Monday, November 09, 2015

puksu muks

PA310127
tiisu


Ma ei tea, kuidas teiste inimeste enesekuvandile trennis käimine mõjub, aga mind muudab see küll veits eneseimetlejaks. Kaks korda nädalas kahe täispika peegli ees hästivalgustatud saalis enda keha ja selle liikumist tähelepanelikult mitme nurga alt jälgida ja muusika ja hingamine ja hästi aeglane aga märgatav areng. Ja nigunii tuleb tööst ja vaevast armastus. Ma tahaks teada, kuidas ma ei hakkaks end imetlema. Võib-olla kui näppudega seinumööda üles ronida või elutoa põrandal käsi kõverdada või metsavahel joosta, siis ei lähe nii imelikuks kätte. Kuigi siis ka ju satud varem või hiljem peegli ette ja leiad nähtavad lihased või painduvamad jäsemed eest ja vau. Või ei vä? Ja minu puhul ei ole see ainult tantsutrenni süü. Kui ma ennemuiste viitsisin tolles samuseski kehapumpamistes või stepaeroobikas käia, läks sama moodi. 
Võib-olla on see seotud sellega, et kui mul parajasti peeglit ees ei ole, siis ma olen enda arust mingi saamatu lapsekehaga sootu tömp, kes ei saa ega oska ega või. Aga peegli ees selgub, et ma olen varjunud pika saleda naise kostüümi ja kui muusika peaks ka veel käima, siis see hingab rütmi(s) ja et see on ebamaine, kuidas niisugused asjad saavad võimalikud olla. Kuigi mul on jätkuvalt venitusarmid ja pehme voldiline üle püksiääre riputatav kõht ja sinakasroosad kuivad karedad sääred. Ehksiis - ma ei ole muinasmaagiliselt kahe kuuga endale täiesti uut universaalselt ihaldusväärset ihu tantsinud. See korrapärane süstemaatiline poolvägisi keha ja selle võimekuse meelde tuletamine hakkab tunda andma. 
(Kuigi võib-olla see lugu sellest, kuidas ma tunnen end väikese ja saamatuna oma täiskasvanud ja suutlikus kehas on lihtsat kaastunde kerjamine. Sest kuidagi peab oma nartsissismi ju välja vabandama ja samal ajal ise hellaks ja hoitavaks jääma.) 

Pealegi, ma olen üsna kindel, et see ei ole ainult mulle omane kiiks. Mulle tundub, et näiteks jõusaalides on peeglid just selle pärast, et inimesed saaksid häbenemata nuumata oma eneseimetluse lihaseid. Ja normaalsed tavalised inimesed isegi ei ehmu sellest eriti ära, millise andumuse ja erutusega nad järsku iseenda peegelpilti vahivad. Sest sel hetkel tundubki, et sa oledki Kirjeldamatult Kuum Tükk.

PA310133
isevärki valgus on maas


Ei, ma ei ole tegelikult tema peale armukade. Tema peale mitte. Ma olen armukade selle aja peale, mis teil olnud on. Selle peale, et tema sind nii kaua on saanud teada. Kade kõikide nende hetkede peale, mis te koos läbi elanud olete. Mul on igati kade meel, et tema on saanud olla sinuga koos, kui sa olid veel nii noor ja käisid veel nondes kohtades ja kandsid veel neid riideid. Et tema sai ja mina ei saanud. Et tal on sinu hingest suuremad tükid käes. Et ta teab tuhandet paremat nõksu, kuidas sind naeratama panna. Et tal on olnud aega sind õppida. Ja kui ta tahab sind õnnelikuks teha (milleks sa talle enam küll väga tihti võimalust ei anna), on tal minu ees tohutu edumaa. Sest tema oli enne. Oli kauem. Oli rohkem.
Aga tead, mis mind lohutab? Selles kadedas urkas, kuhu ma end olen kukutanud. On üks asi, mis annab mulle rahu ja teinekord isegi väikese kujuteldava kahjurõõmu. Kunagi tuleb keegi uus. Keegi järgmine, kes tahab sind õnnelikuks teha. Nigunii tuleb, ära vaata mind nii. Ja kui ta tuleb, siis tema silmitseb mind samasuguse kadeda pilguga. Kadestab meie aega. Seda, kui mina tean, mida sa tead ja oskan vahel küsimatagi sulle anda, mida sa soovid. Nagu mul oleks tema ees edumaa sinu õnnelikuks tegemisel. Isegi, kui sa siis mulle selleks enam väga tihti võimalust ei anna. Ja las ta siis kadestab ja mõistatab, mis vägevaid iialgi tagasitulematuid imelisi aegu ja kohti ja elusid me koos oleme näinud. Polegi tal tarvis teada. Ma talle ei räägi ka. Sest mina olen sinuga koos, kui sa oled veel nii noor ja käid nondes kohtades ja kannad neid riideid. Mul on sinu hingest suuremad tükid käes. Mul on aeg(a) sind õppida.

--

 Olen viimased nädalad mitut pisikest improkomöödia töötuba kaasa teinud ja hiigla tore. Minu keha-mõistuse pideva vastuolu juures koguni üllatavalt tore. Hakka või arvama.
 Käisin ühte üleni noort naist kuulamas tema enda kirjutet laule laulmas. Ühe laulu ette tegi ta väikese mõtiskluse teemal uskumine ja jumal ja selle olemasolu. "Ja siis ma leiangi end mõtlemast ja küsimast, kas üldse on keegi, kes seal üleval mind.. paitab." Ma, räpane loomake, kohe mõtsin: mul küll on keegi, kes mind paitab. aga nagu.. sealt alt.
 Mõtlesin luuleprõmmu peale korraks ja käed tahtsivad küljest ära väriseda. Niiet igatahes seekord mitte. Natuke samas kaalun ükspäev trennist puududa, et vähemasti teisi poeete hukka mõist kuulama minna.
 Alguses nalja pärast veits silma paistmise mõttes ostetud paarist vanaaegsest kleidist on tasapisi saamas endismoeliste kleitide kollektsioon. Just ostsin jälle ühe, mis on tehtud sellest kõige rõvedamast sünteesmaterjalist, aga on nii neetult ilusa musta-kollase mustriga, et ma kohe ei saanud jätta.
  
PA310201
pehme
 
Mh. Minaeitea. Mul oli veel tuhat ägedat mõtet ja nüüd on kõik kusagile kadund. Hakka või soovilugusid ja tellimustöid vastu võtma.

9 comments:

  1. Ma olen kuulnud inimestest, keda trennis just masendab oma peegelpildi nägemine.

    Enamikus, kus ma käin, ei ole peeglit, aga vahel, kui on, olen täheldanud, et mu sooritust ja tuju mõjutab tublisti see, kui hästi-halvasti riided mulle istuvad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, riiete või soengu halb seis on mõjutajad küll, peab end trenni jaoks ilusti riidesse panema, et asjast tolku oleks. Kuigi ma olen juba hakanud neist mööda ka vaatama, sest ma (omaarust) liigun nagu noor jumal ja siis pole oluline, mis seljas on.

      Ma olen näinud küll, et osa inimesi ei taha (tantsu)trennis end peeglist jälgida, aga minu pähe see ei mahu, kuidas nii õppida saab.

      Delete
    2. Saab õppida küll, enesekontroll on teistmoodi, introspektiivsem, keskendub kehatajule. ja kujutlusvõimele.

      Kui ma ise sellises saalis õpetan, siis annan sageli metafoorseid juhiseid à la "sa oled tank! sa oled purjelaev!" või "elu on kaduv, milline hõrk nukrusetunne," või "ma olen SUUR! ma olen TUGEV!" või "me oleme seltskonnainimesed ja suhtleme seltskondlikult."

      Või isegi "kõigil on suur parukas peas ja te ei taha, et see maha kukuks". Olematu paruka peashoidmine võib ilma peeglita isegi kergem olla, peeglist jääks kohe vahele, et pole mingit parukat.

      Ja ka enda purjelaevaks või tugevaks või seltskondlikuks mõtlemist võiks silmahakkav peegelpilt vähemalt esialgu segada.

      Kõige rohkem segab peegelpilt selles mõttes, et inimesed hakkavad püüdma ilusad olla, aga esiteks ei ole see üleüldse hea asi, millele keskenduda ja teiseks võib nende "ilus" olla mingis muus stiilis ilus kui see, mida vaja. Kui ma õpetan vanu tantse, siis paljud tahaks selle peale esialgu Disney-printsessi moodi hõljuma hakata.

      Delete
    3. Ahh, nii toredad juhised. Me saama vahel juhiseid, et me pühime tagumikuga oma jalgade vahele asetatud taburetti ringikujuliste liigutustega puhtaks. Võ et päkapikud on ees, vaja neist ilusti mööduda.

      See on vist stiilide erinevus ka. Ma ei tea, kas ma ilma peeglita teaksin, et mu õlad liiguvad, kui peaks liikuma pigem ainult rind. Või teeksin vahet puusa ette, taha, üles, välja, ette välja, otse küljele välja aga mitte üles asenditel. Rääkimata sellest, kui raske on niigi hoiduda ülakehaga üles-alla vetrumast või viltu vajumast.

      Delete
    4. kujundkõne ruulib. :)

      Aga kui ilma peeglita ei tea, siis selleks on õpetaja. Millest vist järeldub, et kui peeglit ei ole, siis peab õpetaja valvsam olema.

      Delete
  2. Soovilugudest: mind piinab see, milliseid järeldusi teha inimeste kohta lähtuvalt nende külmkapisisust.
    Sest kuigi ma ei ole silmini vaesunud, ei oska ma ema juurde külla minnes kunagi oodata seda toiduküllust, mis külmkapist vastu vaatab. Minu külmkapis on heal juhul juustu, sinki, pakk külmutatud köögivilja, piim. leib (sest see kaldub mul halvaks minema ja siis ma hoian külmkapis, et kauem säiliks), või, munad ja see on minu jaoks rämedalt toitu täis külmkapp, Ukse sees võib veel olla veel pudel tshillikastet ka.
    Ja siis on mu ema külmkapp, kus on 4 sorti juustu, 2 sorti sinki, määrdejuustu 2 sorti, pasteet, kondentspiim, 5 erinevat kastet, majonees, teist sorti majonees, 5 pakki võid, sinep, wasabi, pool karpi rullbiskviiti, 2 karpi kohupiimakreemi, viimasel müügipäval ostetud, hapukoort 2 pakki, leivajuuretist 3 erinevas purgis ning kõik need asjad, mis minu külmkapis ka -- v.a. et tal on 4x suurem sügavkülmik ja ka see on kraami silmini täis.

    3-4 asja on seal alati halvaks ka läinud ning need viskab ära see, kes avastab, et halvaks läinud, või kui söögiasjanduse peale juba hallitusekord kasvab, võib ta seista igaviku, kuni mul üle viskab ning ma viskan asja minema.

    Ja sealjuures on mu ema see korralik inimene ja mina nagu-juhtub elaja. Tema koristab oma külmkapi äärmuseni puhtaks kord aastas, mina vbla vaevun kappi sulatama kord 5 aasta jooksul, kui miski asi silmahakkavalt rõve on, võtan kähku lapiga.
    Kus on loogika?

    ReplyDelete
  3. Ronijatel on pidev (õigustatud) veendumus, et "kaaluks ma vähem, oleks hulga lihtsam sõrmekestega kuskil rippuda / end seinal kinni hoida jne". Välise poolega olen ma muidu rahul.

    ReplyDelete
  4. Metsa vahel joostes läheb samugi imelikuks kätte. Eneseimetlus või siis vähemalt enesega rahulolu ei ole nii lihtne loom, et end peegli puudumisest häirida laseks.

    Seinu mööda üles ronimine ajab aga hulluks. Rentsi blogi on hea lähedane näide, aga ronimine NEELAB endasse ja kindlasti rängemini kui mistahes tants. Seal on adrekas; inimesed reaalselt ripuvad kohtades, kus iga issanda hetk on surm sinust ühe liigutuse kaugusel (või partneri liigutuse kaugusel, või lahtise jäätüki või kivinuki kaugusel) - see ei ole lihtsalt imelik, see on VÄRJALIKULT RÄMEDALT EBANORMAALNE.

    ReplyDelete
    Replies
    1. vat siis. tuleks äärmusliikumiste potentsiaalne sihtgrupp ronima saata. et ka kuuluvusvajadus oleks rahuldatud, tuleks leiutada miski ronimisreligioon.

      Delete

There was an error in this gadget