gravitatsioon - ainult teooria

P3110046
viljandit on lihtne armastada
kui teda uudse ja harvana enda jaoks hoida
aga võib-olla muidu ka


Huvitav, kes arvas, et selles on midagi romantilist või tundeid tõestavat, kui keegi kedagi teist vajab. Kas see natuke ökk ei ole? Mõtle, kui teine täiskasvanud inimene ei saaks ilma sinuta kuidagi olla ega hakkama, sest ta vajab sind. Kas sind üldiselt tõmbab romantiliselt olendite poole, kes sinust tervenisti sõltuvad ja kelle (vaimne) tervis oleneb puhtalt ainult sinu vastutulemisest ja lahkusest. Brr. Ei, ma saan aru, et kui keegi on parajasti lõpututes valutavates armupiinades, siis on soliidne väärikas eneseesitlus natuke raske tulema ja siis ta ütlebki võib-olla rohkem liialdatud rumalusi oma imetlusobjekti suunas välja. Aga nii paljudes teostes nii paljudes kohtades kõlav 'ma vajan sind' armastusavaldus ei saa olla nii palju inimesi kogemata puusse panemas. Nad ikka meelega ütlevad seda ja kasutavad endameelest veenva argumendina kellegi püüdmiseks saamiseks. 
Eks see natuke on küll tore, kui keegi mind vajab. Aga see on tore, kui ta vajab mind millegi konkreetse selgepiirilise hästidefineeritud asja tarvis. Nüüd siin kohe just see niimoodi jah. Vajab mu tarka nõu selles asjas või lõbusat seltsi tol õhtul või peeneid oskusi või korraks ühte salaja näpatud suudlust siin. Need vajamised on toredus. Sest need on sellised intensiivsed entusiastlikud nõusolekud. Tahan jah tahan. 
Aga kui keegi mind tervenisti vajama kukuks, see oleks veits peletav. Mis sul viga on? Mul on juba laps. Ja mulle koerad tegelt väga ei meeldi.

Intensiivsete entusiastlike nõusolekute kõrvale. Vaikiv nõusolek. Kes sellise asja välja mõtles? Miks see üldse mõiste on.


P3080013
mis udud teevad


Tahaks suurte kirjatööde taga stressavatele inimestele hellalt ühe küsimata nõu ulatada. Mul on muidugi natuke imelik sellist asja seletama hakata, sest ma ise ei ole õudselt ammu ühtegi suurt kaalukamat kirjatööd teinud. Aga mulle tundub, et see minu nõu töötab üsna hästi. On hea nõu. Ja arvestades, milline emotsionaalselt püsimatu takerduv edasitagasi loomake ma ise olen, mul peaks olema teatav kogemus iseennast saboteeriva stressi ja sellega võitlemise osas. 
Nõu järgnev: ära tee seda tööd kogu aeg. Ära mõtle sellele öösel ja bussis ja seksi ajal ja duši all ja ärgates ja lõunapausil olles ja teisi asju tehes ja enne magamaminekut ja üldse kõik. see. kuramuse. aeg. Ma tean, kiusatus on kerge tulema. Süü on suur ja tähtajad on hirmsad ja maha on juba jäädud ja tahaks surra ja nutta ja karjuda ja arvatavasti just selles järjekorras. Seda tunnet ma tean. Aga see igal pool kogu aeg selle asja peale muudkui mõtlemine ei vii sind edasi. Kui midagi, siis sa väsitad end sellega ära. Muudad oma soorituse pärast muretsedes oma sooritust veel murettekitavamaks, kui see juba on. Või ei ole, ma tegelt ei tea. 
Põhipoint - ära tee seda tööd oma peas kogu aeg. 
Tee seda tööd kindlatel aegadel. Tee endale nädala tunniplaan, mis päevadel, mis kelladel sul selle tööga kohtumised on. Intiimsed privaatsed korralikult algusaegadest kinni peetavad Tähtsad Kohtumised. Kui tähtaeg väga hull veel ei ole, vali üks nädalapäev, mis on su selle töö kirjutamise aeg. Kui see töö on ainus asi, mis sul üldse iialgi lähikuudel on vaja teha, tee seda täistööajaga - iga päev üheksast viieni. Näiteks ärkad kell kaheksa, jood kohvi rahulikult ära, pistad midagi põske ja siis hakkad tegema. Teed. Mitu tundi teed tublisti. Käid lõunal ja teed veel. Ja siis kui õhtu tuleb, jätad järele. Ja siis jätad-ki päriselt selleks päevaks järele. Lähed võtad kohalikus kõrtsis kokteili, vaatad mõnda oma head sõpra ja naerad ilma üle. Ja heidad õnnelikult magama.
Nipid, mis võimaldavad asja teha ja siis seda asja mitte teha ja siis seda uuesti jälle teha, kui asi on kaalukas ja kohutavalt tähtis ja igati lõplik ja lõplike hinnangute alla minev ja su ego ja "mina" ja identiteediga sügavalt põimunud koletis-asi... Lülitused. Tuleb harjutada end ümber lülitama ühelt olekult teisele olekule. Ilma olekutevahelise lekke ja üle äärte voolamiseta. Alguses on ta raske, pärast läheb harjutamisega natuke lihtsamaks. Üldiselt enamikule inimestele mõjuvad kõige paremini muutused keskkonnas. Kodust ära raamatukokku minek. Tavalise lebotamise telekavaatamise snäkkimise laua tagant asjalik olemise laua taha istumine. Kõige fantastilisemalt mõjuvad vaimse töö tegemisse keskendumisele ja efektiivsete töötundide arvule keldriruumid. Nii palju saab tehtud, kui päev ja selle olemasolust teadmine ei sega. Keldrisse tuleb kindlasti kaasa võtta kell ja endale õigetel aegadel söömise ja koju tuttu minemise äratused panna, muidu läheb käest ära. 
Pärast tagasi endaks lülitumine vist on natuke raskem. Lihtsamate juhtumite korral aitab rahulik arutelu, et täna sai kaheksa tundi tubli oldud ja saab homme veel, seega nüüd praegu siin selle kokteili ja ilusa inimese seltsis ei pea selle asja pärast stressama. Mind päästab see ka, et kui mind tabab hirmus hea mõte kohas, kus ma ei peaks ei tahaks ei tohiks neid asju mõelda, kirjutan ma selle mõtte üles. Kirjutan telefoni, salvestan, panen kinni ja telefoni silma alt ära. Ja see liigutus teenib seda metafoori, et mõte on hellalt kõrvale tõstetud, aga temaga on ikka kõik korras. 

Teine nõks, mis mõjub ka muude suvalisel hetkel oma pea sees enda 'ülesketramiste' vastu, on väike loogiline dialoog iseendaga. Kas sa kavatsed praegu kohe midagi selle suhtes teha? Ei. Siis lõpeta sellest mõtlemine.


P3060035
hoopis selline elva vaade


Nendes ettearvatavamate sündmustega draamades on sageli kusagil lugu abielupaarist, kus, noh, ütleme, näiteks mees hakkab mingi hetk (seksikat) huvi tundma ühe noorema naise vastu. Niisuguse vastu, kes on nagu tema oma naine, aga natuke siledam kärmem saledam rumalam leebem ja samas hooletum. Et nagu miski nostalgia olnud algusaegadesse või nii. Või see samune talumatu argipäev, tead küll. Teinekord võib hakata siia juurde hulka lollusi rääkima, kuidas bioloogiline suutmatus stabiilsuseks ja puusa-piha suhe ja misiganes. Aga sellesse ma praegu isegi ei viitsi.
Mis ma tegelt mõtlema hakkasin. Pole nagu märganud, et mõnes loos oleks sedasi, et mees hakkab mingi hetk huvi tundma ühe vanema naise vastu. Niisuguse, kes on nagu tema oma naine, aga küpsem tasakaalukam targem kogenum enesekindlam rahulikum ja samas julgem. Ja missugusi mõtteid või mõistmisi siis selle juurde heietatakse. 

Ma teen pikkadel laiskadel puhkepäevadel pärast ärkamist oma puupliidi peal portsu kanget kohvi selle espressokannuga. Ja päeva peale pikendan seda roppkanget tökatit kuuma veega kuni kolmeks parajaks kooreseks kruusitäieks. Siis õhtuks on hästi põhjalikult kohvitatud olla.

Kuna ma sain veebruarisel slämmil finaali hääletet, mõtlesin, et peaks veetma aprilli ka tihedalt igapäevaselt kogu võimekuse skaala ulatuses head ja halba luulet pihustades. Sest siis on mais midagi kohe võtta. Ja siis et äkki seda blogi vahendusel avaldada, et mu fb natukenegi rahu saaks. Aga see mõte tahab veel seedida.
Ühelt poolt - kui keegi minu loetavatest blogidest hakkaks väga sageli kaheldava kvaliteediga isetehtud poeesiat pihustama, ma hakkaks üsna kiiresti sellest üle skrollima. Väheste haruldaste erandblogidega muidugi. Näiteks mul on feedlys doclubenpoetry.tumblr.com ja teda ma üleni armastan ja neelan igat ta sõna. Aga kui ma loen kedagi puhtalt tema eraelusse nina toppimiseks ja siis ta vahetab selle oma küündimatu luule vastu, ma oleks suht pahane.
Teiselt poolt - avaldama ma neid kusagil pean, sest see hoiab kvaliteeti vähemalt mingi taseme peal (me kõik teame, mis paska on võimalik sahtlisse kirjutada) ja pealegi see on mu oma blogi ja teiste inimeste skrollimised väga palju minusse ei puutu. Kuigi tegelt natuke ikka ju.
Hmm.
Hmm tõepoolest.

P2070153
TEKSTUUR, toim, kiri, muster, puul: süü

On riideid, mis teevad inimest ilusamaks. Tavaliselt on see saavutatud sobiva lõike ja heade värvidega. Näiteks öeldakse, et punaste juustega lähevad hästi kokku enamvähem kõik sinised ja rohelised asjad. Ja sama põhimõtte järgi on riideid, mis teevad inimest koledamaks. Näiteks lillades ja heleroosades ja sinepikollastes riietes näen ma välja nagu haige laip. Ja hulk puusa rõhutama mõeldud asju näevad riidepuu peal ka paremad välja kui minu seljas. Esileulatuvast rinnapartiist rääkimata.
Siis on riideid, mis on iseenesest hästi ilusad. Ükskõik kellele selga ajad. Selliste värvide ja mustrite ja joontega, et vaatad peale ja kuidagi seestpoolt algab mingi rahu. Päris universaalne efekt see ei ole, mõni inimene rahuneb paremini tumedama türkiisi peale, teisele teeb head, kui silma alla jääb see apelsinikarva toon. Mõne asjaga on eriti lihtne - sinna on trükitud see sõna või sihuke pilt, et kohe teeb meele rõõmsaks.
Ja siis huvitav kolmas kategooria. Riided, mis on nii koledad nii õõvastavalt inetud ja mõttetud materjali raisk. Aga paned selga ja teed oo. Keerutad end veidi peegli ees ja ooo tõepoolest. Mina leian selliseid tavaliselt huvitavate inimeste äraandmiseks minevate asjade kottidest või nendest odavriiete poodide 50 sendi kastidest. Ja seda, minuarust, nimetataksegi selleks silmaks, mida peab olema, et kaltsukast midagi saada. Õmblesin just endale ühte õudset kahvatuhalli kortsu-voldi-krookelist trikotaažinutsu kehasse parajamaks, sest see on nii ägedalt julge ja imelik ja ma tean sellest ainult tänu selle selgaajamisele.


Täiesti õudne. Ma olen nii palju tekst ja mõtted ja sõnad peas ringi siiberdamas, et ma viimasel ajal alustan uut postitust umbes minut pärast eelmise avaldamist. 
See kindlasti tähendab midagi.

Comments

  1. Punaste juustega sinine ja roheline. Aga roheliste juustega? Või sinistega?

    Hea, et sa kirjutad. Mina viimasel ajal üldse eriti ei jõua.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et sinised ja rohelised juuksed on nagu see hästi ägedat ilusat värvi silma rõõmustava mustriga kleit või pluus. Et misiganes kes iganes kus iganes ikka on hästi. Midagi ei pea ja kõike võib.

      Delete
  2. Kunagi proovisin ühes kaltsukas selga puu peal täiesti jõle tundunud tibukollast pluusi. Värvi pärast üldse hakkasin proovima, sest siis ma eredavärvilisi asju tahtsin ideeliselt juba.
    Sa kurat.
    Loomulikult ostsin ära ning sellest pluusist sai mu lemmik umbes viieks aastaks. Selleks ajaks olid mõlemad varrukad (küünarnukini, nagu proovides selgus) otstest narmendavad ning kui katki läks ka kogu alumine äär (mõnede narmendavustega suutsin elada), olin sunnitud otsustama, et selle pluusi aeg on ümber.
    Aga sestsaati, kui ta mu ellu tuli, olen hakanud palju suuremat tähelepanu pöörama rõivaesemetele, mis enne selgapanemist näevad välja mitte lihtsalt nagu suvalised kotid, vaid veel kõvasti halvemad.

    ReplyDelete
  3. See peast ära saamine ja tegemata asjale mitte mõtlemine õnnestub mul tegemata asjade nimekirja abil. Kirjutan sinna ja siis sealt võtan jälle. Ei ole vaja mõelda kui on võimailk jälle võtta. Ei kirjuta sinna suuri asju, kirjutan suured asjad väikesteks sammudeks. Ja noh, kui on kirjas, siis pole vaja enam pead vaevata ega und selle peale kulutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo jaa. Nimekirjad töötavad mul ka. Ja just seda moodi, et ei kirjuta 'tee maailm heaks' vaid kirjutan selle väikesteks mõõdetavateks lõpetatavateks tehtavateks asjadeks lahti.
      Nimekirjad aitavad murede vastu ka - kirjutan mured üles, tundub, nagu nende pärast ei peaks enam (nii väga) muretsema.

      Delete
  4. Ma nägin unes, et uus postitus. Siis olin pettunud, kui reaalsust kontrollisin.

    ReplyDelete

Post a Comment