugu.Tööl pooleldi söödud asjad koju külmkappi.Siis hulga aja pärast avastad,mis nutsakad need on.Eraldi teema veel tööle kaasa või töölt koju võetud supp või poolik kalakonserv ,mis kotti välja jookseb.Omal ajal ämm andis ikka kaasa,mingi oma tehtud kalahoidise,kas marineeritud või soolatud.mis oli näit.võikarbis ja veel kolmes kilekotis ja kui mitu kotti või rahakotti ma pidin ära viskama,sest nad ikka lekkisid.Krrr!

      Delete
  7. Sa oled käinud mu külmkapis pildistamas!

    ReplyDelete
  8. Notsu käis minu äraolekul toataimi kastmas ja ütles mulle pärast, et ma ei tohiks umbes kuu aega süüa osta. S.t. külmkapp ja üleüldse kogu korter on igast söögiasju täis. Korralikuks inimeseks ma ennast eriti ei pea, üldiselt on elamine ikka päris rõve. Aga sinna kogunevad mingid asjad, mille kohta üks hetk poes vaatan "oo, see oleks nii lahe, sellest saaks kindlasti midagi ägedat teha. tähendab, mitte praegu, sest praegu ma peaks tegema midagi, mis lahendaks ära selle ja selle, sest need hakkavad halvaks minema, kui ma neid praegu ära ei lahenda. aga ma võtan seda ikka, sest üks päev täitsa võiks ju. kuigi tegelikult on isu hoopis kolmanda asja jaoks, äkki peaks selle jaoks asju vaatama. ja tõtt-ütelda tulen ma ju poest koju ja kõht on kohe nii tühi, et ei kannata seda pikka vaaritamisprotsessi ära oodata, peaks midagi kiiresti söödavat ka võtma...", no ja nii ta läheb. Ja siis kogunevad külmkappi asjad, mida läheb natuke kusagile umbes kord kuus, ja mingeid imelikke kastmeid on külmkapp täis. pluss siis mingid asjad, mis pole nii halvaks läinud, et ära visata, aga on vist nii halvaks läinud, et ei taha teda mingi peene roa sisse panna, nii et ma lükkan otsuse vastuvõtmist selle tarbimise asjus edasi selle ajani edasi, kus see on kohe päris kindlasti halvaks läinud ja tal on juba kaks hallitust ja ta võib südamerahuga minema visata. muidu need inimesed, kes prügisorteerimisvabrikus prügi sorteerivad, vaatavad, et inimene viskas nii korraliku söögiasja ära, milline raiskamine, ja kus siis selle häbi ots, eksole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Taliesin, see prügisorteerimis-xkcd on sinust.

      apropoo, üks asi, mis mu külmkapis praegu on, on need oliivid, mille sa mu poole tõid, kui ma nuudlisalatit tegin. Ma olen neid vahel sinna-tänna lisanud, aga igavesti suur pakk on ja otsa pole saanud, väike kirme on vedeliku peale tekkinud, aga mulle tundub, et kui ma nad veest väljavõtmise järel ära loputan, siis pole hullu. Vähemalt sooja toidu sisse.

      Ja kui ma nüüd järele mõtlen, on mu külmkapis päris mitu asja, mille keegi on toonud või kinkinud või andnud, a mis õnneks ei ole väga kiirestiriknevad. Selleks, et külmkappi asju koguneks, ei peagi neid tingimata ostma.

      Ja kui peres on mitu toiduostjat ja ei ole täpselt läbi räägitud, siis võib juhtuda, et mõlemal tuleb korraga OMA väga hea toidutegemise idee ja üheks päevaks mõlemat teha on liiast, aga mõlemad on juba oma idee jaoks aineid ostnud. Kui hästi läheb, jõuab mõlemad toidud ära teha, enne kui midagi juhtub.

      Delete
  9. Tegelt ma ka ei usu, et on mingeid asju, mida inimesed ostavad seepärast, et korralikel inimestel on kodus leiba, vaid kõik see koguneb "kunagi läheb kindlalt leiba vaja, keegi sööb ära, midagi kohe söömiseks ka, midagi õhtusöögiks, midagi hommikusöögiks jne" loogika järgi. Aga see, et inimestel läheb toit halvaks, ent nad ei õpi - vat sellest ma aru ei saa =) Võibolla tõesti lihtsalt rahalised võimalused. Et pole tragöödia, kui miski halvaks läheb, need on ju ainult asjad vs mu "issand, ma oleks võinud selle rahaga midagi targemat teha kui lihtsalt minema visata!"

    ReplyDelete
  10. Mul on lihtsalt nii väike külmkapp...
    umbes nagu hotellitoa minibaar vms, ainult ilma alkoholita,
    et sinna mahubki täpselt:
    piim
    tagavarapiim (kui eelmine hakkab otsa saama)
    tagavaravõi (sest et...)
    karp mune (sest mis mõttes sul mune pole kodus?)
    järgmise päeva söögi materjal
    eelmise päeva söögi ülejääk (reeglina pool portsu)
    mõnikord pool hapukoort (ja minu käest on mitu korda küsitud, et mis mõttes mul ei ole hapukoort kodus)
    Poolik moosipurk
    mingi ebamäärane asi, mis reeglina ei võta palju ruumi ja mille ma lõpuks ikka ära viskan, aga mitte rohkem kui üks, sest rohkem ei mahu.

    Kui poes on mingeid soodukaid, siis seisab seal ka sigaodavalt saadud lihatükk või mudaodav lõhefilee, aga mitte kauaks.
    Nii on minu külmkapp alati täis, aga süüa pole ikka nagu rohkem, kui just järgmiseks päevaks.
    PS: jää kodus hoidmise mõttekus tuleb mulle tavaliselt siis meelde, kui keegi ennast ära lööb.

    ReplyDelete
  11. Ma ei usu ühtegi su väidet.
    "Rikas, järelikult külmkapp täis"
    "Rikas, järelikult viskab toitu ära"
    "Korralik, järelikult külmkapp täis"
    "Palju inimesi, järelikult külmkapp täis"

    Mitte ükski neist ei kehti. Siin ei ole isegi mingit vaidlemise või näidete toomise kohta - selliseid meelevaldseid seoseid inimeste sissetulekute ja käitumise osas lihtsalt ei saa tuua ja kõik. Kui leiad kellegi, kes on korralik ja hoiab kodus varuks palju kraami, leiad teise, kes on korralik ja EI hoia liigset kola, jne jne, ja neid käitumisi mõjutab rohkem tegureid kui vaid üks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See oli tegelikult mu enda peas rohkem vastupidine seos.
      "Külmkapp täis, järelikult arvatavasti rikas. Või väga kirglik toidu osas. Või siis normaalselt etteplaneeriv täiskasvanud tasakaaluka etteaimatava eluga (korralik) inimene. Või peab see külmkapp ära toitma väikese armee."
      "Külmkapp tühi, äkki on vaene? Või ei hooli väga palju toidust? Või on olnud vaene ja ei ole ahnitsemise kommet veel külge saanud. Samas, vähe inimesi ka, palju neil ikka süüa vaja on."
      "Külmkapis palju imelikke asju - võib olla loomingulise kirega seotud. Või kokkuhoidliku meelelaadiga."

      Aga sul on õigus. Inimeste lihtlabane lahterdamine kõigest nende külmkapi sisu põhjal ei peaks olema lubatud. Inimesed (ja nende külmkapid) on palju keerukamad ja sügavamad ja tähendusrikkamad, kui ükski lihtsustatud liigitus, mille me suudame välja mõelda. Sellised sorteerimised ja sildistamised põhjustavad ainult mõttetuid eelarvamusi ja diskrimineerimist. Millal, oh millal küll me saame mõistma, et teiste inimeste elude kohta kiirete ostuste tegemine pole mitte ainult ekslik, vaid ka halb ja stereotüüpe kinnistav. Külmkapid ei pea midagi tähendama. Need on inimesed, kes loevad.

      Delete
    2. Ja ka siis saab öelda, et toidu suhtes kirglik inimene EI lase asju halvaks või EI hoia vanu tooraineid (mismõttes teen midagi sügavkülmutatud asjadest? ma olen gurmaan ja MUL ON KÕIK VÄRSKE) jne.

      Delete
    3. Vabalt laseb ju asju halvaks. Ega kirg siis kogu aeg ei ole. See tuleb puhangutega. Pärast on üle läinud ja asjad seisavad ja ilma kireta neid uuesti kättte ka ei võta.
      Ma olen küll vaimustusepuhangutes ja veidrate isude ajendil ostnud külmutatud kapsarulle ja umbes poole aasta tagavara koorimata krevette. Kirg ja spontaansus toidu osas ei tähenda kohe miskine peenperse olemist.

      Delete
  12. Vbl kõige rohkem mõjutab külmiku-käitumist poodlemise kergus. Ma saan paki piima või pudeli õlut kätte 3 minutiga. Pood on otse üle tee, ma võin ka keset talve sinna t-särgis sisse joosta.

    ReplyDelete
  13. Paistab, et see teema on paljudele südamelähedane:) Minu külmkapp on suur, ja ma olin õudses hädas uue hankimisega, kui mu 15 aastat kestnud tarvitatud suur kapp katki läks, sest uusi nii suuri ei olegi ja peaaegu niisama suured on jube kallid. Sügavkülma peab olema suur, et hoida marju-seeni ja tavaosasse peavad mahtuma 3 liitrine piimapurk ja suur pott, sest ma eriti ei armasta nõudepesemist ja miks ma siis peaksin toitu väikestesse karpidesse ümber pakkima, et rohkem pesta oleks. Ära viskasin viimati pool kaalikat ja kapparid on ka asi, mida küll saab ostetud harva, aga lõpp läheb alati pahaks. Asjad, mida me kogu aeg ära viskame, on kuivained, sest koid - ja kuigi olen hakanud ostma mingeid poolekiloseid pakke, jääb ikka midagi üle ja koid sigivad jäle kiiresti, ussikestega tatraputru ikka ei taha küll. Kellelgi ideid neist lahtisaamiseks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hoia kuivaineid suletava kaanega purgis.

      Delete
    2. Me saame neist elajatest lahti ainult tänu südametule äraviskamisele ja suurpuhastustele. Kõik asjad kapist välja, kapp mingi (loodussõbraliku) putukatõrjega üle. Iga pakk ja selle kõik servad hoolikalt üle vaadata ja kui vähegi paistab, et seal vist kunagi keegi elas, siis läheb kõige täega õue prügikasti.
      Ma oma vanaema juures koristasin lae ja seina nurkadest nende jahumalakate kookoneid. See on nende lemmik koht. Võib-olla neil on sinu köögis ka kusagil salajane urgas, kust tulla ja minna.

      Delete
    3. Mis puutub suletud kaantega purkidesse, siis mind tabas tõeline lootusetus ja meeleheide, kui mulle lendas kaks koiliblikat näkku plekist teepurgist, mis ei seisa iial lahtiselt, võtan teed ja panen purgi kohe kinni. Äädikaga olen kappe seest pesnud. Aga mul on kahtlus, et pesa võib neiol olla kappide taga seina peal. Mul on palju ämblikke, olen neile lootnud, aga vist ilmaasjata. Mingeid taimi ei ole olemas, mille lõhna nad ei armastaks?

      Delete
    4. Minu arust aitab nende koide vastu kõige paremini külm. Kui mahuks, paneks kõik kuivained külmkappi või tekitaks omaette külmkapi kuivainete jaoks. Õnneks saan talve ajal asju sahvris hoida ja siis on seal iseenesest külm.

      Suletava kaanega purkide peale koid ainult naeravad.

      Delete
    5. mulle kunagi soovitati kastanimune panna köögikappi jahumardikate vastu. ja ma korjasin ja panin ka neid, aga ma ausalt ei mäleta, kas see aitas.

      ja siis nipp, mida ka kasutasin mõnda aega: kui korra oled kõik ära visanud ja puhastanud ja äädikaga pesnud, siis kõik uued kuivained, mis majja tood, paned kõigepealt sügavkülma paariks päevaks. see väidetavalt tapab vastsed ära ja siis ei teki uut infektsiooni.

      Delete
    6. See on sarjast "puista raamaturiiulile apelsinikoori, kõik imestavad ja tolmu ei märka keegi".

      Delete
  14. Külmkapi kohta ei ütleks midagi, aga kuivainete koha pealt on see minu jaoks olnud vaesuse tunnus, et kõike on olemas. Palgapäeval mindi lattu ja toodi sealt makarone, riisi, tatart, jahu, suhkrut jne jne, sest mis siis saab, kui raha enne palka otsas on ja midagi süüa ei ole? Mul oli kapis pidevalt varu kõiki eelpoolnimetatuid. Need ei rikne ka kiiresti. Nii kui näiteks tatar hakkas otsa saama, tuli kohe poodi minna uut tooma, sest et. Aga see oli aastaid tagasi, nüüd on mu harjumused (või arvamine sellest, kui vaene või rikas ma täpset olen) natuke muutunud ja kapis palju vähem kohustuslikku kraami.

    Külmkapis on mul praegu kindlasti piima (otse lehmalt), hapukoort, võid, juustu, mingi külmutatud lihakäntsakas, külmutatud jõhvikatoormoosi, miskeid kotlette lapsele, kes saab neid ise praadida. Ketšup kah. No ja siis vahelduva eduga muid asju, mis mõnikord halvaks lähevad, sest ma ei ole neid harjunud igapäevaselt tarvitama ja olen unustanud.

    ReplyDelete
  15. Liska00:27

    Soovilugu! Palun võrdlevat analüüsi Elvast ja Räpinast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga hea teema. Ma ei tea kummastki suurt midagi. Saab plaani võetud.

      Delete