Sunday, July 31, 2016

kõrs of the heina

P7250070
uksed on lahti

Kui mingi halb asi juhtub, tahab inimene kohe teada, miks. Miks halvad asjad üldse juhtuvad ja miks see juhtus. Mida ta tegi, et temaga nii läks. Mis sündmused või ajatelg sellele halvale asjale eelnes. Kui ammu selle asja seemned juba idanenud on või kust alates oleks ta saanud seda näha tulemas. Kuigi ei näinud ju. Aga äkki oleks. Halbade juhtumiste juurde käiva seletuste janu üks erivorme on süüdlase otsimine. Mõtleme järele, mis on halvasti, uurime, keda saaks süüdistada, selgitame, mil määral ja kuidas ja mis omaduse või teo pärast ta on süüdi ja siis neame. 'Sinu süü. Sinu pärast. Sina tegid seda mulle.' Ja hulk olekseid ja pidakseid ja selliseid. 
Aga isegi ilma süüdistamata on seletused või halva asja eellugu ihaldusväärselt magus. Tahaks teada. Miks. Sest asjad ju lihtsalt ei juhtu. Sest kuidas sa elad edasi selle teadmisega, et vahel on sitt. Ootamatu seletamatu põhjendamatu seostamatu sitt. Kui teaks vaid mingeid põhjuseid, oleks kergem. Teaks mingeid eeldusi või süüdlasi või päästikuid või midagigi, oleks lihtsam. Saaks aru. Poleks lihtsalt suvakas nõmekas, oleks hoopis lugu, loogiline äkki koguni: enne olid need ja siis tulid nood ja need ja nood olid seotud nii ja selle pärast läks nõnda. Isegi, kui sealt midagi õppida pole ja kunagi enam niisugusi neid ja noid ei tule. Ikkagi tundub, et oleks hea teada, kust miski halb sulle tuli. Ja kuidas ja miks. Mis tal ometi arus oli.
Kõige mõttetum miksitamine käib minuarust surma juurde. Eriti just ootamatu haigestumise või päris õnnetussurma juurde. Keegi polnud süüdi. Midagi ei oleks saanud teha. Kuidagi polnud võimalik ette näha. Ja ikkagi. Ja ikka faking ikkagi. Üks naine rääkis, et tema laps pidigi nii vara lahkuma, üks nägija inimene oli talle pärast öelnud, et sellel lapsel oligi nii lühike tee käia. Nii oli mõeldud. Ja et laste tervis peegeldavat vanematevahelist suhet ju ka ikka ja mõni ime siis. Ja mulle tundus, et äkki oli natuke hea, et talle nii öeldi. Ja et ta seda selliselt uskus ka.
Kõige magusam miksitamine käib minuarust lahkuminekute kohta. Aga äkki kui ma oleksin olnud saledam ägedam rikkam tugevam tähelepanelikum õnnelikum ilusam, võib-olla siis ta oleks mind edasi armastanud. Aga võib-olla kui ma poleks teinud öelnud mõelnud tundnud tahtnud seda ja teist, poleks ta läinud. Isegi, kui sa oled ise kunagi lakanud kedagi armastamast, tundub, et keegi ei saa lakata lihtsalt niisama armastamast. Isegi, kui sa oled kunagi olnud kimbatuses sellest iseenda seletamatusest, ei saa hoiduda teiselt neid seletusi tahta ja tahta. Kuidas ta võis. Mitte et sul oleks midagi selle infoga teha. Aega ei saa tagasi ja tundeid teise sisse panna pole võimalik. Aga küsida ja seletusi tahaks ikka ja ükski vastus ei ammenda.

P7250067
mingid naljad tulest tee lõpus ja kuidas see valgus ökonoomsetel põhjustel hetkel töös pole


Ma ei ole kunagi keeristormi või tornaadot kohanud. Ma olen kunagi ammu midagi selle kohta kusagilt lugenud. Võimalik, et see kirjutis tookord oli ka metafoorina ja selle pärast jäi vägevalt meelde. Võimalik, et see kirjutaja tookord ka ei olnud kunagi tornaadot kohanud. Aga ta väitis, et kui torm tuleb ja sinust üle pühib ja kõik õud ja hävitatus, siis ühel hetkel tuleb vaikus. Kõik jääb tasa. Niisugune vaikus, kus taevas paistab selge ja sa saad isegi tähti näha. Aga see ei tähenda, et torm on möödas. See lihtsalt tähendab, et sa oled jõudnud selle keskele. Et ümberringi on tegelikult ikka veel torm. Ja vaikus, see päriselt päris vaikus, see tuleb alles pärast. Siis, kui teine pool keerisest on ka sinust üle käinud. Kogu oma õu ja hävitavusega.
Isegi ei mäleta, millega seoses mulle see ükspäev meelde tuli. Või mis asjad veel on täpselt oma keskel täpselt vastandid oma muidu tormisele loomusele. Ja et mida tarka on teha selle vägeva visuaalse kujundiga peale selle kujutlemise. Mida sa hakkad peale teadmisega, et torm veel kestab? Et vaata tähti, kui need paistavad?

P7250062
kõik lõpud ei paista kätte

Kui hästi väikesel lapsel on kõrge palavik, siis ta ei maga. Võinoh, osa lapsi magavad ka vast, aga sagedasem on, et haige laps viskleb ja sonib ja kannatab. Kui sa oled kunagi ema olnud või muul moel mõne väikese abitu olendi eest vastutanud, siis sa tead. Laps on haige ja ei maga ja see täiskasvanu tema kõrval ka ei maga. Passib üleval ja muretseb. Tunneb kaasa ja hoiab paanikat ja muremõtteid vaevu vaos. 
Need harvad korrad, kui minu laps väga väiksena haige oli, andsin ma talle palavikurohtu. Kuigi ma olin kuulnud, et väga väikeste lastega tuleb rohtudega ettevaatlikult ümber käia ja neil tekib resistentsus ja on loomulikumaid looduslähedasemaid viise palavikku alla saada ja palavik on mingi keha mingi märk millestki ja jaada jaada. Ma andsin oma lapsele rohtu. Rohi viis palaviku ära. Need paar tundi, kui ta oli ilma palavikuta, olid imelised. Ma teadsin küll, et ta ei ole veel terve ja me ei lähe veel õue ja kohe, kui ravimi mõju kaob, on ta tagasi seal koledal palavikumaal. Aga see aeg, kui ta ei paistnud haige, oli nii tore. Sest siis ta sõi ja mängis ja magas. Siis ma sain temaga kontakti. Sain uurida, kas tal kusagilt valutab, kas ta soovib juua või süüa ja mida. Mulle tundus, et see vahepealne palavikuvaba aeg oli terveks saamisel ka hädavajalik. Sest haige olla on kurnav, vahepeal peab saama süüa ja magada. Puhata ja mängida. 

Kui ma kellegagi rasketest keerulistest tundlikest teemadest kõnelen, tahan ma vahepeal teemat vahetada. Natuke aega räägin ja siis tahaks vahepeal kommenteerida seda kohvi või arutleda selle ilma üle või needa seda neetud teenindust siin kohas. Naerda tühja asja peale. Kuigi tegelt ma saan tervenisti kogunisti aru, mis seis on ja jumalast tõsine asi ja ma olen täie sajaga teemas sees. Korraks võib ju teemast välja astuda ja häbitult irvitada selle naljaka kitsejalgse rottkoera üle. Sest see on puhkus. Saab vahepeal hinge tõmmata. 

Jenna Marbles rääkis, et ta tülitseb nii, et vaatab vahepeal oma telefonisse. Nii ei ole ükski vestlus liiga pingeline või intensiivne, kui ta selle vahepeal sellega samal ajal vaatab näiteks pilte Rihannast naermas.

P7210024
ära ära eksi



Brené Brown rääkis mingis oma asjas, kus ta asjadest räägib, kui tõsiselt tuleb võtta teiste inimeste tõsiseid asju. Kogu see nende seisundi ja tunnete mitte eitamine või tühistamine ja värk, onju. Rääkis, et kui ta sõidutab oma last kusagile ja see ütleb, et koolis või trennis juhtus üks paha asi, siis ta peab auto kinni. Sest O. M. G. Sest sellist asja tuleb võtta täie tõsidusega ja ta peab saama pöörata kõnelejale kogu tähelepanu. Ei saa muuseas muule keskendumise kõrvalt sellega tegeleda. Ei saa edasi lükata või end mugavalt välja vabandada oma mittetäielikkuse juures. 
Esimene kord, kui ma sellist lähenemist suhtlemisele kuulsin, tundus jumalast arukas. Ongi tõsine asi. Tulebki tõsiselt võtta. Õigeks ajaks kusagile kohale jõudmine ei ole mitte kunagi nii tähtis, kui õigel ajal kellegi jaoks kohal olemine. Ja eks see mõte pädeb siiamaani. Aga selle kõrval istub nüüd sama kindlalt see teine mõte. On hulk suuri tõsiseid raskeid asju, mis ongi paremad natuke millegi kõrvalt. Nii veits muuseas mokaotsast. Tervenisti ülepeakaela kohe sisse ei hüppa. Ja et kui laps otsustab roolis olevale vanemale mingit häda tunnistada, siis ju ta ikka natuke aimab, et seda ei saa praegu täie tähelepanuga võtta. Las natuke tõmbab, onju. Ja et kui ma oleksin Brené teismeline laps, ma üleni jälestaksin tema liiga pealetükkivat asjade kohe nii tõsiselt võtmist (ja seda tema aimatavat enesega rahulolevat selle juures). Pärast umbes ühte-kahte maanteeäärset nüüd(!) kohe(!) siin(!) räägi(!) südamepuiste-episoodi, valiksin oma sõnu hoolikamalt.

Mul on olnud kunagi kaaslane, kes alati andis mõista, kui ta mu näoilmest aimas, et ma ei räägi parajasti täit tõde või vastan poolikult või olen emotsionaalselt eemal kättesaamatu tõrges. Kohe ütles, et ta nägi mu läbi. Ma päris kindel ei ole, kas minu näoilmete läbinägemine läheb eksklusiivsete skillide alla või mitte. Võib-olla ma oleksin pidanud sellest rohkem vau olema. Aga tema omadus pidevalt mu pähe tungida ja nõuda, et ma oleksin siiras ja kohal, ajas lõpuks närvi küll. Tegelt ka, ma mõni kord tean paremini, mida sa teada tahad. Või teada ei taha. Ja võib-olla, tänan küsimast, on see natuke ikka minu pea ka.

Tuli mulle meelde, kui kusagil keegi jälle kirjutas, kuidas tal on maailma parim mees, sest see küsib talt mitu korda päeva jooksul: kuidas sa end tunned. Ja siis küsib kohe selle järel vastust ära kuulamatagi: aga kuidas sa päriselt end tunned. Brr.


P7210015
lillemuster, mis jõgi joonistab

Istusime kesk festivalimelu murul ja piknik. Tuli purjus härra ja hakkas meile rääkima, kuidas abielus olla. Kuidas abielu heaks teha. Et kestaks ja kõigil oleks sellest hea. Tuleb mõelda mingi looma peale, kes meeldib. Näiteks orav. Mõtled mingi looma peale, valid selle looma välja ja hakkad oma kaasat selleks loomaks nimetama. Hellitavalt. Nagu hüüdnimena. See ligi kuuekümnene mees ja tema naine, kellega nad on nüüdseks koguni juba 5 aastat abielus olnud, kutsuvad teineteist küülikuteks. 'Noh, ema-küülik.' - 'Jah, mu isa-küülik?' Ja armastus ja abielu on nüüd sellest head. Sest küülikud on armsad. Ja sest nad seksivad palju.



Ja üldsegi. Armastus ongi lihtne. Siinkohal soovilugu:

4 comments:

  1. Mina olen see pähe tungija ja näoilmete lugeja ning ajan inimesi närvi, eriti neid, kellega suhtes olen. Olen ise ka õnnetu, aga välja lülitada ei oska :( Ma ju registreerin ära kui mulle tõtt ei räägita! Kuigi vahest alles mõne kuu pärast saan aru, et ta tegelikult ise ka ei saanud endast ja enda tunnetest aru. Aga mina ei oska tulla toime segaste olukordadega kus näen ühte ja kuulen teist ning iga kord kui valin uskuda sõnu, siis lõpeb see alati katastroofiga.

    ReplyDelete
  2. Anonymous10:33

    Pfff, loen seda "teise pähe nägemise" asja ja et "aga mida sa PÄRISELT mõtled" ja tean samas juba mõnda aega, et ma olen ka selline. See teise eest mõtleja. Just oma paarisuhtes. See on kohutav, kui end kõrvaltvaatajaks või elukaaslase asemele mõtlen, ometi ei saa ma sellest kuidagi lahti. Nagu eelmine kommenteerijagi.

    ReplyDelete
  3. Muarust panevad need pähetikkujad tihti mööda. Näiteks ma võin teha mingit vastust andes valulikku nihelevat nägu ka selle pärast, et ma püüan puuksu tagasi hoida või sest ma just tol sekundil tundsin, et mu vasak munasari praegu ärkas. Ja hakka siis talle seletama, miks minu sõnad ja ilme praegu kokku ei saa kõlada.

    Ühes Lilli Prometi raamatus oli üks kurb mees, kes veel 15 aastat hiljem tahtis naise käest teada, miks too tollel ühel kindlal ööl temaga ei jäänud (ja seks ju). Ja naine ei saanud talle öelda, sest see põhjus oli tema alussärgi õlapaelad. Need olid väljaveninud ja ta oli nendesse sõlmed teinud ja ta ei tahtnud selle mehe nähes niisugune ebatäiuslik olla. Ja mees muudkui nuputas ja mõistatas selle mõistatusliku naise müstikat, sest oli ju näha, et tahab, aga ikkagi ei tahtnud ja ahh kui keeruline on elu.

    Teine on see, et kui keegi minu antud vastuse peale minult teist vastust tahab, on see natuke... ebaviisakas? alandav? Sest miks me eeldame, et ma talle esimese asjana valetan või esimese valikuna varjan või enne piisavat urgitsemist ise ei tea, mida ma ise tunnen. Kelleks ta mind õige peab. Eriti, muarust, suhtutakse nii naistesse. Ma ei kujutaks ette, et mehelt küsitaks, kuidas ta päriselt tegelikult end tunneb.

    ReplyDelete
  4. Anonymous20:46

    Täiesti nõus sinuga, murca. Ma ise teadvustasin enda sellist käitumist omale alles mõne aja eest, see avastus oli kainestav. Pärast seda olen teadlikult üritanud oma käitumist kontrollida, kuid eks sisseõpitud asjad ole visad taltuma. Aga sinu postitust ja praegust vastust kommentaariumis lugedes ei saaks ma rohkem nõus olla - selline käitumine on teise suhtes solvav ja kohati alandavgi. Pealegi täiesti arusaamatult jabur. Huhh. Aitäh, et selliseid teemasid leiad!

    ReplyDelete