Sunday, July 24, 2016

nädalane hoogpostitaja - jorupilli jonn

P7040020
sellel lendaval saarel kasvavad kuused

Ma mõtlesin pettumusest ja nendest.
Tead seda, kui sul tekib plaan. Mingi soov või kavatsus, mille täide viimine tundub täiesti realistlik ja teostatav. Näiteks tuleb just selle söögikoha just tolle söögi isu. Näiteks tahad väsinuna koju jõudnuna kapist võtta selle kohukese, mida sa enda tarvis oled hoidnud. Näiteks plaanid kellegagi just tol õhtul just selles kleidis ja nende (teadküll nende) kingadega kohtuda ja naerda ja armastada. Ja see plaan terendab niimoodi selgesti ettenähtavas tulevikus. Isegi, kui natuke hilined või mõni asi natuke takerdab, raputad selle kiiresti maha ja toimetad innukalt edasi, sest sul on plaan ja see saab teoks, sest sa tahad ja sa teed. Ja nii sündigu. Aga kui siis juhtub, et ei sünni. Restoran on täna, just nimelt täna, remondiks suletud. Kohukese on keegi pahaaimamatult nahka pistnud ("aga ma ei teadnud, et seda ei tohi", ütleb ta suurte süüdimatute silmadega). Ja see inimene on juba linnast ära sõitnud. See pettumus. Kõik need plaanid ja see ootusärevus ja see teadmine, et nii tõesti saab. Ja siis see tõde. See päris tõde selles päris armutus maailmas, mis ei ole üldse kooskõlas su peas olevaga. 
Ma mõtlen, et see on nagu sein. Nagu jookseks jookseks jookseks ja siis on äkitselt sein. Ja kuigi ma näen, et see sein on täiesti ühes tükis läbistamatu vältimatu, keeldun ma sellega leppimast. Ei ei ei. Ja kuigi ma saan aru, et nüüd tuleb edasi mingi teine plaan teha või veits järele mõelda, mida omaga peale hakata. Sest elu läheb edasi ja aeg tiksub ja maailm pöörab tasakesi külge muudkui minust hoolimata. Kuigi ma kõike seda samal ajal mõistan. Ma ei taha. Ma lihtsalt seisan selle seina ees ja vaatan igatsevalt seda asja, mida ma ei saa. Ei saa-gi. Kuigi ma tahtsin ja soovisin ja võtsin selle plaani ja juba nägin oma peas ja vaimusilmas ja juba tundsin keeleotsa peal seda tunnet. Selle maitset nagu päris. Ja nüüd siis niimoodi.

Teine on see ka, et kui ma selle pettumuse sees olen, siis ma tean, et see läheb üle. Alati on läinud. Nagu alati on kiiruga veriseks kistud küünenahk ära paranenud. Nagu sinikad saavad alati lõpuks terveks ja sääsepunnid ei sügele igavesti. Rumal juuksevärv kasvab välja. Pettumus läheb ka üle. Ma ei saa eriti midagi teha selleks, saan ainult oodata. Läheb üle. Lasen oma plaanist lahti. Pühin kärsa puhtaks. Raputan viha maha ja saab korda. Ainult et... kuni ei ole läinud, on päris halb. Seista oma pettumuse sees ja vaadata, kuidas see ikka veel on. Kestab. Nagu pikk noot mingis traagilises pikkade nootidega asjas, kus on pikad noodid. Mis kestavad.
Ma olen mõni kord mitmest bussist järjest maha jäänud, sest ma ei tahtnud leppida, et just selle bussiga just nii ei jõudnud. Ma olen mõni kord tervenisti terve õhtu söömata olnud, sest ma lihtsalt ei kavatse nõustuda, et ma ei saa seda sööki, mis ma alguses tahtsin. Ja ma isegi ei taha mõelda, kui kaua mul läheb uuesti riiete leidmiseks ja sobitamiseks, kui tuleb välja, et üks oluline ese pikalt etteplaneeritud kostüümist on ju hoopis pesus praegu.

Jalgade trampimine ja enda põrandale pikali viskamine ja lohutamatult röökimine. Sinna ei saa midagi parata, kui on pettumus. Saab võib-olla ennetada. Saab võib-olla pärast selle üle naerda. Aga kui sa juba oled pettumuse sees, saab lihtsalt oodata. Noh ja siis aru saada, et see on pettumus, mis praegu käib ja need kenad inimesed ümberringi lausumas kõige mõeldamatumalt lollimaid idiootseid asju, tegelt on sulle kallid ja sa ei taha neid kõiki põrgusse otsepostitada. Ja et ehk on mõistlik mitte visata selles kleidis ja nendes kingades end pargimurule siruli. Sest see on (ainult) pettumus. Ja see läheb üle.

P7050062
pinni ja panni

Piinlikkusega, mulle tundub on natuke sarnaselt. Et kui see on tulnud, siis see passib päris pikalt peal. Õnneks ei ole ta nii jalustrabav ja teovõimetuks tegev. Ja temast saab leevendust, juhtides oma tähelepanu millelegi muule. Aga kestab ta, rajakas, küll mõnuga. Kui ma olen mingi piinliku asja teinud, mõtlen ma sellele vahepeal tagasi, et kontrollida, kas ikka veel on nõme. On küll. Huh. Peab siis veel veits ootama. Natukese aja pärast mõtlen uuesti tagasi, et kuidas nüüd on. Nagu katsun. Käsikaudu testin, kas veel põletab. Kuigi, eksole, võiks mitte sudida teda. Sest maru vastik on uuesti piinlikkusega pihta saada. Minna rõõmsalt mööda tänavat ja siis äktsi poolkogemata mõelda: mäletad seda korda, kui sa oma margi täis tegid? Miks ma teen seda omale. Võiks lihtsalt olla lasta. Aga samas tahaks ikka aeg-ajalt proovida, kas on juba kergem või esialgu veel mitte.

Piinlikkus erineb pettumusest selle poolest ka, et aja ja elu ja kogemusega õpib vähem piinlik olema. Piinlikud olukorrad ei tule nii sageli ja nii kergesti ja need on, mida vanemaks saad, seda leebemad. Kui mõni tuleb ka, saab sellest kergemini üle. Kui ma mõtlen oma viimase aja värskemate piinlikkuste peale ja võrdlen neid olukordi aastatetaguste piinlikkustega, tunduvad need lihtsamad või vähem sandistavad kuidagi. Tundub muidugi loogiline ka, sest kuigi aeglane, mingit küpsemist võiks ühest inimesest ikkagi oodata.


Nüüd edasi on küsimus selles, kas pettumus on ka selline asi. Et õpid seda harvemini saama ja kergemini sellest tervenema. Natuke tundub, et vähe pettuvad ja alati oma väiksematestki pettumustest liiga kergesti toibuvad inimesed võiksid olla need, kes on lihtsalt eel-pettunud konsta. Äkki koguni sellised kibestunud inimesed. Maailma juba näinud ja suurt sellest enam ei oota. Sest mis mõtet sel oleks. Lõpp on samahästi kui siin ja lootust ei ole olnudki.


"Oi, kuule, mis su sabaga on juhtunud?" küsis Puhh üllatunult
"Mis ta'ga siis juhtunud on?" päris Iiah omakorda.
"Teda pole ju enam!"
"Oled sa kindel?"
"No kuule, saba kas on olemas või teda pole mitte, selles asjas ei saa ometi eksida. Ja sinu oma ei ole enam."
"Mis seal siis on?"
"Mitte kui midagi."
[...]
"Kardan, et sul on õigus," tähendas ta viimaks pika kurva ohkega.
"Muidugi et on," lausus Puhh.
"Ja-ah, see selgitab nii mõndagi" lausus Iiah süngelt. "See selgitab kõik. Siis pole midagi imestada."
"Sa kindlasti unustasid ta kuhugi," arvas Winnie Puhh
"Keegi on selle üle löönud," vastas Iiah. "Aga mida muud neilt võibki oodata," lisas ta pärast pikka pausi.


Samas jällegi on vahepeal miskid inimesed, kes jahuvad sellest, kuidas tuleks hommikust õhtuni muudkui ringi käia ilma mingite ootuste ja tahtmisteta ja olla seejuures pungil täis lõputut tänu ja maailma üle lapsesilmadega imestamise avatust. Sest kui sa midagi ei oota ja sellest mitteootamisest sõltumata ikkagi sulle sülle kukkuva tänulikult vastu võtad, siis ongi ainult rõõm ja rõõm üha. 
Aga ma ei tea, mis sellise avatuse ja ilma ootuste või nõudmisteta maailmanägemise juures saab nendest spetsiifilistest täpsetest just täpselt naelapea pihta rusikas silmaauku rahuldustpakkuvatest isudest ja neile järeleandmisest. Kas siis neid enam üldse ei saa? Aga. Aga. Need on ju ka head.


Seisin ükspäev suure toidupoe piimakülmkapi ees ja olin kimbatus. Ma tean enamvähem umbestäpselt, millist väikest piimamaiust ma tahaksin just täna õhtul just sellise väikese nälja ja selliste toitude magustoiduks süüa. Sellist just niisugust head, vaata. Aga siin ei ole seda. On teist ja kolmandat ja veits mingi liigapalju kakskend erinevat väikest piima ja jogurti ja kohupiima ja pudingi ja kuratteabmille portsion-plödinaid. Aga just seda, mille isu mul on, tundub, ei olegi.
Ja et kui jaburalt mõttetu tähtsusetu see kimbatus ja need tahtmised on ja miks ma ei ole hoopis sellest kõrgemal ometigi.

9 comments:

  1. Anonymous00:55

    Väga lahe lugemine. Just nimelt, need ootusteta tänutundes inimesed ja miks ometi ei olda neist nn. pisiasjust kõrgemal.

    ReplyDelete
  2. Need on sinu ettekujutused selle kohta, milline see maailm võiks olla või peaks olema. See on üks tahumata roigastest kokku kopsitud tara, mille sa enda ümber oled ehitanud, lasknud tekkida - ja läbi selle sa seda maailma vaatad ja hindad.

    Kui see maailm ei vasta nendele ettekujutustele, kui selles maailmas midagi muutub, siis need sinu ettekujutused kannatavad. Siis see maatriks, see lahterdus, see tara põrkub selle maailma vastu. Saab kriimustada, saab haiget. Ja siis sa ärritud, vihastud, saad pahaseks, hakkad õiendama. Sest sa pead seda omaenda arvamust ja suhtumist tähtsaks, endale omaseks, isiklikuks.

    Aga miks see peaks sinusse puutuma? See kõik ei ole ju kuidagi sinu oma. See ei kuulu kuidagi sulle isiklikult. See ei ole kuidagi sinuga seotud.

    (Kirjutan just praegu oma uut raamatut. Tundus sobivat siia.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, selles mõttes küll, et need ootused ja ettekujutused on seda ilusamad ja kaasakiskuvamad, mida rohkem ma mõtlen, et need on erilised ja just minu ja selle pärast seda võluvamad või tähtsamad. Et kui tunda või mõelda, et neil pole minuga midagi pistmist, siis ei saa mulle liiga teha ka nende purunemine või mitte teoks saamine.
      Aga vaimustus ja elevus ja ind ja pealehakkamise elevusrõõm ilma midagi kunagi isiklikult võtmata? Kuidas see käib?

      Delete
  3. Alustan lõpust.
    Ma olen ka kuulnud seda, et ära oota midagi, kõik inimeste valud tulevad millegi ootamisest, lähene eelarvamusteta jms.
    Ja ma omast arust tegingi nii. Nüüd, järele ja tagasi mõeldes, tähendas see lihtsalt, et kui mulle ei öeldud ja jäeti asi tegude pealt tõlgendamiseks, ma tõlgendasin kõike endale kõige kahjulikumal võimalikul moel. Sest välistas halvad üllatused. Keegi ei armastagi mind. Ma olengi kõigile ükskõik. Midagi head ei juhtugi, ka kunagi tulevikus mitte. Maailm on selline nagu on, kõik ongi nõme, minu otsustada on aint see, kas siin olla või mitte.

    Ma ei ole päris kindel, et sellist tulemust lapsesilmadega vaatamisega silmas peeti, aga see igatahes tuli. (Mis mõttes "lapsesilmadega" üldse? Päris ei ole juba rääkidagi mitteoskavad lapsed ootuses, et neil on hea, ja kui pole, järgneb nutt ja hala ja meeleheitekramp?!)
    Kogu see teooria näib ajuvaba nii võttes. Kui sa ei oota midagi, ei oota sa ka midagi head ja siis ongi tulemuseks lootusetus, mitte kõige rõõmus jälgimine ja hingeline vabadus!

    Nõme teooria, võtaksin kokku. Kõik eeldavad, et neil on hea, ja kui pole, protestivad, ka imikud. Kui mõni suudab head olemist endas tunda ka kohukeseta, palju õnne talle, aga see eeldab lihtsalt stabiilse heaolu endast arendamist, mitte ootuste vältimist. Kui sa midagi ei oota, kuidas sa üldse saad tänulik ning rõõmus olla asja saabumise üle? Ütleme, hea vahvli üle. Kui sa ei eelda, et vahvel on hea, ei võta sealt isukalt ampsu, võib kuluda pool vahvli närimist, kuni sa üldse hakkad mõtlema, et oot, see on vist maitsev. Ja kui sa edasi ka ei oota, et seni maitsev, teine pool on ka maitsev, jätad selle lihtsalt üle, sest mis seal ikka, jahu-muna-rasv-vedelik-suhkur, mis neist ikka süüa, tervisele palju kasulikum on õuna võtta.
    Ja isegi kui see on imemaitsev õun, nii et sa saad juba kolmanda ampsu juures aru, et see mulle maitseb, kui sa samas iga suutäie puhul pead võimalikuks, et ta ökaks muutub, minu arust on sul tast VÄHEM rõõmu kui siis, kui eeldadki, et õun ona hea!

    See, et heaolu endas arendamine on ka üsna tühi töö ja vaimu närimine, pettumuse tootmine, kui su keha on sedasi ehitatud, et seda ei tule, on veel eraldi teema. No ei tule, miski ei meeldi, ma olengi nõme, minu maailm ongi nõme, kustutamist väärt värk!

    Aga jah - kusjuures, see häbi asi on küll. Et ma mäletan end judisemas vana nõmeduse meelde tulles ja toonast kallimat küsimas: "Sina ka? Sest ma tean seda võpatust!" aga viimased viis aastat (või kuus või seitse või kümme) pole seda üldse olnud. Juhtus siis juhtus. Möödas.
    Ja üldse ma häbi enam ei tunne.

    ReplyDelete
  4. ooh, see, mida VVN kirjutas, tuleb nii tuttav ette. Mingil eluetapil hakkasin ma minevikule tagasi vaatama ja siis tulid pähe sellised uudsed mõtted, mida minevikus endas ei olnud: kas see oli ikka avatus ja kõige rõõmus vastuvõtmine, kui ma rõõmustasin selle üle, et mingid omavanused mind enda seltsist otsesõnu minema ei ajanud, vaid käitusid minuga lihtsalt üleolevalt ja lõbustasid end minu arvel tehtud naljadega? äkki ei ole eluterve eeldada, et kiusamine on normaalne ja olla tänulik, kui päris lööma ei tulda? äkki tähendab selline eeldus hoopis, et ma mõtlen inimestest vaikimisi kui koletistest, ja teen ülekohut kõigile mittekoletistele?

    see ongi näide lapselikust aktsepteerimisest halvas mõttes - pmst on sellel jutul, et laps võtab kõike lihtsalt vastu, oma iva sees: nimelt on last võimalik veenda, et misiganes seis on normaalne. ja ma olen hea näide sellest, et alatuste aktsepteerimine ei ole tingimata omadus, mida enda külge peaks tahtma.

    ma usun, et heas mõttes "saage nagu lapsed" ei tähenda seda kerget dresseeritavust, vaid üldist eelarvamusevabadust, mida piisavalt väikesed lapsed samuti üles näitavad - et erinev ei ole nõme ja öäk, vaid eelkõige huvitav. pärast mingis vanuses lendab pendel jälle teise seina, umbes kümnesed lapsed on kõige hullemad konformistid üldse. no ja sealt edasi areneb jälle suurema avatuse poole, kes areneb.

    muidu mõtlesin ootuste ja frustratsiooni kohta, et kumbagi ei pea tglt vältima. mulle läks Brene Browni haavatavusejutt väga korda, ja selle point oli pmst riskimise soovitamine. millegi soovimine või küsimine on risk: risk, et ei saa soovitut. sellega seab end haavatavasse olukorda, kus teised saavad lootusi petta või võib koguni ise naeruväärseks jääda (nt armastust avaldades). a lõppeks on ainus võimalus soovitut saada ikkagi soovimise kaudu.

    pealegi on soovida juba iseenesest tore. ma olen vist soovimisest ja unistamisest rohkem mõnu saanud kui nende täitumisest endast. raamatus "Võileivad suve ja tuulega" oli sellest terve omaette jutt, "Alati peab mõtlema millelegi muule", mis rääkis just sellest, et soovitu saamisega on see häda, et siis peab midagi muud leidma, millest unistada.

    ja frustratsioon on lihtsalt sama mündi teine pool. ja võikski ju saada selles mõttes kui laps, et lubada endal vahel ka frustreerunud olla. julgen riskida soovimisega, tähendab, julgen riskida frustratsiooniga. selle asemel, et viinamarjad oleks pidevalt hapud (see on vist kõige krestomaatilisem eelpettujanäide).

    mõnikord on see pealegi nii arusaadav. ütleme, et on olnud väga halb päev, üks jama ajab teist taga, ja unistamine sellest ühest heast asjast on olnud selle päeva parim osa. ja kui selgub, et seda head asja ei saa, ei pane see põntsu mitte ainult hea asja saamisele endale, vaid ka edasisele unistamisele, kuidas selle õhtul ikka kätte saab. siis jääbki pihku ainult see masendav päev. vähe siis ei frustreeri.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on jälle nii põhjalik ja tark (st mina nõustun) kommentaar, et ma oskan ainult jah öelda.

      Jah. See haavatavuse asi ja need riskid, onju. Ja jah seesama endale laps olemise lubamine ja selle hinnanguvaba äratundmine. Ja hea päeva unistamisega heaks tegemine ka ju.

      Delete
  5. Ahjaa. Et ei oleks ainult vaimustuv üha nõustuv kommentaaridevoog, üks uus mõte ka. Osa inimesi on peaaegu kogu aeg armunud. Õnnetult või mitte. Aga neil kuidagi süda ei rahu kunagi. Kogu aeg kisub ja õhkab ühe või teise poole. Äkki see on üks nendest halbadest päevadest enda unistamise teel läbi vedamise viisidest? Et kuni sul on silmarõõm või keegi ilus hinge peal, kelle peale oma mõtted lasta, on kohe parem.

    Äkki peaks järgmine kord kellelegi oma tundeid tunnistama minnes kohe ütlemagi: 'sa oled see kohuke, mis mind päeva lõpus kapis ootab'

    ReplyDelete
    Replies
    1. naersin selle peale kohe kõva häälega.

      a millalgi nooremalt ma olingi selline. kogu aeg armunud. kui vahepeal ei olnud, siis oli tunne, et midagi on valesti, ja tuli praktiliselt tühja koha pealt armumine kokku keeta. "aa, oot, sellesse ma pole veel armunud olnud, okei, järelikult sobib". mitte et ma seda täpselt nii sõnastanud oleks, aga tagasivaates tundub küll vahel, et ega mul suurt nõudlikumaid kriteeriume ei olnud.

      Delete
    2. apropoo, ma arvan, et see armumisralli kulus mulle toona ära - see oli pmst selle hoiaku vastand, et teistest ei oota midagi peale kõige halvema. hea, et ikka inimesel hormoonid on.

      Delete

There was an error in this gadget