kuidagi täna ei tunneks veel kiskuvat kurblust

Anonüümne kommenteerija tahab, et ma oma lapsepõlvest räägiksin. Kõlab nagu igati normaalne palve ju.

Millegipärast kaks esimest lapsepõlve mälestust, mis tulevad, on surnud inimestest. Praeguseks surnud siis. Mitte tolles hetkes surnud. 

PB280028
täpit

Minu teisel vanaemal oli üks lahe sõbranna. Minu mälestused temast algavad hetkest, kus ma mäletan, et ma teda mäletan mingist varasemast ajast. Ta oli niisugune vanaproua, kelle maneeridest ja olekust paistis, et ta on noorena väga ilus olnud. Võib-olla ta oli vanana ka ilus, raske öelda. Ma mäletan ainult halle lokke ja kõhna kortsulist lõpmata lahket nägu. Vabalt võis ilus olla. Näiteks minu vanaema olekust ei paista, et ta võis olla noorena ilus olnud. Armas või veits nunnu võib-olla. Aga sellel proual oli niisugune ilusa veidi peene naise olek. Ja ta oli hiigla tore. Ma mäletan tükati ühte korda, kui ma olin suvel vanaema juures Tartus ja see vanaema sõbranna võttis mind oma maakodusse kaasa. Maitea miks. Vanaema jäi linna. Maitea miks. Me sõitsime sinna hullult ägeda vanaaegse autoga, mida ta ise juhtis. Mäletan, et ta kandis autos väga uhkeid nahkkindaid, mis olevat tema autojuhtimise kindad. Ja et see maakodu oli ka ilgelt lahe. See oli kuidagi hästi mägises kuplilises piirkonnas selline modernse suvila tüüpi elamu, mis viimati võis modernne olla näiteks 70ndatel. Me sõime hapukoort kakao ja suhkruga. Ja ma muudkui uitasin hiiiiiigelsuurtel heinamaadel, tuul puhus ja mu seelik lehvis ja ma korjasin karikakraid ja laulsin. Ma üldse laulsin väiksena hästi palju omaette niisama muu tegevuse juurde. Suvalisi asju, mis ma olin koolis või lasteaias või emalt või Laulukarussellist kuulnud. Ma mäletan tollest maakodust veel natuke kinnikasvanud ümmargust betoonbasseini ja selle kohal kaarduvat leinakaske ja peenraid, mida ma ei tahtnud rohida. Ja ühte tamme, mis nüüd järele mõeldes võis olla püramiidtamm, millega pidi olema see häda, et ta laseb oma lehed liiga hilja lahti, kui kõik teised lehed on juba riisut. Mulle see tamm meeldis. Ja see kask ja tema sakilised lehed selles basseinis ja üldse kõik.
Rohkemat eriti ei mäletagi. Praegu tagasi mõeldes võis see 'maakodu' olla mõnes eeslinnas või väikeses alevis, sest tegelt vist seal olid ka naabrid ja veel maju. Ja võimalik, et oli juttu ka selle tädi mehest, kes oli vist tähtis, aga juba surnud. Või sellest, miks tal niiiii palju raamatuid oli. Võimalik, et ma käisin seal maal mitu korda. 

Teine mälestus, mis mulle tuleb, on sellest väikesest kohast, kus ma alguses koolis käisin ja kasvasin. See oli ka suvi ja mul oli juba jalgratas. Niiet ma väga väike ei saanud olla. Mul oli seal kandis elamise vältel aja jooksul palju pikemat ja lühemat aega kestvaid sõbrannasid suurema ja vähema sõprusega. Too suvi (või kuu? või päev?) olime ühe tüdrukuga jupp aega tühja igavlenud ja siis avastanud, et hästi tore on jalgrattaga läbi lompide sõita. Olid kaunid üheksakümnendad ja me arvatavasti kandsime ainult nabapluusi ja lühikesi pükse ja see oli igati normaalne. Ja me sõitsime jalgratastega läbi lompide. Suur hoog sisse, enne lompi jalad üles tõsta ja vesi lendab kahte lehte pahinal laiali. Hiigla tore. Lombid olid asfaldi peal, mitte väga räpased, sellised selge veega hästi läbivuristatavad. Ja päike ka paistis. Minu mälestustes ei ole tolles päevas rohkem ühtegi inimest olemas. Me oleme ainult kahekesi ja vesi sätendab. Mõne aja pärast me muidugi otsustasime, et jalgrattaga ei saa üldse nii kõrgeid laineid, kui autoga saaks. Seega me jäime tee äärde autot ootama. See oli selles mõttes piisavalt veider asula, et inimesed elasid paneelmajades ja peaaegu kõik kohad olid enamvähem ära asfalteeritud. Aga see oli tegelt väike koht ja autosid käis harva. Lõpuks õnneks üks tuli, vaatas kaugelt, et lapsed tee ääres, hakkas hoogu maha võtma. Aga näinud, kuidas me oleme täiesti läbimärjad tilkuvad ja ootusärevalt lombi ääres, kihutas sellest täie mõnuga läbi. See laine tuli üle pea. Ma arvan, et me kiljusime. 
See tüdruk kolis hiljem oma ema ja õega ära Tartusse ja siis päris mitu aastat hiljem jäi mingitel segastel asjaoludel auto alla. Ma arvan, et see mälestus mul ongi selle pärast alles, et kui ma tema surmast kuulsin, püüdsin ma meelde tuletada, mida ma temast mäletan ja ainult see lompide lugu tuligi.


PB110166
tip tap


Mälestustega on see imelik asi, et ma olen osa ise konstrueerinud. Ja päris paljud on niimoodi lünklikud, et see hetk on ainult sekund või kaader või pilt või liigutus. Aga selleks, et seda seletada, tuleks rohkem sõnu teha ja vaeva näha, kui tolles mälestuses üldse iialgi oli. Päris palju lapsepõlvemälestusi on täiesti suvalised hetked, kus midagi saatuslikku või määravat ei juhtu, ma lihtsalt mäletan.

Ma mäletan, et ema istus mu voodi serval (mul oli juba oma tuba) ja emal oli tita kõhus ja me olime sellest just rääkinud. Midagi. Vist sellest, et see tita on poiss. Ma mäletan, kuidas mulle ei tahtnud üldse pähe mahtuda, kuidas mu ema võib poega tahta. Noh heaküll, see tita juba on poeg, et sinna pole enam parata. Aga mis mõttes ta tahab-ki poega. Väga veider. Kas kõik inimesed ei tahagi tütreid?
Ma mäletan, et keegi tuli ühel suuuuuurel peol, kus oli palju rahvast, minu juurde ja võttis mul käest kinni ja kutsus, et ma tuleksin torti vaatama. Et selle tordi peal olen mina ja emme. Aga ei olnud. Ja ma olin suht pettunud. Pärast piltide pealt vaatasin, et minu kahe-aasta sünnipäeva tordi peale olid meie nimed kirjutatud. Aga ma tegelt ei tea, kas see oli seesama tort.
Ma mäletan, et esimene vanaema käskis meil kummeliõisi korjata ja me saame pärast kommi. Vanaema ristipojad, kes olid minust mitu aastat vanemad (mina pidin olema eelkooliealine siis), olid ka seal. Korjasime ja siis saimegi kommi ja siis pidime edasi korjama. Keegi poistest tegi nalja, et nüüd polegi enam vaja korjata, kui tasu on juba käes. Kõik naersid ja siis korjasid edasi. Siis ma ütlesin uuesti sama asja. Et nüüd polegi enam vaja korjata, kui tasu on juba käes. Ja keegi enam ei naernud. Ja ma üldse ei saanud aru, miks see enam naljakas ei olnud. Aga ma mäletan kummeliõite lõhna ja et päike paistis ja et mul olid väikesed töntsud jalad ja missuguse kõksuga kummeliõied varre küljest lahti tulid ja kuidas tõmmu komm maitses.


PA310185
sinine ja kollane


Ühel mu klassiõel oli vanem õde, kes mind süstemaatiliselt kiusas. Eks neid kiusajaid oli varem ja hiljem teisigi, rohkem ja vähem süstemaatilisi. Aga see just oli kuidagi eriline. Ma arvan, et see oli tol hetkel minu jaoks hästi raske ja piinarikas. Ma mäletan tema kartmist ja mäletan, et ma rääkisin sellest oma vanematele ja sellele hordile spetsialistidele, kes minuga mingi aeg tegelesid. Kiusamisest endast mäletan üksikuid episoode. Praegu tundub see süstemaatilisus ja andumus minu kiusamisele peaaegu veidralt. Mis imelik kinnisidee tal oli, et ta ei saanud mind rahule jätta? Mäletan, et selle tüdruku toa sein oli tihedalt plakatitega kaetud ja osa plakateid oli alasti naistest. Nende perekond elas esimesel korrusel ja tema toa aken oli sageli lahti. Ja ta ise tundus nii täiskasvanud, pikk ja rinnakas ja enesekindel. Millal sa viimati vaatasid kaheksanda klassi tüdrukut ja tundsid tema naiselikkuse ja küpsuse ees aukartust? Lapsepõlv on väga veider asi, kui seda perspektiivi ja hilisemate aegade maailmade ideedega maitsestama hakata.



Ema ütles, et koristage tuba ära, külalised tulevad, näevad seda seapesa, siis häbene silmad peast välja. Läksime õega oma tuppa ja hakkasime mängima silmade peast välja häbenemist. Ja itsitasime.
Kirjatehnika oli kolm, oli kogu aeg kolm ja kõik maailma inimesed tundusid olevat mu turjal mu saamatuse ja kohmakuse pärast. Me õppisime teises klassis kirjutama täitesulepeadega, need määrisid nagu elajad ja krõbisesid karedalt vihikupaberil ja olid üleüldine rist ja viletsus. Ma istusin oma toas ja vihkasin ennast ja kirjatehnikat ja abijoontega vihikuid ja oma klassijuhatajat ja kolmesid tunnistusel ja raputasin oma sinisest täitesulepeast tindiplekke punasele tapeedile.
Me vaatasime vennaga öösiti telekast igasugust jama ägedaid asju. Filme ja multikaid ja saateid ja. Näiteks Addams Family vaatamist ma mäletan. Vend jäi päris tihti selle öise telekavaatamise ajal diivanile magama. Kui film lõppes, läksin teda äratama. Iga kord samade sõnadega: mine maga oma voodis. Ja iga kord tegi ta enne ärkamist seda naljakat asja, et vaatas mind hiigelsuurte mõistmatute silmadega ehmunult jupp aega. Ja alles siis ärkas. 
Ükskord me olime üksinda kodus ja võtsime alumisest kapist välja üksikute sokkide koti ja sorteerisime need ära. Ma olen esiklaps, niiet minu instrueeritud algatus. Väga süstemaatiline lähenemine oli. Meil oli selline keskelt vahepaneeliga hiigelsuur ümmargune söögilaud. Esimene sokk laua serva peale. Teine sokk, kui esimesega paari ei lähe, selle kõrvale. Edasi iga järgmise sokiga kõrvutad seda rea iga sokiga ja kui paarilist ei ole, siis läheb rea lõppu. Kui leiad paarilise, eemaldad vastava soki reast, rullid paarilised üksteise sisse ja lähevad paaritatud sokkide hulka. Üks teine kord ma õmblesin kõikidele esikukapis olevatele köögirätikutele tripid. Õmblusmasinaga. Sest mul oli selline tuju. 
Ja kuidas saab väga väikest kasvu kaheksa-aastane oma narivoodi ülemisse voodisse tõstetud oma parajalt pontsaka väikevenna, et sellele unelaulusid laulda, ma ei tea. Aga (mäletatavasti) saab.


PA310197
kivihunnik

Ahjaa, kivihunnikud olid ka teema. See mälestus on koolieelne. Põllu ääres on kivihunnikud. Mul oli keelatud neile turnima minna, sest seal olevat ussid. Aga ma alati tahtsin. Ja kunagi ei läinud. Aga alati tahtsin. Kivihunnikutes kasvasid kuidagi just teistsugused lilled ja taimed ja need olid nii maagiliselt kutsuvad ja müstilised kohad. Võimalik, et mulle räägiti mingeid hirmutusmuinasjutte nende kohta ka. Igasugune hirm ja austus nende kohtade suhtes. Siiamaani natuke. Kusjuures ma olen oma elus näinud täpselt ühte neljandikku rästikut, sel kevadel käisin spetsiaalselt otsimas, nii hästi on mu kasvatajad mind terve mu elu nende eest hoidnud.
Hirmutusmuinasjuttude kohta - saunalava all on päkapikud. Üldiselt on seal pime niiske muldpõrand ja vabalt võivad päkapikud olla. Kui saunas ilusti ei käitu (ja vihtlemise ajal karjud), siis päkapikud. Ja kui oma ema lööd, siis kasvab käsi hauast välja. Ja kui tulililli tuppa tood, siis läheb maja põlema.

Tegelt see tulikate jutt on natuke loogiline selles osas, et neid ei tasu (pesemata kätega söövatel väikestel lastel) üldse korjata, sest nad on natuke mürgised. Nagu ülastega ühte sorti lilled kipuvad olema. Ja toas vilistamine käib lihtsalt täiskasvanule närvidele ja kergem on laps valedega ära hirmutada, kui oma enda seisundist tõde kõneleda.



---

Ühelt poolt oleks võinud ju sellele sooviloole veits läbimõeldumalt läheneda ja mingid raamid või loetelud või ajatelje nõudmised ümber ehitada. Mitte niimoodi uitmõtteid pähekargamise järjekorras loopida. Teiselt poolt on nüüd juba hilja.


Jutusta mulle üks (või teine) täiesti suvaline lapsepõlvemälestus.
Ja milliseid hirmutusmuinasjutte sulle räägiti?

Comments

  1. Kivihunnikute tõttu meenus.
    Me olime koos mu sugulasega, minust paar aastat vanem, kui ma tast viimate kuulsin mõne aasta eest, oli ta vinge naisjalgpallur, ühtlasi Indrek Zelinski naine ja neil oli paar last, maal vanavanaema juures.
    See ei olnud selline iseseisev lapsehoidja vanavanaema, see oli selline, kelle juurde sõideti, lapsed kaasas, siis oldi täiskasvanud ja hoolitsevad, ning õhtul jälle koju tagasi. Koos lastega.
    Seal oli sihuke mets lähedal, kus sees mingit ahervaremed sammaldunud kividest, muidu vägeva pehme samblakorbaga kive ning seal oli hea mängida. Aga kui me olime sugulasega seal nõrkemiseni mänginud, ehitanud samblast ja puukoorest, mis õigete puude pealt lahmakatena lahti tuli, diivani, ning mäng sai läbi, triivisime tagasi teele. Tee ääres olipiimapukk. Nagu väikene lava, kui mõtlema hakata.
    Ja siis me laulsime seal lava peal koos ja kordamööda. Mul on meeles üks laul, mida eriti rõõmsalt trallitasime vähemalt neli korda - "Kevade marss". "Lähme nüüd lauluga/lapsed õue marssima/Tralla-lalla-lalla-lal-lal-laa".

    Aga mulle hirmutusmuinasjutud lapsena ei mõjunud. Ma ei pannud neid miskiks ning seega ka eriti ei mäleta. Et ussid ja kivihunnikud oli ka, tuli mulle alles seda postitust lugedes meelde.

    ReplyDelete
  2. Mul on kusjuures lapsepõlvest kõige rohkem meeles mälestused asjadest, mida tegelikult ei ole olemas (näiteks mälestused minu emast, keda ma tegelikult ei mäleta, mis mu aju on vanade fotode põhjal konstrueerinud) ja mälestus minu esimesest õudusunenäost (suur ämblik ajas mind taga). Need on alati esimesed, kui ma mälestustele mõtlen, kõik muud pudinad tulevad hiljem.

    Aga nüüd söön ma hapukoort kakao ja suhkruga, sest ma just mõtlesin, et tahaks midagi head.

    ReplyDelete
  3. Hea emotsiooniga lood, eriti see veelompide pildike.
    Minu kodus elas kaks kolli: üks õues kaevus (loogiline, lapsi pidi ju kaevul kõõlumisest eemale hoidma), teine keldris trepi all, ma ei tea, miks, ju see oli kõige vastikum koht, mida suutsin lapsena ette kujutada. Siiani seal keldrisse lähen ebameeldivustundega ja näen seda kohta vahel uneski.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mind ka hirmutati kaevuga. Oli midagi sellist, et kaevus on miski, mis lapsi sinna sisse meelitab või tõmbab. Et parem on üldse teatavat vahemaad sellega hoida.
      Lisaks oli Londistes üks hirmus lugu, kuidas Siim ja Londiste vaatasid kaevu ja kaevust vaatasid üks poiss ja kummielevant neile vastu ja kutsusid neid mängima. Kunagi hiljem täiskasvanuna seda raamatut lugesin, tulid selles kohas kohe judinad.

      Delete
  4. Liska22:27

    Need postid, kus sa lugusid heidad, ongi kõige toredamad. Meil maal pesti kivihunniku kivid ära. Beebivannis ja küürimisharjaga. Pärast pandi vundamendi sisse. Tädi küüris ja küüris neid, vahepeal pühkis käeseljaga nina. Siis tundus see nagu mingi loomulik ja tähtis töö, umbes nagu kartulite kõplamine, mida ka sama tihti ja kaua tehti. Praegu mõtlen, et jube imelik - võtta kätte ja kive pesta.

    ReplyDelete
  5. mulle tuli väga väga naise piimapukil taidlemisega meelde: me tegime kontserdi. olin suvel vanavanaema juures, mitte just maal, aga tallinna äärelinnas, mis oli ikka puha küla tollal. päevad otsa kõõlusime naabrilaste juures, neil oli väike kortermaja, kolm peret, kõik olid mingil moel vist omavahel sugulased. mina ja K ja L olime ühevanused, pildi pealt vaadates nüüd tundub, et kuuesed ehk? E oli jube suur, kümme kindlasti! ja kantseldas meid pisemaid. ja sabas kõõlus minu vend, ainus poiss kambas, kes võis siis olla neljane.

    vot ja selle tiimiga korraldasime vanematele kontserdi. põhjaliku etteplaneerimisega. laule ja luuletusi ja pisikesi näidendeid õppisime, ühe- ja mitmekaupa esitamiseks; kutsed ja kavad joonistasime. kohvikumenüü panime kokku. ainus täiskasvanute abi, mis mul meeles on kogu loost, oli, kui E isa käis autoga poes meile kohviku jaoks kraami toomas. (kontsert oli vaheajaga ja kohvik siis tegutses vaheajal, see oli kavas kenasti kirjas.)

    tohutu edu saatis kogu projekti, kõik vanemad-vanavanemad tulid kohale ja lunastasid piletid (mis meil ka meisterdatud olid, aga ma ei mäleta, kas me raha küsisime, vaevalt) ja toolid olid naabrimaja õue peal reas ja me terrassi peal esinesime ja sellest kõigest on isegi mõned fotod. meil olid rekvisiidid ka, nt minust on pilt paberist rahutuviga (oli mingi temaatiline luuletus vist, mida esitasin).

    tagantjärele tundub, nagu oleks selle peale terve suvi ära läinud, aga ma ei olnud tegelikult kunagi memme juures rohkem kui võibolla nädal-paar korraga, nii et see pidi juhtuma üsna lühikese aja jooksul. aga see tundub mulle siiamaani väga muljetavaldav.

    ReplyDelete

Post a Comment