Sunday, November 29, 2015

sada vaba

Ritsik küsib, mida ma teeksin, kui mul on vaba päev ja sada vaba eurot. See postitus on soovilood vol kolm äkki? Või neli? Igatahes. Mõtsin misma mõtsin ja otsustasin, et see on iseenesest kahte sorti postitus.
Esiteks on see lugu sellest, mis sorti loomake ma olen. Sellised küsimused on nagu isiksuse test või kellegi paremini tundma õppimise tööriist. Urgitseja. Sellega saab iseendast kui miskist tähtsast huvitavast tegelasest jutustada. 
Teiseks on see loetelu minupoolseid sooje soovitusi, mida teha täiesti mõistlikes realistlikes raamides, kui tahta midagi (minuarust) piisavalt toredat teha. Üks päev ja natuke raha. Ega palju rohkemat polegi vaja.

PB110121
puu õitest pudenes sellist värvilist sodi alla nagu olekski sinna mõeldud

Esiteks on sellele küsimusele vastamisel oluline, millal uudis nendest ressurssidest saabub. Näiteks kui keegi teatab mulle keset nädalat äkki pliksplaks: nii homme jäävad kõik tunnid ära, siin on sota, teemistahad. Siis ma võib-olla oleksin natuke mures, et tudengid ei loe ju meile ja nii lühike etteteatamine ja nigunii tulevad jälle ilmaasjata kohale. Et võib-olla ma ostaksin - pfft, mis ostaksin - telliksin klassiruumi paar suurt pitsat ja söödaks meile mittelugevatel noortel kõhud täis. Inimeste söötmine on järeleproovitud viis nende enda poolele võitmiseks ja see oleks just niipalju läbipaistev aga piisavalt andestatav viis selle tegemiseks. Ajaks juttu ja teeks nalja, kui nad tujus on. Aga võib lissalt vaikides ka nosida. Pitsa on mõlemal moel hea. Siis sealt edasi oleks umbes pool raha veel järel ja õhtu ka vaja sisustada. Mis on juba keerulisem küsimus. Sest kust mina tean, kas niimoodi ootamatult pliksplaks on kellelgi teisel peale minu ka vaba aega. Ahjaa - lapsel on vaba aega. Võtaks lapse, viiks kinno. Kui tal on oma mõõtu sõpru saadaval, võtaks need ka kampa. Vaataks mingit suvalist lamedust, mis kinodes ikka, lastele meeldib. Ja pärast läheks näiteks lähimasse hiinakasse nuudleid sööma. Laps mul arrrmastab nuudleid. Ja siis, kui ikkkka veeeel on raha üle, ostaks kunstipoest mõnda meisterdamisasja, mida muidu väga ei raatsi ja meisterdaks kodus mingeid värke. Või kui meisterdada ei viitsi, siis kohvikoort ja, maitea, raffaellosid õhtusöögiks.
See on siis selline null etteplaneerimisega käesolevat elukorraldust ja semestrit ja inimesi arvestav põhiliselt ainult minust sõltuv plaan.


PB110156
ühes koos


Teine variant on üks nendest asjadest, mida me oleme korduvalt teinud ja kordame üha, sest hästi tore. Selleks on vaja autot, autojuhti, autotäit inimesi ja ühte linna. Vaba sada raha on hea, aga ei ole tegelikult alati kohustuslik. Ja vist peaks enamvähem igal osalisel olema umbes paarkend eurot ikka. (Ma tegelt ei tea, kuidas see tavaliselt on toiminud, ma loen teiste inimeste raha veel kehvemini kui enda oma.) 
Hommikul tuleb parajalt vara ärgata, inimesed ja fotokad autosse pakkida ja mingi teise linna suunas vurama pista. Tee pealt kohvi ja näksi ja rumalaid nalju kaasa. Sõidu ajal kõik tähtsad teemad ja viimased uudised üle käia. Pleiliste koostada ja autojuhti tögada ja kõva häälega kaasa laulda. Kõik sihtlinnale piisavalt lähedale jäävad hiiekohad ja pühapaigad ja mõisad ja lagunenud kirikud ja unustatud koolimajad ja tammevanurid üle vaadata. Sisse pildistada. Linnas külastada kaltsukaid, kentsakaid ja vähem kentsakaid muuseume (ma olen näiteks käinud paemuuseumis ja kaalumuuseumis), ühte kohalikku söögikohta, ühte kohalikku alkopoodi. Jalutada tänavatel ja imestada ilma. Kui esineb vanavara poode või antikvariaate või üldse muid kummalisi mitte-keti-poode, külastada neid ka. Osta proovida maitsta kõik, mida hing ihaldab ja süda lustib. Tagasiteel autos tukkuda. Õhtuks pugeda kellegi koju, teha ühiselt miskit head süüa. Näiteks ma oskan hästi head õhukese põhjaga plaadipitsat teha. Ja sushi tegemine on üldsegi seltskondlik ettevõtt. Segada fantastilisi (ja vähem fantastilisi) kokteile nendest kummalistest uudsetest jookidest, mis vastavast linnast said ostetud. Esitleda kaltsukasaaki. Vaadata filmi. Või niisama.
Iga linn kogu täiskava ei võimalda. Mõni linn võimaldab rohkematki. 
See plaan nõuab hästi pikka etteplaneerimist, sest inimestel peab olema vähemalt poolteist ööpäeva järjest tervenisti vaba, linna vaatamisväärsuste ja geograafiaga tuleb end eelnevalt kurssi saada, laps peab olema hoitud ja auto toidetud ja nõnda edasi.


PB100027
ilus turuhoone ja tema lehis(?)


Kolmas variant ei nõua tervet autotäit inimesi. Piisab ühest. See on deit. Minuarust ühe deidi teeb heaks see, kui selles on lisaks ilusatele ja headele asjadele piisavalt uudsust ja mitteigapäevasust. Selle poolest on kino Sõprus nagu deitideks loodud. See pole nagu tavaline kino ja seal ei näidata tavalisi filme. Kaks ühes. Saab joogi või kohvikesega istuda ja mingit piisavalt teistsugust väärt sisukat asja vaadata. Pärast veel Kompressorisse või sinna samma Sõpruse lähedale (Müürivahe?) Reval cafésse (mm... lambalihaga pelmeenid, mmm) minna ja ongi suurepärane. Tallinnasse sõit muidugi kulutab osa aega ja raha. Ma soovitaks ööseks sinna lihtsalt kusagile jääda. Väga vähe on Tallinnas asju, mis oleksid väärt oma ühest tervest vabast päevast viis tundi teel olemist.

Kolmanda variandi lõunapoolsem versioon on Viljandi. Iga kord, kui ma Rohelise maja poes käin, pean ma end katki kurvastama, et mul pole kas piisavalt raha parajasti kulutada või et meil pole aega, et istuda ja mõnuleda. Sest nende koogid ja nende kohvid ja nende pirukad ja ahh... Saadsaaru, ma ei ole nende suppe ja praade isegi proovinud, aga ma olen täiesti veendunud, et need on suurusjärku sama jumalikud nagu kõik muu seal. Kuidas päris elus viljandlased end selle maja ümber taltsutada suudavad, ma ei kujuta ette. Edasi ülejäänud deit tuleks kusagil kohalikult sisustada. Kui on suvi, siis kastaks end äkki tollesse väiksemasse järvesse ja kui ei ole suvi siis võib-olla teater või miskine näitus. Äkki? Lossimäed on alati avatud... See viljandideidi kava on praegu nõrk, sest kui ma juba mõtlen nende kookide peale, tundub, nagu polekski kellelegi iialgi midagi rohkemat vaja.
Ma vaatsin, et Viljandisse on siginenud kaltsukaid nagu mingeid asju, mis hästi siginevad. Aga noh selline inimene, kelle meelest on pärast pirukasöömist liiga paljude kaltsukate rüüstamine normaalne deit, on mul veel kohtamata.


PB010211
täiesti häbematult on osa sügislehti ilma värvita


Siia lõppu tuleks nüüd nuputada, mida ma teeksin siis, kui mul on vaba päev ja sada eurot, aga mitte ühtegi inimest võtta ja kõht täis ja kaltsuisu rahuldatud. Ma olen selles mõttes üsna fantaasiavaene inimene, et võimaluste rohkus tapab ära igasuguse leidlikkuse ja mul tegelt ka ei ole kuigi häid mõtteid väga tihti. Mul on häid probleemilahendusi ja leidlikke väljavingerdamisi ja selliseid asju. Võimaluste hästi ärakasutamine pole just minu parim talent. Teine häda on mul see, et ma olen kõige vägevam (kõigevägevam?) rohkete inimeste hulgas. Niiet kui inimesi pole võtta või nad ei anna kätte, tuleb kohe tunne, nagu ma oleksin kurb. Või näiteks kui mul ongi päriselt inimestest kopp, siis ei oska ma end kusagile panna või midagi endaga peale hakata ilma, et mul oleks ilge solvunud põssutaja tunne. Rääkimata sellest, et loomingulisus ehmub alati lolliks ära, kui ma teda kohale käratan. Niiet isegi, kui ma lööksin käsitööpoes sota laiaks, et hakata kodus mõõtma ja õmblema ja lõikama, võib kergesti osutuda, et ma vahin terve õhtu seda ostuhunnikut kasvava enesejälestusega ja installin endale hoopis kändikrašši.

Et siis just. Mu tavaline vastus küsimusele: mida sa teeksid x rahaga? Kulutaksin ära. Just. Ja kui sinna juurde on aega ka, siis kulutaks kohe iseäranis mõnuga ja pikkamisi.


Mida sina teeksid, kui sa võiksid teha midaiganes piisavalt realistlikes raamides?

12 comments:

  1. Mida ma teeks? Tõenäoliselt matkaks kuhugi, Piusale või... Võtaks kedagi toredat kaasa ja. Söök-jook-sõiduraha ja näiteks Piusa Keraamikasse saab viimased veeringud maha jätta ja korras!

    Teine variant on hulkuda mööda tööriistapoode ja otsida midagi vajalikku, mida selle väikse raha eest saab. Või siis ehitusmaterjalide poode. Või mööblipoode, eelistatult kasutatud või antiik või muidu huvitava mööbli poode. Mmmm... taimepoed või puukoolid oleks ka üsna kindel variant sellest rahast suure entusiasmiga vabaneda.

    Turuhoone juures on lehis jah. Ja ilma värvita lehed on lihtsalt tagurpidi :) Osa puid on nii vaesed või laisad, et ei jaksa lehti kahelt poolt värvida.

    ReplyDelete
  2. Aitäh! mulle ka väljasõidud meeldivad. Kui mul oleks vaba raha, ostaks endale paar kleiti. Sest mul pole neid, aga mul tuli tahtmine natukene naiselikum välja näha.

    ReplyDelete
  3. Alati võib minna loomaaeda, võtta lapsi ja suuri kaasa, osta neile piletid ja pärast minna kuhugi sööma + loomaaeda ka söök-jook kaasa. (Seal lihtsalt ei ole normaalse söögiga kohta seespool, ka sõõrikud ja termosega tee on parem, kui see, mida seal antakse. Vbla on asjad viimasel poolel aastal muutunud, aga sellegipoolest tundub mulle pärast väljas söömine pikaajaliselt parema ideena, sest siis saab toidule keskenduda, mitte omada jalgades "ja siis see loom ka!"-ruttu.)

    ReplyDelete
  4. Kui me räägime tööpäevast, siis "lapsed loomaaeda" või "mehega naaberlinna" ei ole ju valikus. Lapsed koolis, mees tööl, sõbrad tööl jne.

    Praktikas. Täna käisin rattaga sõitmas ja see on kogu mu tänane kasulik tegevus. :) Ratas tundub remonti vajavat ja sinna läheb ka see sada üleliigset eurot.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kaur, su kommentaare on põnev lugeda. Ma kahtlustan juba ammu, et me elame erinevates maailmades. See mõte sai jälle kinnitust. Sada eurot jalgrattale?! Minu Aist on ise vähem väärt kui 100, ükski jupp pole eraldi võttes (ja tööraha lisaks arvestades) ka nii kallis. Aga see.eest sain 5 päeva tagasi oma auto remondist kätte. Plokikaane lihvimine, tihendi vahetus ja soojendusradika vahetus - kokku 130.- . Sinna see raha lähebki. Piusale matkama ja keraamikat ostma saab järgmise 100-ga, sest auto on nüüd korras :)

      Delete
    2. Mul on kaks ratast. Üks on matkamiseks ja transpordiks (pöffil käisin kõik korrad rattaga) ja see on selline lihtne pill. Teine on spordividin, kallis ja kallis pidada. Viimati kukkusin tagumise amordi lüliti katki - vahetus kaugelt üle saja. Normaalsel tarberattal pole tagumist amorti, ammugi amordi lenksulukku, ja inimesed ei käi metsas rattaga kukkumas. Mina käin, mis teha, on selline hobi.

      Muidugi on huvitav lugeda, kuhu inimesed raha kulutavad. Mõni mees põletab ööklubis või kasiinos õhtuga rohkem raha kui kõik mu elu jalgrattad kokku. Aga nad vist ei käi blogides kommenteerimas, nendega kohtumiseks peab lhv foorumit lugema. (Kas kultuslõim "tibi hind" on ikka läbi töötatud?)

      Delete
    3. Hei, kus ma rääkisin sellest, et lapsed loomaaeda? MULLE meeldib loomaaias, ma võtan kaasa, kes tulevad. Aga kui see on selline ühekordne rahaärakulutamisaktsioon, ma või vabalt lastele ka kooli puudumistõendid saata. Isegi enne Rongi oli mul põhimõte, et kui nädal otsa on iga päev korralikult koolis käidud, võib saabuvast nädalast vabalt ühe päeva puudumiseks võtta.
      Minu arust on 5 päeva nädalas koolis käia nii rämedalt tubli, et huhhhh. Mingi preemia peab olema siis.

      Delete
  5. Rattad. Sirvisin Eesti rattafoorumi kasutatud rataste kuulutused läbi. Viimase nädala kuulutustes on üle 40 ratta, mille hind on 1300 eurot või üle. 13 ratast on hinnaga 2000 eurot või rohkem. Jämedalt pooled kuulutused on hinnaklassis 1300+. Jah, jutt on KASUTATUD ratastest. Ja see on harrastajate foorum, päris sportlased saavad oma rattad läbi klubide ja ei osta neid netist kes-teab-kelle käest.

    Okei, seal on kindlasti tüüpe, kes müüvad oma ratast juba ammu. Aga kes võistleb, see kukub - sportrattad ei kesta kaua, vaid on kulumaterjal. Ja mida kallim ratas, seda rohkem ta sõidab ja seda vähem kestab.

    Nende vidinate poehind on siis umbes 2x kõrgem. Kasutatuna 2000 maksev ratas on letis umbes 3500.

    Samad sellid käivad igal kevadel Itaalias ja Hispaanias trennilaagrites. (Taas - need on amatöörid - profisportlased teevad oma asja ja eraldi.)

    Ehk, eksisteerib toimiv ja piisavalt mahukas harrastus-ratturite kogukond, kus raha loetaksegi tuhandes.

    Muudelt huvialadelt - mind kutsuti just mäkke ronima / matkama, reisi hind umbes 6000 eurot. Ei, ma ei lähe. Aga grupp on koos ja reis toimub.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sirvisin Kuldset Börsi. Täiskasvanute ratta saab 20 euroga kätte. See sõidab ilusti ümber linna ja läbi metsa järveni. Teine 20 teise ratta peale, saab sõbra ka kaasa võtta, pump on kuuris olemas. Ja saab ülejäänd 60 euro eest kooki ja veini osta.
      See retsept eeldab muidugi suve ja esialgu rataste puudumist. Kui mõlemal sõbral on juba miski veerev kaherattaline tööriist, saab võib-olla edevamaid puuvilju ja parema veini kaasa osta. Või väikese säästu-telgi ja järve äärde ööseks jääda.

      Delete
    2. Veel paralleelmaailmu.
      Naabrionu kirjtutas raamatu.
      Algab pmst nii: eit suri ära ja hakkas igav. Ostsin siis purjeka - maksis viis milli vanas rahas - ja läksin paariks aastaks keskeakriisi merre uputama.

      Telgi ostmine on omaette peavalu, Eestis pmst EI MÜÜDA telke. Ma võiks sellest tunniajase hala-loengu pidada.

      Delete
  6. kas selle raha ärakulutamine on ülesande oluline osa või võib alles ka jääda? mul ei tule ühtegi mõtet, kuhu seda panna. aja ärapanemisega muret ei teki :)

    ReplyDelete
  7. Ma ostaks midagi, mis maksab 100 €.
    Kehvemad kõrvaklapid või
    arvutile varulaadija ja adapter või
    kaks uut kleiti või
    talvesaapad


    ReplyDelete

There was an error in this gadget