ja nüüd. see, mida te kõik oodanud olete

Khm. Tere. Kuidas käsi?
Ma ütleks hea meelega midagi selle postituse kohta üldiselt ja etteruttavalt. Kui ma teaks üldiselt. Midagi. Või ettegi. 

Puhastasin viimase satsi kukeseeni ja tegin seenepirukaid. Labaselt, nagu mingi nõrk, poest ostetud pärmitaignast. See oli margariiniga. Võeh. Ma ei tee kunagi ise pärmitaigent margariiniga. Samas jällegi - arvestades viimaste aastate karme käegakatsutavaid fakte, võib-olla on täpsem öelda, et ma ei tee kunagi ise pärmitaigent. Mine võta kinni.

Ma lähen võtan kohvi.

P8080136
hinga endast välja


Selleks, et keegi ei mõtleks, et tema võimes mind läbi näha ja olla kaugdistantsilt sügavalt röntgenpilguline murcapsühhoanalüütik, on midagi muljetavaldavalt originaalset, siin on loetelu põhjustest, miks ma natuke ikka ei taha ka omale autojuhilube:
  • Mulle meeldib sõidu ajal magada. Tegelt mulle meeldib üldse magada. Sisse ja välja, siin ja seal, ringi ja niisama. Magamine on tore. Kui ma oleksin pikkadel sõitudel roolis ja uni tuleks peale, peaksin ma, vana mootorsõidukijuhtide kombe kohaselt, sõiduki ohutult peatama ja puhkama. Kellel on sellist aega. 
  • Mulle meeldib lasta inimestel end aidata. Võimalik, et see on mingit laadi printsessikompleks. Võimalik, et see on mingit laadi topeltmäng iseendagagi. Kuidagi lihtsam on kedagi paluda enda kõrval olema veel natuke veel, kui on selge käegakatsutav abi, mida ta saab osutada ja mida mina ise ei saaks endale kuidagi teha. No ei ole lube. Ei saa ise. Suvakas tühine lohutuse või seltsi või kaasluse vajadus on nii käegakatsumatu, et seda peaaegu ei olegi. Ma mõtlesin selle välja. Ma tegelt ei ole ju üksildane. Ega kurb. See on kõik ainult mu peas. Oot, kuidas me siia saime? Ahjaa. Et abi küsimine ja saamine köidab inimesi mingil moel kokku ja kui mind peab regulaarselt kohtadesse sõidutama, siis ma olen (vähemalt enda silmis) oluliselt köitvam. Kütkestav koguni.
  • Selleks, et ära teha need testid ja need eksamid, tuleb päris paljust endast loobuda ja küllalt palju alandusi taluda. See test testib valet asja, need küsimused on ebatäpsed, nood vastused on tahtlikult eksitavad ega ole seotud mu liikluseeskirja ega -kultuuri tundmisega. Eksamil peab sooritama manöövreid ja operatsioone, mida päris autojuhil läheb vaja umbes mittekunagi korda kogu elu jooksul. Ja kõik teavad seda. Ja kui sa tahad lube saada, siis sa pead alla suruma oma tõe tunnetuse ja õiglustaju ja ära kannatama selle kadalipu. Ja mu kasutu uhkus ja arutu väärikus lihtsalt punnivad sellele vastu. See on loll. Mina nii ei mängi.
  • Autod on ju mingi kulukad. Neile peab asju ostma ja sõlmima ja värki. Ja see maksab raha. Kas te tahate öelda, et ma pean nii asjalikuks juba olema valmis hakkama. Ma olen nõnda udu, ma unustaksin arvatavasti teda tankida ja seisaksin üleööti oma linnade piiridel uduvihmas, pöial püsti ja nutt kurgus. Ja oma süü. 
P8080135
ma tegin selle pildi ja mõtlesin 'lubamatu tähistaevas'
aga nüüd ma enam ei tea, mida ma sellega mõtlesin



Kui mõelda nendele asjadele, kuidas su (nais)keha peaks mõnede arust olema pühapaik ja tempel, millesse igaüks ei ole lubatud või sellele, kui seksikad on osa rahvastiku arvates puhtkogenematud neitsid ja et on olemas võtme ja luku metafoor ja polügaamsetel inimestel on olemas selline mõiste nagu ühepeenisepoliitika ja nii edasi. Siis tundub, et päris labaseks intstrumentaalseks lihtsustatult on olemas kahte sorti kehi. On kehasid, millel on asi, mida pannakse sisse. Ja on kehasid asjaga, mille sisse pannakse. Ja küsimus on ühte või teist tüüpi asjade uus- ja taaskasutuse eetikas. Kuigi mulle tundub, et harilike argiste esemete tarvitamisel on tollele naiste seksuaalsust häbimärgistavale kultuurile nagu vastupidine intuitsioon. 
"Iuu, ma ei taha seda kätte võtta või maitsta või puutuda, ma ei tea, kus see olnud on," kõlab justkui sagedamini kui "ma ei pane ühtegi oma väärtuslikku asja siia sisse, ma ei tea, mida siin enne hoiti."
iteks kaalu, kui ebamugav sul oleks kasutada asja, mille sisse pannakse ja mille puhul sa ei tea, mis seal sees enne olnud on - kohvitass, kinnas, magamiskott. Ja siis kaalu, kui ebamugav oleks sul kasutada asja, mida pannakse sisse ja mille kohta sa ei tea, kus see enne olnud on - lusikas, dildo, pihutäis hernekomme. Kumb tundub rohkem ök? Nagu. Siin tassis võib-olla oli enne midagi ei-tea-mida, aga näe, praegu ei ole ja mu kohv maitseb siit suht okeilt. Aga ma tõesti ei tea, kuhu seda lusikat enne mind pistet' on, niiet ma parema meelega oleks ettevaatlik.

Huvitav, kas see inimene, kes mõtles välja, et ihu peaks olema pühapaik lubatud vaid üksikutele valitutele, tundis end kuidagi eriti pühalikult, kui teda mingi ihu ligi kutsuti. Kui sa kedagi oma ihu ligi lubad, kas sa tunned, et sa võimaldad talle pääsu millegi püha juurde ja veits pidulikki?


- Ma ei usu, et me saame eriti midagi arutada evolutsioonipsühholoogiast, kui sa tahad tervenisti välja jätta naise seksuaalsuse. Naised ei ole koha peal istuvad lilleksed ootamas viljastamist ilma igasuguste omapoolsete aktiivsuste või algatusteta.
- Noh, eks, jah, erandeid ikka on.
- Um. Kas sa oled kunagi kohanud mõnd naist?

P8050117
poseerib

Ükspäev keegi küsis, et kumb mulle rohkem meeldib, kas laigid või kommid. Ja ma ei oskaks olulisemat teemat enam tõstatadagi. 
Laigid on kena. Eriti kena nende juures on see, et need kuhjuvad. Tuleb üha inimesi mööda, mitmed kiidavad heaks, masin liidab kokku ja on asja meeldimisväärtus kokku rehkendatud. Täisarvuna esitatud. Vaata, näe, nii hea ongi. Lihtne ja vahetu.
Laikidest natuke kenamad on kommentaarid. Kommentaarid võivad mõni kord olla näiliselt laigi-laadsed (keegi tuleb ja ütleb, et kõik on hea ja ta oli kõigega nõus ja jah. just), aga isegi sel puhul on kommentaar kõrgemal kui laik. Sest sellise tegemiseks peab natuke rohkem liigutama ja tundub väärtuslikum. Nagu mitu laiki.
Kommentaarid, mis arendavad teemat edasi või haaravad kinni konkreetsest tükist ja lisavad sellele, on muidugi paremad kui niisama nõustuvad kommentaarid. Sest sealt saab peale (positiivse) tagasiside veel midagi. Saab ühiselt midagi luua või avastada. Saab jutu peale. Vahel saab targemaks. Või aimu omaenda lollusest. 
Facebooki šeerid on tolle poolest laigilähedased liigutused, et FB, rajakas, šeerib niikuinii, kui sa laiki vajutad. Lihtsalt päriselt eraldi šeeri puhul paistab see rohkem silma. Ja on jällegi inimeselt endalt rohkem klikke nõudev.
Aga kõige ägedamad tagasisided on need, kus keegi on tulnud, on lugenud, on mõistnud (hukka või mitte) või ära tundnud ja siis läinud oma veebipessa ja seal edasi arutanud. Lõigu või lause kopeerinud. Lingi meisterdanud. Oma lugejatega teema üles võtnud. Oma lugejaid mulle ka külla kutsunud. Sellest ägedamaks minna on küllalt raske.
Ja siis on olemas üldine tagasiside. Mitte postitusele või mõnele tol kindlal päeval öeldule, vaid lihtsalt. Sinna alla läheb näiteks see, kui keegi kusagil loetleb, mis blogisid ta üldse enam viitsib lugeda või milliseid teistele soovitab ja siis lingib mulle ka. Hästi tore. Alati teeb sooja.
Lisaks läheb minu meelest üldise tagasiside alla blogi FB lehe laikimine. Ja kohvi välja tegemine. Jep. Mul on blogis nüüd selleks nupp. Ma ei tea, kas see töötab ja kui tülikas see kasutajale on, aga ma tahtsin proovida. Tuleb mõni päev heldimus peale, mõtled, küll see Murca on ikka väärt pliks, ja siis vajutad sinna. Ja siis ideeliselt midagi peaks head juhtuma.
P8050060
hoia
 

Comments

  1. Anonymous20:33

    "Eksamil peab sooritama manöövreid ja operatsioone, mida päris autojuhil läheb vaja umbes mittekunagi korda kogu elu jooksul."

    Ah, mis, päriselt ka arvad nii või? Huvitaval kombel - erinevalt umbes 16aasta kooliskäimise kohta (k.a. ülikoolid), kui sai nii mõeldud korduvalt ja hilisem elu ongi arvamuse õigeks tunnistanud, siis autokooli ja juhilubade eksami kohta ma seda küll öelda ei saa :D Igat neist paganama manöövritest on mul hilisema pea 20a autojuhikarjääri ajal vaja läinud, korduvalt, ja oi kuidas ma alguses ahetsesin, et ei olnud sõidutunnis piisavalt aru pärinud, et "miks ikka nii" või "seleta uuesti", et need asjad päriselt ka selgeks saaks, sest ausalt - tänaval ja üksinda on need väga keerulised lahendada :D
    Aga kui lubade tegemine nii vastumeelne tundub, siis saan aru, miks iga põhjendus tundub asjakohane :P

    Aga tegelikult - väga tore kirjutis ja mõttekäigud ning -uitamised! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Päriselt päris tervenisti nii ei arva. Veits kirjanduslik liialdus. Aga mul on põhjusi. Lisaks harilikule vastumeelsusele.
      Mu esimene sõiduõpetaja ütles, et ta ei hakkagi õpetama mulle, kuidas kitsas supermarketi parklas parkida, sest lihtsalt ära pargi sinna. Pargi kaugemale. Tema ka parkivat lihtsalt kaugemale. Kitsas kohas ongi halb parkida.
      Ja mitu inimest on mulle öelnud, et nad tegid külgboksi viimati autokoolis, päris elus on see liiga tüütu ja tavaliselt on mõni parem koht olemas.
      Mitte keegi ei sõida Õnne tänavast Sõpruse sillale nii suundi näidates ja radasid valides, nagu reeglite järgi peaks. Ainult võõras linnas äraeksinud ja sõnakuulelikud sõiduõpilased päriselt võtavad seda Veski-Näituse stoppmärki tõsiselt, sest jalgratast oleks juba enne tänavanurgale jõudmist näha olnud ja autosid ühesuunalisest tänavast tavaliselt ei tule.
      Ja ma ei ole näinud selliseid suunaga ümberpõikeid, nagu ma sõidutunnis pean tegema, kusagil tavaliikluses.
      Või kui tihti sa näed pimedas sõites, et keegi tulede vilgutamisega sulle märku annab, et kavatseb möödasõitu alustada?

      Delete
    2. Anonymous20:41

      Haha, ok, jah, täitsa mõistlikud argumendid, kuigi linnas, kus mina elan, ma külgboksita parkida ei saakski :)) Stockholmis nimelt 99% parkimisest ainult külgboksi abil, üksikud supermarketid, kus sellist nö laiutavat "selveri-parklat" võib mingil määral kohata.. Ja IKEAs :D
      Aga muidu mina vahetasin ka esialgu oma esimese sõiduõpetaja välja, sest noh, ma tahtsin ikka mõistlikuid teadmisi saada autokoolist...

      Delete
  2. Mul on load mingi 4-5 aastat ja mäletan neid hirme ja hirmsusi päris hästi. Minagi pargin parkla kõige tagumisse otsa ega külgboksi kunagi.
    Aga tead, LIIKLUS on tüütu, aga autoga SÕITA on nii lahe! Kui oled roolis, pole unest juttugi, siis vaatad ringi ja keerad raadionupu põhja või üürgad ise laulda või räägid valjusti iseendaga. Lähed kuhu tahad, ei pea lunima- a äkki sa saad minuga.., kas sul on veits aega.. aa, sa ei taha ikka, okei, ma siis ka ei lähe.
    Ühesõnaga algul on nii raske ja paha ja tundub, et ei saa kuidagi, aga kui vaikselt hakkab saama, on see kõik täiega vaeva väärt!

    ReplyDelete
  3. No mõnikord ongi supermarketi parkla ainult kitsas, kui sa reaalselt pikka matka ette ei taha võtta. Mugavus loeb ju ka midagi. Ja need pekid kõhul, millest liigutamisega ei taha lahti saada.
    Ja samamoodi külgboksid - pikad kitsad tänavad,kus pole parklaid, seal on ainus võimalus külgboksi parkida, neid Tartuski lõputult, esimesena meenuvad Vabaduse pst, Vanemuise tänav, Kastani tänav. Ja tegelikult on seda parkimist ikka igalpool. Ei saa pooleldi puudeliseks jääda pärast autokooli.
    Ja need "sõida tagurpidi niikaua, kuni näed tagumise auto vasakut küljepeeglit enda paremast küljepeeglist" vms on tegelikult väga head nipid, kuni parkimine lihasmällu kasvab.
    Ja näituse-veski tänaval peaks peatuma, kuratvõtaks, paar korda olen rattaga napilt mitte alla jäänud, au ja kiitus nendele võõra linna autokooliõpilastele, kes seal siis peatuvad -.-

    ReplyDelete
  4. Tere. Pikaaegne juhulugeja, esimest korda kommenteerin.

    Eesti juhiloa saamise protsess on väga saksalik – reeglid, reeglid ja veelkord reeglid. Kõik osalised – autokooli õpetajad, sõiduõpetajad, eksamineerijad – armastavad kirglikult iga punkti ja koma lahata ning teha draamat (Ahaa!), kui õpilane kõiki nüansse täiusliklt ei valda. Selles on midagi armsat.

    Tegin esimese juhiloa kunagi Californias ja seal tuli lihtsalt mingi buklett läbi lugeda, teha kirjalik eksam (valikvastused, millest alati ainult üks variant oli õige. väga lohvka) ja sõidueksam. Sõidueksamiks valmistumine käis nii, et kui olin kirjaliku eksami ära teinud, siis sõitsin liikluses inimese kõrval, kellel juba oli juhiluba. Ja eksam oli selline, et tiirutasin eksamineerijaga natuke ümber kvartali. Pluss tuli näidata, kust nupust tagaklaasi jääsulatajat tööle panna – ma ei leidnuki seda üles. Igatahes läbi sain. Eestis pidin uuesti loa tegema.

    Oled asunud oma blogi monetiseerima – väga tubli, igati toetan!

    ReplyDelete

Post a Comment