Friday, February 26, 2016

And me, I still believe in paradise.

P2190028
näput külmetavad ju


Ma hakkasin mõtlema, et ma tegelt ei tea, mida inimesed mõtlevad, kui nad ütlevad, et suhtega tuleb tööd teha. Et head kestvad tugevad vastupidavad paarissuhted ei juhtu iseenesest ega üleöö, tuleb ikka tööd teha ja vaeva näha. Ma ei tea millest nad siis räägivad. Mis see töö on, mida te teete seal suhtes? Mis tegevusi suhte sees loetakse tööks suhtega või suhet hoidvaks tööks üldse või mis asja. Või kas see suhtega töö tegemine on kuidagi eraldi suhtes olemisest ja suhtlemisest? Et oled oled suhtes sees ja tore on ja siis vahepeal astud nagu kõrvale ja teed suhtega tööd. Nagu kaks inimest, kes elavad varisemisohtlikus hurtsikus vahepeal ronivad sealt välja ja kõpitsevad ja klopsivad seda ehitist ja siis poevad jälle sisse tagasi. Et natukese aja pärast jälle tulla ja seda asja veits toestada või kusagilt mõni auk kinni panna, et kogu kupatus ühel päeval kokku ei variseks ja neid kahte sinna alla surnuks ei mataks. Kas see on seda sorti töö tegemine suhtega? Korrapäraselt tehtav igikestev pidevalt ligitikkuva katastroofi edasilükkamine?
Ma esialgu pakun, et äkki mingit kindlat laadi tülitsemine on suhtega töö tegemine. Kui ma saan kellegi peale vihaseks ja siis talle seda ütlen ilma teda samal ajal kägistamata, kas ma siis teen tööd meievahelise suhtega? 
Või ma töötan suhtega hoopis sel teemal endaga töötades ja tüli vältides? Näiteks saan kellegi peale vihaseks, aga tuletan endale vägisi iga päev meelde, et tegelt ta ikka oskab mind naerma ajada ja tõi mulle tookord tolle ilusa ehte, niiet ma ei tohi vihane olla ja siis pärast pikka eneseveenmistööd ma juba varsti enam ei ole vihane ja seega ma tegin suhtega tööd ja nüüd on meil parem. 
Kolmas oletus on, et suhtega tööks nimetatakse seda, kui ma oma harjumusi ja eelistusi muudan, et teisele inimesele mitte jalgu jääda ja olen sinnajuurde ise rõõmus ja rahul. Näiteks kui hästi vanad abielupaarid kusagil räägivad, et hea abielu ikka on palju tööd ja vaeva (endal niisugune valutav andestav pilk silmis), siis ma alati mõtlen, kas nad sel ajal räägivad sellest, kuidas nad tegelt ei tahtnud sinna kolida või neid koduloomi või nii palju/vähe lapsi või sellist päevakava aastast aastasse, aga kannatasid selle kuidagi ikkagi ära. Mõtle, kui paljud inimesed eksisteerivad põhiliselt selle pärast, et nad on need asjad, mille pidi abielu tervise nimel ära kannatama.

P2070146
kohalike pokude nõupidamine



Ma olen vahepeal oma garderoobiga tööd teinud. Töö garderoobiga käib samuti mitmes osakonnas.
Esiteks on vaja aegajalt kappi koristada. Lihtsalt kõik asjad välja ja tagasi ilusti sordikaupa. Sest siis püsib ülevaade olemasolevatest asjadest. Vahel ma olen äragi unustanud, et mul miski asi on. Eriti, kuna ma ostan ja võtan tasuta asju vastu niisugusel hajameelsel eemaloleval veits nagu endast väljasoleval moel.
Kapi koristamise käigus saavad välja visatud kas äraandmiseks või kaltsuks või ümbertegemiseks need asjad, mida ma niikuinii ei kanna. Kuigi vahel ma tekitan ka 'võib-olla kaste' asjadele, mille ma hiljem sikutan välja ja mõtlen, et mida ma küll mõtlesin. Näiteks mõni päev, kui mulle tundub, et ma olen raskelt paks või lootusetult kahvatu või jaburalt pika ülakehaga ja viskan äraandmiseks peaaegu iga asja, mis vähegi seda hoogu meenutab. Pärast võtan selle kasti mõnes paremas tujus ette ja kanäe, igasugused toredad jumala kantavad asjad ju.
Siis on oluline töö garderoobiga hankida endale asju, mida varem seal pole olnud. Mitte tuhat paari siniseid teksaseid koos saja maikaga. Vaid midagi täiesti enneolematult uut ja teistsugust. Sinna kategooriasse lähevad viimasel ajal näiteks nabapluusid. Mul oli mingi aeg see kõige levinum vastumeelsus nabapluuside suhtes. Esiteks need ei ole eriti moes. Teiseks kõhupekk? Või tõrge kõhu näitamise osas üldse. Aga siis ma kedagi kuulsin kusagil kaeblemas, et ta peab end segaseks näljutama ja võimlema, sest ta tahab nabapluuse kanda. Ja ma järsku sain valgustuse osaliseks. Tead, mida peab tegema, et sa saaksid nabapluusi kanda? Kolm lihtsat sammu: 1. Tuleb võtta nabapluus. 2. Nabapluus selga panna. 3. Seda kanda. Valmis. Nabapluusikandmiseretsept. Ah, mis sa nüüd, pole tänu väärt. Pealegi see kõhunäitamise jutt on loll. Sest esiteks kui mul on midagi seljas ja see ei kata midagi mu kehast ära, siis see ei tähenda, et ma seda osa hullult näitan. Ei ole nabapluus naba näitamise pluus rohkem kui t-särk on küünarnukinäitamise pluus. Teiseks on olemas hullult lahedaid lühikesi pluuse, millel on õlgade või varrukate osas igasugust ägedust ja kui nende all kanda (liibuvat) maikat või kleiti, on jumalast tore ja isegi otsast soliidne ja kontorikõlbulik. (Kuigi ma päris täpselt ei saagi aru, miks peaks kontoris kuidagi esinduslikult iialgi riietuma, kui sul väliskohtumisi ei ole ja õppetööd ei tee ja kõik koosolekud on inimestega, keda sa juba sada aastat tunned ja tead. Vabalt võiks pidžaamas istuda.)
Viimane osa tööst garderoobiga on õpetada end kandma imelikke või veits esialgu koledana paistvaid asju. See on enese-avardamise töö. See on oma moeidentiteedi laiendamise ja samas iseenda selle küljest lahti ühendamise töö. Ma ei ole see, mida ma kannan. Ma olen palju palju rohkemat. See, mis ma kannan on lihtsalt pealispinna müra ja lainete vaht. Ja mu pealispinnad ei pea kogu aeg samamoodi vahutama, kui ma ei taha.


Analoogselt nabapluusikandmise retseptiga - pulmakleidid ja printsessikleidid ja printsessipulmakleidid. Keegi rääkis, et ta tahab nii väga tahab abielluda, sest ta tahab kõndida suures uhkes kohevas ilusas pulmakleidis läbi inimeste ja need vaatavad teda imetlusega. Ja ma mõistan seda soovi. Üleni mõistan. Me kõik tahame. Aga tead, mida selleks on vaja? Kleiti. Pane kleit selga ja kõnni ja küll nad vaatavad. Kui ilus kleit ja pilgud on kõik, mida sa vajad, siis sulle ei ole vaja laulatust ja sõrmust ja kirikut ja torti ja mingit meest (jumalhoidku). Täiesti piisab ainult kleidist. Või kahest. Või kaheksast.


P2030041
sam-samm sammaldunud


Imelikud või ootamatud asjad, mis minuga toimusid, kui ma kirjutasin 30 päeva järjest iga päev (vähemalt) ühe luuletuse:
  • Riimid hakkasid ise tulema. Kusjuures suvalist teksti kirjutades või kõneledes ka. See oli päris ootamatu. Eelmine kord ma piinlesin selle riimivaeguse otsas nagu maiteamis. Seekord tulid riimid ise ligi. Vahel tulid ilusasti rea lõppu või ühe pika lause sees vähemalt kaks sõnapaari, kus sõnad riimuvad. Vahel hakkasid kogemata tulema sama tähe või silbiga algavad laused, nagu see olekski mu tõeline mõte algusest peale olnud. Teinekord ei tulnud enam riim vaid lihtsalt rütm või mingit laadi õõtsumine. Et sellega nagu harjub ära. Poeet olemisega. Saab omaseks ja põimub muusse.
  • Tead seda, kuidas kirjanikud alati räägivad, et kui raamat on avaldatud, siis see tuleb vabaks anda ja lasta sel oma elu elada ja mitte tema pärast enam muret tunda. Eksole. Kas sa oled ise kunagi seda proovinud? Et teed midagi (loomingulist enneolematut) valmis ja avaldad ära ja siis tegeled rahulikult segamatult oma asjadega edasi. See on hullu raske. Valmistehtud avaldatud teosed jäävad sügelema. Tahaks kogu aeg vaadata, kas see ikka sai nii, nagu ma mõtlesin ja kas keegi on midagi öeld ja mis nad arvasid ja ümber hinnata seda, mida ma ise arvasin ja üldse üldse.
  • Ideed võivad olla klammerduvad takjaloomad - hakkad mingit ideed pidi natuke minema ja siis ei saagi teisiti enam minna ja peadki tema küljes kinni olema nagu aheldatud ja ta ei anna sind vabaks isegi siis, kui ta on juba halvaks ja nõrgaks ja koledaks väänatud ja midagi head tast enam ei saa. Takjaloom noh. Aga nad võivad olla hoopis sellised lahtised kerged omaette asjakesed, mille võtad kätte, vaatad-uurid natuke ja paned siis rahulikult käest ära. Ja võtad hoopis mingi teise idee kätte. Ja see esimene idee saab olla maas ja ta ei vaata sind üldse süüdistavalt ja ei pea üldse päriselt sinugi olema. Ja sa võid teise idee igast küljest ära nuusutada ja siis ikkagi esimese juurde tagasi minna. Või hoopis kolmanda võtta. Et see on tehtav. Nii saab ka. Ei pea punnitama omal nina verest välja ühte esialgset ideed teostada, kui ta end kätte ei taha anda.
  • Isevõetud kohustus iga päev midagi luua, on tervisele hea. Ma ei tea, kas see on selle pärast, et kui ma mõtlen tahtlikult asju, luuletusi, lugusid, nalju välja, siis on ajuhullumine ärarahuldatud-sügatud ja ta ei hakka suvalisel hetkel mind oma luulude ja lugudega ära hullutama. Et on juba saanud küll. Või see on selle pärast, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad ja isevõetud igapäevane kohustus on juba natuke rohkem tegemine ja selle arvelt tuli üllatavalt palju rohkem jõudmist. Või see on hoopis kõikide munade mitte ühte korvi asetamise teema - heaküll, ma olen mitmes oma eluvallas käpardunud, aga näe, üle kümne laigi juba mu tänasele poeemile, elu võib-olla ikkagi on elamist väärt. 
P2010028
kui sa oled kogu selle aja märki oodanud, siis siin see on
aga palun


Juutuub millegipärast soovitas mul vaadata ühte võluvate silmadega naist rääkimas teemal 'ma pole nagu enamik tüdrukuid.' Ja see oli temast kena. Mulle seda soovitada. Sest esiteks mulle ikka meeldib ilusaid inimesi vaadata minuga nõustutavest asjadest arukal moel rääkimas ja sel naisel on veel sinna juurde selline veidi mahedam toon ja hääldus, mis on kõigi nende puhtalt mingi vastiku vääksuva piirkonna ameeriklaste vahele hea värskendav elamus. Ja noh heaküll selle pärast ka, et mul selle peale mitu mõtet tuli.
Esiteks mulle muidugi meenus see, kuidas ma olen püüdnud olla mitte nagu teised tüdrukud. Ja üritanud põimida oma mainekujundusse kuvandit rohketest meesoost sõpradest ja pigem meestest koosnevast seltskonnast. Rääkimata püüdlikult mitte tibi olemisest ja üldse noortele naistele seatud ootuste provokatiivsest eiramisest. See oli üks aeg. Ma ei tea, kas ma kellelegi otseselt välja laususin, et ma pole nagu teised, aga ma seda ideed kommunikeerida üritasin tõepoolest.
Teiselt poolt jällegi on mul olnud väga raske nõustuda või kaasa elada nende naistega, kes sellest suurt (või veits uhkeldavat) numbrit teevad, et neil sõbrannasid ei ole. Sest mul on alati olnud sõbranna(sid). See on nagu elusolemise ja eksisteerimise üks põhitalasid. Peab olema naissoost sõpru. Teisiti lihtsalt ei tööta. Ja samal ajal muidugi - naistevahelised suhted tekivad minuarust kuidagi nii kergesti ja iseenesest, et ma isegi ei suuda hästi ette kujutada, mida selleks teha tuleks, et mitte endale sõbrannasid saada.
Kolmandalt poolt on olnud ka see aeg, kus ma rabelesin palju ja palju, et olla võimalikult palju selline nagu enamik tüdrukuid. Sest kuulumine on oluline. Ja rabelemine oli päevakorras, sest mingi minuarust tolleaegne tüüpiline tüdruk olemine on neetult palju tööd. Võib-olla ma rabelen praegu ka liiga palju mingi kujuteldava kuulumise pärast. Aga ma alati usun, et ma alati olen parem kui varem. Ehk siis lepime, et ma praegu olen selles osas oluliselt rohkem tšill ja muretsen vähem ja olen lihtsalt mina ise nagu Loodus mu lõi ja muu selline.

Edasi läheb selle teema peale, ma tõesti usun, et ma pole nagu enamik tüdrukuid. Kui hea mõte seda on kõigile reklaamida, on eraldi küsimus. Aga minuarust keegi pole nagu teised. Sest kõik on unikaalsed kordumatud lillekesed või lumehelbed või misiganes. Ja kui sa kedagi tunned, tõeliselt hästi ja lähedalt tunned, siis sa arvatavasti oled tähele pannud ka, et ta ilmselgelt pole nagu kõik teised. On oma moodi.
Aga ma pole omaarust ka nagu enamik emasid. Või nagu enamik õpetajaid. Või misiganes sorti inimeste hulka mind peaks saama paigutada. Ja ma ei tea, kas ma seda välja öeldes või mõeldes siis alati halvustan seda gruppi, mille tüüpiliseks esindajaks ma end ei pea. Seal videos on rohkelt juttu, et 'ma pole nagu enamik tüdrukuid' on naiste suhtes halvustav. Ja selle loogika järgi misiganes grupi enamiku hulka mittekuulumise esiletõstmine on selle grupi suhtes halvustav. Tundub natuke liialdus. 


Ja sealt hops hops järgmisse teemasse. Kas mehed ka mõtlevad või ütlevad või püüdlevad väljendama, et nad pole nagu teised mehed? Sest ma ei ole kuulnud. Kas selline eneseesitlus, kus endast ja enda nägemusest endast kõneletakse inimestele, kes sind veel ei tunne, on ainult naiste rida? Või koguni ainult mingite naiste rida? 
Kui mõni mees tuleks mulle end tutvustama ja esimeste lausete hulgas mainiks mulle ära, kuidas ta ise peab end hästi eriliseks mittetavaliseks inimeseks/meheks, ma vaataks teda kaastundlike silmadega, patsutaks ta pealage ja küsiks, kuidas ta siin nii üksi päris ilma oma emmeta, kas ta on väga eksinud, pisike.
Ei, tegelt mitte. See oli nali. Ma olen jumalast võimeline inimesi (ka mehi) mitte mõnitama. Päriselt.

P1310009
pain(d)es puud

Miks inimesed üldse uutele inimestele räägivad, mida nad endast mõtlevad? Oo, äkki see on selle pärast, et uue seltskonna eriti kriitilised hukkamõistvad pilgud paistavad kõik ütlevat: 'täpselt kelleks sina end õige pead?' Ja siis tekib kiiresti tunne, et peaks kõigile siis täpselt ütlema, et kelleks sa end pead. 

Minu jaoks on nende hästi võluvate ja enesekindlate imetlusväärsete inimeste mõjust alati osa tühistatud sellega, kui nad tulevad mulle rääkima, mis nad mõtlevad, et teised inimesed neist võisid ühes või teises olukorras mõelda või arvata või rääkida. Tundub kuidagi iseäranis väikese inimese mure. Eriti, kui seda kõrvutada selle väljamõeldud kujutletud suurusega, mida ma sellest inimesest enne sellist väljaütlemist pidasin.



Kas sa oled nagu enamik tüdrukuid/poisse?
Mis tööd sa oma suhtega teed?

33 comments:

  1. Minu jaoks on suhtega töötegemine tähendanud peamiselt mittepõgenemist mingite täiesti normaalsete asjade eest.

    Esiteks siis, kui ma kunagi suhtefoobik olin - siis pidin ma juba töötama selleks, et ma suhte eest kohe põgenema ei hakkaks, kui see tekkida ähvardab. Et ma ei lülitaks kohe selle peale tagasikäiku sisse ja oma armumist välja, kui selgub, et ups, ma meeldin talle ka. Sest mul oli kunagi nooremana see loll kalduvus, et niipea, kui hakkas tunduma, et mees tunneb ise minu vastu huvi, hakkas mulle kohe tunduma, et ma tegelikult vist ikka ei ole armunud. See oli siis, kui ma ei olnud endale seda kontseptsiooni veel ajudesse jõudnud võtta, et keegi võib minusse ka armuda või mina võin kellelegi meeldida. Kui see juhtus, tundus, et on valesti, nii ei käi.

    Ja teine töö suhte kallal on arusaamine, et tüli ei tähenda, et peab lahku minema või et "see suhe ei tööta". Arusaamine, et ega suhted ei käi niimoodi, et ainult üks moos ja mõtleme kõigest täpselt ühtmoodi.

    Kolmas asi on arusaamine, et iga jumala kord, kui ma jälle kellestki sisse võetud saan, ei pea kohe oma kallimast lahku minema. Need crushid tulevad ja lähevad, hoogsamal ajal mitu tükki nädalas. see ei ole mingi suur traagika ja valedes elamine, kui mul on samal ajal kellegagi tore suhe. eriti veel, kui toreda partneriga saab neist crushidest põnevusega rääkida (ja tema räägib enda omadest ka).

    Kokkuvõttes - kõik see, mis on ka vähem intiimses suhtlemises hea. Et ei hoidu kramplikult konfliktidest; aktsepteerin, kui kellelgi on minu vastu head tunded, ega hakka mõtlema, et kindlasti ta tunneb valesti; ega anna sõpradele jalaga paljalt sellepärast, et mingi seksika silmavaatega uus tüüp ilmus korraks siia linna.

    *

    Mul ei ole olnud väga palju mõtteid sellest, kas ma olen nagu enamik tüdrukuid, sest see jäi üldise ebaadekvaatsuse tunde varju. noh, et kõigepealt tuli endale tõestada, et ma olen üldse enam-vähem normaalne inimene. või siis vastupidi, trotslikult jalgu trampida ja teatada, et kes üldse tahab normaalne olla. Selle peale läks päris palju aega ära; ja siis mingis vanuses muutus aktuaalseks hoopis afišeerimine, et "kuna mina olen selline nagu ma olen ja mina olen naine, siis järelikult on selliseid naisi nagu mina ja te ei saa öelda, et "sa ei ole mingi naine"." (seda tingis muidugi see, et aeg-ajalt mulle öeldi, et ma ei ole üldse nagu nainee, mõnikord komplimendina, mõnikord solvanguna, ja ma ei oska isegi öelda, kumb mind rohkem pahandas.)

    ReplyDelete
  2. a mingis vanuses, kus ma püüdsin mh tüdrukolemist ära õppida ja võtsin selle etaloniks mingid ägedad tüdrukud raamatutest või filmidest, oli lihtsalt tunne, et ma olen ebapiisav tüdruk. minu katsed võisid päris koomilised olla, sest tagantjärgi tundub, et mul olid veidi kõrvalekalduvad tüdrukuetalonid. pigem Shakespeare'i komöödiatest kui "Päästjast koolikellast" või "Sõpradest".

    vbla on see, et ma ei üritanud ennast naissoost distantseerida, põlvkondlik värk. ma ei mäleta, et siis, kui ma veel koolinoor olin, oleks mulle _komplimendina_ öeldud "sa mõtled nagu mees". kui mulle taheti öelda, et "tark", siis nii öeldigi. nii et ei tulnud ka endal ideid, et äge oleks olla ebatüüpiline tüdruk. no ja siis kui läks komplimenteerida stiilis "sa oled täitsa nagu poiss", siis olin ma juba liiga vana ja läksin selle peale hoopis pahuraks.

    ReplyDelete
  3. vabandavad grafomaania pärast, aga pulmakleidist oli mul ka üks mõte: äkki neil on tunne, et see tuleb kuidagi ära teenida? näha kõik see vaev, et pulmapidu korraldada ja enne muidugi leida keegi, kes on nõus selles mängus teine peaosaline olema. muidu pole aus, liiga odav.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mõni kord, kui ma eriti läänelikuks pöördunud traditsioonilisi pulmapilte (või sekundi mõnda vastavat rialiti šõud) vaatan, jääb mulle mulje, et pulmad on pidu naise jaoks. Fotogaleriid on ka sellised pruut, pruut, kleit, kingad, kleit, peigmees kusagil taustal pisike, pruut, pruudi soeng, pruudi käed jalad kõrvanibu varbavahe, kleit, pruut. Ja siis üks musipilt äkki.

      Aga see pulmakleidi ümber tähenduse ehitamine, et rohkem päris oleks, on muidugi kah. Oskan mõista küll. Keegi kirjutas ka kusagil, et ta tahab abielluda, sest ta tahab, et ta oleks kellegi poolt välja valitud niimoodi, et hästi hästi paljud inimesed seda näevad ja et sellest väljavalitud olemisest tehtaks hästi suur number.
      Et üks asi on saada emale tutvustatud või avalikus kohas käest kinni käia. Teine asi on üle ilma suurelt ja rohke pidustusega kuulutada, et nii hakkabki igavesest ajast igavesti olema.

      Delete
  4. Kas ma olen nagu enamik? Mida aeg edasi, seda rohkem arvan, et jah. Ma olen kohanud tonnide viisi inimesi, kes peavad ennast veidraks ja järjest rohkem tahan neile öelda, et sellised veidrused ongi norm - täiesti mitteveider inimene on haruldus. Loomulikult on ka minul olnud aeg (kahetsusväärselt pikk aeg), kui ma arvasin, et minusuguseid polegi, või siis, et neid on väga vähe. Et ma ei ole täisväärtuslik tüdruk või naine. Mullegi on öeldud, et ma mõtlen/olen nagu mees. Ma arvan pigem, et ma mõtlen/olen nagu inimene. Aga üks asi, millest ma tegelikult päriselt aru ei saa, on tissid. Mis värk nendega on? Imetamisel olid nad vägagi omal kohal, aga miks neid niiviisi ülistada ja igatseda ja suurendada ja eksponeerida ja...? Mul ei ole oma tissidega mingit sellist suhet. Nad lihtsalt on. Ma arvan, et ma ei oskaks neist ka suuremat puudust tunda, kui neid eriti poleks. Selle koha pealt ma olen vist jah natuke imelik ja ebatüüpiline.

    Pulmakleit on ilus. Aga kleidist üksi ei piisa, noor naine tahab ka printsi, kes selle kleidi kinni maksab, tahab teemandiga sõrmust, tahab armunud silmi endale otsa vaatama. Tahab igavesi tõotusi, tahab muinasjuttu. Kleit on sellest kõigest väike osa.

    Suhtega tööd? Mul pole veel ühegi suhtega õnnestunud edukalt teadlikult tööd teha. No eks ma olen püüdnud, aga kui suhe toimib, siis see toimib ja kui ei, siis võib lolliks pingutada (ennast maha salata, püüda rääkida-rääkida-rääkida, manipuleerida), aga mis hukas see hukas. "Ela ise ja lase teisel elada" ei kõla just nagu "suhte kallal töötamise" moodi?

    ReplyDelete
  5. Tissid on meie kultuuris üleseksualiseeritud. Tegelikult nad on lihtsalt kehaosad. Mul pole nendega rohkem asja kui oma teiste kehaosadega. 2021. saab 10 aastat mu palja ülakeha matkast. Kui seda korrata, kas põlvkond edasi on midagi muutunud (v.a. minu vanus). :)

    ReplyDelete
  6. Et.
    1) On küllalt kontoreid, kus ongi okei ringi liikuda mistahes riietuses.

    2) Ei, mehed ei tutvusta end kui erilisi inimesi. Mehed mu arust üldse ei tutvusta end eriti. Vbl naistele tutvustavad?

    3) Ma ei ole ei mehi ega naisi kuulnud rääkimas, mida nad iseendast arvavad. Noh, mu ema ehk välja arvatud ja mõned teised depressiivsed tüübid kah.

    4) Üldse, hui peaks kedagi huvitama, mida ma _kellestki_ _mõtlen_? Kui mul / sul on mingi ühiskondliku _nähtuse_ kohta läbikaalutletud arvamus - jaa, palun, ma räägib / kuulab. Aga miks peaks kedagi huvitama ühe inimese arvamus teise inimese kohta?

    5) Teiseste sugutunnuste atraktiivseks pidamine on looduse nipp selle vastu, et me välja ei sureks. Kui mehed tisside või üldse emase välimiku peale kiima ei läheks, siis seksi ju ei juhtuks ja lapsi ka ja pmst oleks inimkonnaga kohe lõpp.

    ReplyDelete
  7. haha.
    Mehed tutvustavad ennast küll. Igasuguseid on nähtud, mh isend, kes kiitis oma erilist köverat riista (ma ei andnud siiski ahvatlusele järele). Meeste seas on rohkem see "keegi ei mõista mind, ma olen nii eriline/rebel" hoiak.
    Siiski, "mina olen/ei ole niisugune, nagu teised, parem kui teised, halvem kui teised" enesetutvustus on mingite ebakindlate isikute rida, kes peavad vajalikuks igaks juhuks ennast vesltuspartneri kohe mingile skaalale paigutada, et nende hilisem võibolla-vastuvõetamatu-käitume saaks ette välja vabandatud. Ostavad indulgentse kahesõnaga.

    Suhtega tööd? Seda peaks kahekesi tegema, üksinda ei kipu nagu välja tulema, üksinda saab iseendaga tööd teha, mitte suhtega. Üks suur töö, mida suhte osas teha saab, on otsida õige partner, mitte leppida mingi suvalisega, peaasi et oleks. Teisalt muidugi, mismoodi see õige partner üles leitakse, kui sa temaga proovisõitu ei tee?

    ReplyDelete
  8. Samas seal kultuurides, kus on kombeks kogu aeg palja ülakehaga jalutada, ei minda tisside peale kiima, vaid millegi muu, välja ei surda ikka. See, milline paljunemiseks mittevajalik kehaosa parajasti seksikaks saab, on eri kultuurides erinev. Ja selle kehaosa peitmine on seal juures oluline tegur. Kui palju on meil neid, kes pahkluu nägemise peale erutuvad? natuke kindlasti, aga see on lihtsalt nende erifetiš, nagu üldse on inimestel igasuguseid fetišeid. Kultuuriliselt tunnustatult seksikatest kehaosadest saab aga justkui kohustuslik universaalfetiš, olgu selleks pahkluu, kaela-kuklajoon, nägu (räägivad, et kui naised paljalt päevitavad ja keegi peale satub, siis tüüpiline euroopa naine katab automaatselt ühe käega rinnad, teisega häbeme; tüüpiline araabia naine katab esimese asjana näo), juuksed või tissid.

    no ja suurem osa kiima, mis inimestel peal käib, on nagunii pigem suhtlemise kui paljunemise mõttega - paljunemiseks piisaks kindlatest jooksuaegadest kord-paar aastas nagu enamikul teistel loomadel. kiimal on sootsiumi lõimiv funktsioon, selles mõttes lausa loogiline, et seksuaalseks markeriks võib saada misiganes detail, mille sootsium sellena heaks kiidab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noo jaa, aga samas on loogilisem, et isane hindab paljunemiseks vajalikke kumerusi. Kas piimanäärmed on imetamiseks küllaldlased, puusad on laiad (suurem tõenäosus traumadeta sünnituseks), lisaks veel noorusele viitav väljanägemine (statistiliselt tervemad järeltulijad)? Pahkluid hindavad kultuurid on loodusest lihtsalt liiga kaugele eemaldunud.

      Aga küsimus oli "mis värk tissidega on" - vastus on meil vist sama - loodus ja/või meie ühiskond on nad valinud paljunemisvõimekuse indikaatoriks, ja kuna suurem osa ühiskonnast keerleb ühel või viisil ümber selle, siis loomulikult on nad/see oluline.

      Delete
    2. Oo, Kaur, kas sina oskad hinnata piimanäärmete küllaldane olemist, vaadates rindade piirkonnas olevat rasvkudet ja selle kuju?

      Delete
    3. Tisside kuju järgi ei ütle nüüd küll midagi ära - täitsa korralikud piimanäärmed mahuvad ka väiksema hulga rasvkoe sisse. Puusade järgi veel ütleks, aga laiad puusad ei ole tänapäeval millegipärast moes - naine peab igatpidi sale olema (ja tissidega).

      Delete
    4. jah, just. Vaagna laius näitab eduka sünnitamise potentsiaali; imetamisvõimet aga tisside suurus nende "puhkeolekus" ei näita. Pigem näitab seda tagumiku suurus või üleüldse nahaalune rasv (kui palju toitu on organismis tagavaraks).

      Tisside atraktiivsust (mõnes kultuuris) on pigem püütud seletada sellega, et kui nad on punnis ja eriti kui ka kokku lükatud, siis näevad peaaegu välja nagu perse. Perse tähtsus - esiteks on see strateegilisele piirkonnale lähemal ja väljaulatuv tagumik jätab mulje, nagu emane oleks lordoosis; teiseks vt organismi rasvavarud.

      Delete
    5. apropoo, kui rindade rasvkude midagi imetamisvõime kohta ütleks, siis peaks ka manboobidega mehed heteromehi kukalt kratsima panema - "ma olen ju hetero, miks tunnen ma siis seletamatut tõmmet selle meesterahva vastu? aga ah, millised suured rinnad."

      Delete
    6. a mis pahkluusse puutub, siis põhjuseid, miks see on vahel meinstriimkultuuris seksikas olnud, ei pea mumst väga kaua mõistatama: pahkluu on jala küljes ja jalg kasvab välja teadagi mille kõrvalt. kui midagi lähemalt ei näidata, siis kärab erutumiseks ka pahkluu.

      lisaks saab arvatavasti ka selle kehaosa põhjal teha mingil määral järeldusi isendi nooruse-vanuse kohta. nagu mis tahes kehaosa.

      Delete
    7. muide, mis tisside kujusse ja suurusse puutub - ka meestel, kelle jaoks ongi tissid naiste küljes kõige olulisem kehaosa (halli neist puusadest, kes üldse mingit alumist kehapoolt märkab, kui TISSID?), on väääga erinev ettekujutus, millised tissid on ilusad. Mõni ei kannata suuri, mõne jaoks on väikesed lihtsalt mõttetud. Igasugusest imetamisvõimest muidugi olenemata. Või noh, on mehi, kelle jaoks imetamine on üldse mingi mõttetu asi, sest rinnad on ju teatavasti nendele imetlemiseks, mitte tittedele imemiseks.

      Delete
    8. murca, muidugi ei suuda. Lisaks olen ma kenasti käinud Perekoolis (see päris-perekool, kus õppind meedikud räägivad tittedega seotud asjadest ja muuhulgas imetamisest) ja kuulnud spetsialisti juttu sellest, kuidas tissi suurus piimaloomet eriti ei mõjuta. Aga minu isik pole hetkel oluline. Mehed - tervikuna - on õppinud tissi suurust tõlgendama paljunemisvõime indikaatorina. Ja naised - tervikuna - samuti. P-sse need ämmaemandad. On sul mõni äraopereeritud rinnaga tuttav olnud? Kuidas nende enesehinnang on? Rinnasuurendusoppidest rääkimata, eks...

      Huvitav, kas pahkluud sarnase signaalina võtvas ühiskonnas stressavad naised samamoodi oma pahkluude üle ja eputavad nendega?

      Vist jah. Moslemimaades käib samasugune triangel naiste juuste üle. Ja seal kantakse hijabi vms all neid puhevil juuksekumme, mis loovad mulje, et sul on seal mitu korda rohkem juukseid kui looduse poolt võimalik on. Pmst on see moslemimaailma push-up. Ehk siis seesama "ülistada ja igatseda ja suurendada ja eksponeerida".

      Delete
    9. Kaur, rinnavähendusoppe tehakse samuti.

      Delete
    10. ... ja lisaks rinnavähendusoppidele on ajaloos kasutatud mitmesuguseid võtteid, et rind kas paistaks lamedam või lihtsalt ei kasvakski. vt Jaapani rinnasidumiskultuur ja Euroopa uusaja korsett, mõlema point oli anda naisele geomeetriliselt korrapärane torso, mida mingid kumerused ei rikuks.

      Mul endal tuleb vahel nii heteroemase pilk silma, et kui ma end siis juhtumisi peeglist paljalt näen, siis on samuti tunne, et vuih. Sest noh, ilus keha saab ju ometi olla ainult mehekeha.

      Delete
    11. sedasorti rinnavähendamise vastaspoolus on muidugi mitmes Aafrika riigis eksisteeriv komme tüdrukute arenevad rinnad hävitada, et nad EI oleks atraktiivsed.

      Delete
    12. ...millest on omakorda näha, et häda sellele kehaosale, millest ametlik fetiš saab - sellega hakatakse siis igasuguseid piinarikkaid ilgusi tegema. vt ka lootosejalake.

      Delete
    13. vabandust. lootosejalg on halb näide (sobib vähem jalafetiši ja rohkem selle illustreerimiseks, kuidas mingis kultuuris muutub atraktiivseks keha kultuuristatud olek), aga kui pidada Lääne edevate kingade kultuuri seotuks jalafetišiga, siis väikeste varvaste äraopereerimine selleks, et edevat kinga oleks võimalik kanda, ehk sobib.

      Delete
    14. à propos pahkluud: nende pärast stressavad inimesed on meilgi olemas. ma ise tean ühte. tal on ka randmetega mingi teema, pmst üritas ta kunagi enda randmeid peenemaks näljutada, kuigi igasugune bioloogika räägib selle võimalikkuse vastu.

      pmst kui otsustada, et kehaosad, mille välimuse pärast stressatakse ja millega eputatakse, on kõik seksuaalsed, siis ei jäägi niisama-kehaosi üle.

      Delete
    15. Anonymous01:34

      Seksi ja spermaannetusi beebi meisterdamiseks saavad rahulikult ka kõik puusatud modellipiitsad ja rasvunud rullikesed. Printsessikleiti ainult ei saa, heh.

      Delete
    16. Printsessikleite ju tehakse. Need ei tule kuskilt jumalikult kehahäbistamise saarekeselt valmis kujul kõik ühte moodi ja mõõtu. Maailmas on rohkelt nii piitsade kui rullikeste printsessikleite. Olen ise näinud.

      Delete
    17. Anonymous19:47

      Mõtlesin, et meestelt saab lahkelt seksi iga kehaga, aga pulmaprintsessikleidi, teemantite ja kulukate printsessipidude saamiseks on meestel kehale järsku "evolutsioonilised nõudmised". Vastuväitena siis Kaurile, et rinnad ja puusad pole meestele mitte paljunemisvõime indikaatoriks ega midagi sellist, vaid rohkem vajalikud sotsiaalse edukuse eksponeerimiseks vms.

      Delete
    18. tükk aega tagantjärgi komistasin ühe artikli otsa, kus mainitakse muuhulgas, et "uuritud 191 kultuurist peeti ainult kolmeteistkümnes rindu seksuaalselt oluliseks ja neist ainult üheksas eelistati suuri rindu" ning kui hakatakse kitsamalt Ameerika kultuurist rääkima, selgub, et rikkad mehed eelistavad pigem väikesi rindu, vaesed suuri (millel kahtlustati seost sellega, kui kindel keegi oma toidu- jms varudes on).

      Delete
  9. aga kas see, kui keegi räägib, et oioi, mida keegi must mõelda võis, ei ole lähedaste tuttavate vaheline asi? neile ikka räägitakse lugusid stiilis "ajasin terve rinnaesise ketšupit täis, vahetada ei saanud, nii mark oli ringi käia!" või noh, kui on naljakas lugu, siis võib ka vähem tuttavatele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, tuttavate vahel on see muarust igapäevane ja peaaegu norm. Ja eks seal on mitut sorti teemapüstitusi ka selles 'mis nemad must mõtlevad' kategoorias. Et näiteks kui oli mark või endal piinlik või tagantjärele naljakas, siis see on rohkem iseendast kõnelemine. Mida võib alates teatud kogustest pahaks panna, aga ma kenade inimeste puhul reeglina ei pane. Aga siis on mingi teist laadi 'mis nemad must mõtlevad' teema, kus näiteks inimene süngel toonil teatab poolvõõrastele, kuidas ta teab, mis lugusid tema kohta arvatavasti räägitakse või alustab igat teemat sellega, kuidas ta on tegelikult üsnagi tuntud inimene ja kuidas tema kuulsus temast ees käib. Eriti naljakas, kui tegelt ei käi ju. Või mingid 'isver tellisin kohvi ja koola ja baaridaam vist arvas, et need on mõlemad mulle, et ma olen mingi imelik, kes joob kohvi koolaga appikene'

      Delete
    2. Kuulsusest - kui mul on siin külas vaja mõnele vanemale inimesele seletada, kes ma olen, siis ütlen lihtsalt, et Irsi Aadu tütar ja rohkem küsimusi ei ole. Aga see kuulsus piirdub umbes meie asulaga + paar kilomeetrit peale (kaugem sopistus ulatub isa lapsepõlvekodu-külani). Mujal olen ma nii kuulsusetu!

      Üldiselt siiski on kohaliku kuulsuse saavutamiseks vajalik päris palju vaeva näha. Näiteks juua turuplatsi pargipingil mõned aastad jutti. Vahepeal ennast täis lasta, korduvalt. Või siis hakata kooliõpetajaks, lasteaiakasvatajaks olek on ka abiks. Isegi kohalikku volikogusse kuulumine ei pruugi kuulsust tuua - volinik olemise ajal oleks vaja vähemalt mõni skandaal korraldada. Ja siis võib kindel olla, et keegi kindlasti märkab, kui püksisäär juhtub porine olema või käevangus on kogemata kombel uus naine. Aga vaene tavainimene, kes on nii kuulsusetu, tahab ju ka eriline olla, et teda märgataks, et ta oleks olemas. Sest see, keda ei nähta (ei märgata, panda tähele, räägita taga), on ju nähtamatu, seega teda nagu polekski! See on hullem kui surm! Ja niimoodi tekivad inimesed, kes usalduslikult poetavad, et nad on hirmus imelikud inimesed - armastavad näiteks õhtuti küünlaid põletada või tahavad tuppa valget mööblit.

      Need inimesed, kes ise seletavad, et on imelikud, pole seda tavaliselt üldse. Tõeliselt imelikud inimesed nokitsevad omaette ja ei reklaami eriti oma imelikkust (geniaalsust, hullumeelsust vms). Nende imelikkus on nende jaoks täitsa normaalne.

      Delete
    3. a mingid veidrad kuulujutud tekivad vahel tõepoolest ja siis tahaks ka ise teistele südant puistata, et hissand, vaata, mis jaburusi minust räägitakse. mul on paar korda elus juhtunud, et jutt jõuab ringiga minu kätte välja. iseasi, et selliseks südamepuistamiseks eelistan ikkagi sõpru.

      Delete
  10. Tunnen ühte meest, kes tutvustas ennast kui erilisemat teistest. Kõlas naljakalt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelt, täiega hea enesetutvustus. "Tere, ma olen Mari. Väga eriline inimene!"

      Delete

There was an error in this gadget